Eat. Pray. Train. Love.

28. juuni hommik, sajab lausvihma. Miks ma küll lubasin selle britiga Oslosse hääletada… Vantsin alla kohvikusse ja tunnen Instagramist tuttava erkoranži särgi järgi Alani kohe ära. Tõeline briti nägu, aga päriselus üllatavalt pikk. Haaran tasuta kohvi kohvikust ning juhatan Alani enda järel üles puhkeruumi, kus Editiga oma kodukootud hommikusööke parasjagu hävitame. Jätan Alani ja Editi üksteisega tutvuma, kuigi Edit näeb vaeva briti aktsendi dešifreerimisega, ning lähen oma asju pakkima. 

27. juuni on see päev, mil ma kirjutan Tinderile, et nende äpi algortimil peab midagi viga olema, sest mul ei ole kahe nädala jooksul mitte ühtegi match’i tulnud. Ja ilmselget ei saa asi minus olla! Tegin natuke taustatööd ja tuleb välja, et probleem ei ole ainult minul (ja miljonil India mehel, nagu Piret pidas vajalikuks mainida). Ega ma ülemäära palju ei lootnud ja olin valmis nende rakendusele juba väga kehva hinnangu andma, kui järsku – kae imet – südameid sajab nagu sügisel vihma. Tasus ikka vigiseda. 

26. juuni hommikul pakin taaskord oma koti kokku, panen selga viimased puhtad riided ning asun kõmpima bussipeatuse poole, kuhu on veidi üle kilomeetri minna. Tee viib mäest alla jõeni, üle silla ning seejärel mäest üles-üles kuni maanteeni. Norras lõpeb ikka iga jalutuskäik märja selja ja juuksepiiriga (põhjus, miks mul puhtad riided ka nii kiiresti otsa saavad). Bussipilet on vahelduseks normaalse hinnaga – veidi üle pooleteist tunni kestev sõit maksab u 10€. Nagu ikka läheb sõit kiiresti, sest vaated on ilusad, kuigi ühtegi sellist kohta enam ei märka, kuhu tahaks pidama jääda. On tunda, et Põhja-Norra on nüüdseks juba kaugele jäänud ja oleme jõudnud vähe malbemasse Lõuna-Norrasse. Maastik on küll dünaamilisem…

Esmaspäeval, 24. juuni hommikul istuvad Trondheimis autosse kaks eestlast, kaks norrakat ja üks norra kass. Üllataval kombel mahub kamp ja nende kaasavara koos snäkkidega autosse täitsa täpselt. Olaf ja Liina on ees, mina ja kassiomanik (nimetame teda Annaks) taga, kass meie vahel põõnamas. Liina küll üritab lunida, et kass lastaks välja vabadusse, kuid Anna on järeleandmatu – kassil on puuris parem, sest ta saab rahulikult magada. Ja nii meie killavoor alustabki ligi 8 tunnist seiklust Oslo suunas! Kuna mina aga ei kogu vöö alla kilomeetreid, vaid kogemusi, olen palunud ennast poolel teel maha visata, et saaks Norrat ikka rohkem kogeda. Ajalimiiti on ainult nii palju, et 6. juuni hommikul pean…

22. juuni hommikul ärkan umbes kella kolme paiku, sest päike paistab silma ja nii palav on. See Norra öine päike on ikka hullumeelne. Elutoas kahjuks ei ole rulood ka, on ainult läbipaistvad heledad kardinad. Komberdan rõduust lahti tegema, kust avaldub mulle kajakate röökimine. Kajakad on siin riigis tõsised bossid. Keeran uuesti diivanile ja proovin kella kaheksani siiski välja magada. Varsti ilmub magamistoast ka unine Jonas.

Neljapäev, 20. juuni. Pärast kuut päeva turvalises ja mugavas Bodø mullis on aeg kott taas turjale vinnata ja end uutele seiklustele avada. Nagu ikka, ülemäära kivisse raiutud plaane ei ole, kuid mingi marsruut oli vaja siiski valmis mõelda, sest hiljemalt pühapäevaks, s.o 23. juuniks on mul vaja jõuda Trondheimi. Trondheimis elab minu kunagine töökaaslane, kes andis lootust öömajaks ja transpordiks Trondheimist Oslo poole. Sellest kõigest aga hiljem. 

Teisipäeva hommik. Maja on vaikne, L on juba varahommikul lahkunud linna tööle. Ilm on pilvine, kuid siiani ei ole ikka veel tulnud seda “homme hakkab sadama” päeva. Ma natuke isegi tunnen vihmast puudust, sest päike on olnud nii kuum ja tatise pea tõttu ma pigem lihtsalt lamaksin. Astun üleskorrusele ja tundub, et H on samas vaimuseisundis, sest ta magab diivanil. Seda on teistelgi hommikutel juhtunud, sest Kati hakkab varahommikul haukuma, mille peale H tuleb üles diivanile pikutama.

Oma teisel hommikul metsamajas ärkan uimasena sügavat unest, mida võib pakkuda ainult hämar tuba ja voodis magamine. Komberdan üleskorrusele kööki, kus perepoeg juba mõnda aega on ringi toimetanud. Ka H on üleval, kuid L magab veel õndsaund. Eelmisel õhtul oli juttu, et hiljemalt kell 10 peaks lahkuma, et kanuuga sõita, sest 12 paiku pidi perepoeg juba sõpradega kohtuma järgmises metsamajas, et veeta nädalavahetus õlut juues ja kala püüdes. Ühel hetkel on kellaaeg aga juba kriitiliselt hiline, kui ütlen LH-le, et mina olen igatahes valmis. H vaatab meid üllatunult: “Ah lähetegi kahekesi?” Nojah, L-i ärkamist ei ole mahti enam oodata. Ronin noormehe autosse, mis on praktiliselt otsast lõpuni mingit kola ja…

14. juuni hommikul istun Lofoteni saarestiku lõunatipus Moskenes praamile ja asun kahetunnisele triivimisele üle peegelsileda lahe mandri suunas. Bodøs pidi mulle vastu tulema H – minu Kivimäe perearstikeskuse lemmikkolleegi õetütar, kes viimased poolteist aastat on Norras elanud. Meid viidi kokku, kuna H igatseb eestlasi ja eestlastega suhtlemist, seega oli meil võimalik üksteisele seltsi pakkuda. Sadamasse saabudes kõnnin lähedalasuvasse rongijaama ning jään H-d ootama. Huvitav, milline inimene ta on? Milline ta välja näeb? Kui ta on same äge, kui tema tädi, siis me peaksime igatahes võrratult läbi saama!

13. juuni tõotas tulla ilus, soe ja päiksepaisteline päev, mistõttu otsustasin kasutada võimalust ja läheneda ühele kaunitest valge liivaga randades Lofoteni saarestiku lääneküljel. Kui idakülg ehk sisemaale jääv nö sisekülg on pigem rahulik ja kivine, siis ookeani poole jäävalt välisküljelt võib leida heleda liivaga surfiparadiise. Tundus mõnus mõte rentida ratas ja sõita randu avastama, kuna bussiteelt jäävad need veidi kõrvale. Rattalaenutusi just palju ei ole, aga lähim jäi täitsa mõistliku bussisõidu kaugusele Leknesi linna. Istusin bussi ja jäin järjekordseid imelisi vaateid jälgima. Minu idülli natuke segas aga see, et ma – nagu ikka – ei teadnud, kus ma ööbin. Kuna öö võrkkiiges oli möödunud külmetades ja üsna vähese unega, tundsin,…