Washingtonist Jacksonville’i ehk 16 tundi kreeka vanamehega

Kuidas siis näeb välja 16 tundi rongis? Mööda rongi vahekäiku oma kohta otsides taipasin, et ma polnud mõelnudki ühele üldse mitte vähetähtsale faktorile – kui oluline on selles kogemus, kes su naabriks saab. Palvetasin vaikselt omaette, et mu kõrval oleks kas tühi koht või mingi äge inimene, kuid nüüd oli juba hilja. Oma pingivahesse jõudes vaatas mulle sealt otsa paras segadus: üle mõlema istme oli laotatud tekk, põrandal oli kast jookidega ning põrandal oli toiduprügi. Äge, nii tore. Naabrist endast polnud ei kippu ega kõppu. Seisin ja vaatasin nõutule ringi, et kas kuskilt on äkki keegi tulemas. Uurisin ka ümbritsevatelt inimestelt, et kas keegi teab, kes siin istus. Selgus, et keegi meesterahvas, kes oli Washingtoni pausi otsustanud ära kasutada rongist väljumiseks. Ootasin siis kannatamatult, valmis end sisse seadma, kuni lõpuks saabus üks koletult suitsu järele haisev vanamees, kes ei teretanud ega vabandanud, vaid teatas käredalt, et see on tema koht. Mina jällegi vastu, et väga tore, aga see siin on jällegi minu koht. Vanamees tõmbas end veidi koomale ja saingi end oma mõnusale laiale istmele sisse seada. Kuigi tema kohalolu mind häiris, olin siiski veel optimistlik, ladusin oma istmetasku täis, vahetasin tossud sandaalide ja sossude sokkide vastu ning olingi valmis puhkuseks!