Washingtonist Jacksonville’i ehk 16 tundi kreeka vanamehega

Kuidas siis näeb välja 16 tundi rongis? Mööda rongi vahekäiku oma kohta otsides taipasin, et ma polnud mõelnudki ühele üldse mitte vähetähtsale faktorile – kui oluline on selles kogemus, kes su naabriks saab. Palvetasin vaikselt omaette, et mu kõrval oleks kas tühi koht või mingi äge inimene, kuid nüüd oli juba hilja. Oma pingivahesse jõudes vaatas mulle sealt otsa paras segadus: üle mõlema istme oli laotatud tekk, põrandal oli kast jookidega ning põrandal oli toiduprügi. Äge, nii tore. Naabrist endast polnud ei kippu ega kõppu. Seisin ja vaatasin nõutule ringi, et kas kuskilt on äkki keegi tulemas. Uurisin ka ümbritsevatelt inimestelt, et kas keegi teab, kes siin istus. Selgus, et keegi meesterahvas, kes oli Washingtoni pausi otsustanud ära kasutada rongist väljumiseks. Ootasin siis kannatamatult, valmis end sisse seadma, kuni lõpuks saabus üks koletult suitsu järele haisev vanamees, kes ei teretanud ega vabandanud, vaid teatas käredalt, et see on tema koht. Mina jällegi vastu, et väga tore, aga see siin on jällegi minu koht. Vanamees tõmbas end veidi koomale ja saingi end oma mõnusale laiale istmele sisse seada. Kuigi tema kohalolu mind häiris, olin siiski veel optimistlik, ladusin oma istmetasku täis, vahetasin tossud sandaalide ja sossude sokkide vastu ning olingi valmis puhkuseks!

Vaatlesin huviga rongis toimuvat sagimist, kui vanamees uuris, et kuhu ma sõidan. “Jacksonville’i,” vastasin ilma erilise huvita. “Aa, mis seal? Ma sõidan Miamisse välja,” ühmas vanamees. Vaatasin talle üllatunult otsa, sest esiteks tähendas see, et ma pean seda suitsuhaisu nüüd 16 tundi järjest sisse hingama, aga teiseks oli tema rongisõit ikka oluliselt pikem kui minu oma, sest ta oli ju juba enne Washingtoni mõnda aega sõitnud ning Miami oli Jacksonville’ist vist veel oma 6 või 8 tundi edasi? “Jajah, ma otsin 300 dollari eest selle pileti, millega saab pooleteist kuu jooksul 10 rongipiletit osta – ükskõik, mis distantsile! Keegi väga ei tea sellest, aga nii on võimalik ümber terve Ameerika sõita!” avaldas vanamees mulle oma suure saladuse. Vahi kus. Oleks ma varem teadnud, et selline võimalus olemas on… Nüüd tekkis mul vanamehe vastu natuke rohkem huvi. Ta rääkis mulle üksipulgi oma senisest reisist ning läks sujuvalt üle oma lapsepõlvele ja kõigile elu jooksul hästi õnnestunud äritehingutele. Ütlen ausalt, et pooled tema lood oli huvitavad ja intrigeerivad ning teised pikad ja tüütud, uhkeldavad ja laiavad. Pärast tema isa poolt alustatud alkoholiäri seikluste kuulamist hakkas mu kuulamisvõime taanduma ja tõmbasin välja läpaka, et hoopis üks blogiartikkel valmis kirjutada. Intensiivne klaviatuuri toksimine, pingsalt ekraani vaatamine ja minu üksikud äraolevad mühatused ei seganud vanameest aga mitte üks teps ning ta muudkui jätkas minuga ühepoolselt vestlemist. Ühel hetkel ma ütlesin otse, et tead, mul on vaja praegu see artikkel valmis kirjutada ja ma ei saa sind kuulata. “Aa, mida sa kirjutad?” muutus vanamees sellest infost ärksaks. Oeh…

Lõpuks õnnestus mul teda kuidagi pooleldi ignoreerides artikkel valmis kirjutada ja sain läpaka kinni lüüa. Võtsin järgmiseks ette oma uue raamatu, mida ma paraku enamuse ajast pidin lihtsalt avatult süles hoidma, samal ajal kui vanamees rääkis, kuidas ta isa kunagi kogu nende pere õhtul autosse toppis ja Brooklyinis gümnaasiumi tagaukse juurde viis, kuhu oli õhtuks avatud restoran, kus töötasid ainult Downi sündroomiga teenindajad. Nad oli kohaliku kutsekooli praktikantid, küll veidi aeglased, eksisid arvenumbritega ja valasid natuke vett klaasist mööda, kuid olid olnud üldpildis väga püüdlikud ja tragid. Kuulasin lugu, muigasin ja proovisin detailid meeles pidada, et hiljem emale edasi jutustada – talle see jutt kohe kindlasti meeldiks! Lugu kuulatud, proovisin nüüd järgmise taktikana panna pähe kõrvaklapid, sulgeda silmad ja kuulata podcasti, sest oma mõtetes istumisest ei oleks nagunii midagi välja tulnud. Vanamees aga ei lasknud end teps mitte häirida sellest väiksest takistusest ning rääkis minuga muudkui edasi. Ja oleks ta siis lihtsalt omaette rääkinud, aga ei, ta ju küsis ikka minu käest küsimusi ka. Mingil hetkel ta korraks ikkagi rahunes ja sain natuke omaette olla.

Ühel hetkel läks mul kõht tühjaks ning tõmbasin kotist välja oma spinati-juustupiruka. Selle lõhna peale elavnes vanamees uuesti, sest nüüd oli suurepärane hetk mulle rääkida, kuidas ta on tegelikult pärit Kreekast, õigemini oli juba tema isa. Oma lapsepõlve oligi ta veetnud idülliliselt kreeka saartel ning seejärel noorukieast alates elanud USAs, hiljem jälle mööda ilma ringi reisinud. Kuna sain aru, et ega mul temast pääsu pole, otsustasin olukorrale alistuda ja süveneda tema loo kuulamisse. Keset jutustamist andis vanamees mulle ühe pudeli oma vitamiinivee kastist. Tuli välja, et temal on selline tervisekindlustus, mille kaardiga on võimalik iga kuu mingi teatud summa eest (250 dollarit äkki?) osta tervisetooteid, sh tervislikku toitu. Mida?! Kindlustus ise annab sulle raha, et sa endale tervislikku toitu ostaks? Mis nii viga. Vanamees avaldas kahetsust, et ta mind varem ei kohanud, sest ta oleks võinud ju mulle Washingtonist igasugu snäkke osta! Muigasin ja pidin tunnistama, et see vanamees on ju omamoodi täitsa vahva. Käisin vahepeal jalgade sirutamiseks söögivagunit uudistamas, mis polnud just mingi restoran, aga snäkimenüü oli täitsa asjalik ja üllatavalt odav. Vanamees oli mulle kaasa pistnud mingi naljaka tasku-popcorni paki, umbes nagu vanaisad sulle vaikselt kommi pihku poetavad: “Näe, vaata, mulle Chicago rongi peal üks rongisaatja andis! Me saime hästi läbi, nad hoolitsesid minu eest. Mine lase seal kohvikus mikrouunis soojaks!” Tellisin endale kohvikust piparmünditeed ja köövilju hummusega ning uurisin nii muuseas ebalevalt, et kas äkki saaks popcorni ka valmistada. Tädi vastas mulle aga resoluutselt, et meie ühtegi klientide toitu ega jooki soojendada ei tohi. Nojah, nii palju siis sellest.

Lõpuks hakkas hämarduma, aga vanamehe jutt ei raugenud. Õnneks selleks hetkeks olid meist juba võrdsemad kamraadid saanud ning leidsin endas nüüd kindlust rohkem vahele sekkuda, vaielda, arvamust avaldada. Käisime millalgi ühes Caroline’de peatuses ka perrooni peal jalgu sirutamas. Vanamees tegi suitsu ja mina keksisin lihtsalt uniselt ringi. Kui rongi tagasi läksime, hakkas vanamees oma kotis hirmsasti ringi pusima: “Oota, ma tahan sulle midagi anda.” Ning tõmbas lõpuks välja ühe mündi: “Näed, sulle mälestuseks.” Tegemist oli ühedollarise Susan B. Anthony mündiga. Minule ei öelnud see midagi, aga kes USAs on käinud, teab, et ühedollarised on käibel ainult paberrahana. Mündi väljalaske aasta oli 1979 ning Susan B olevat esimene naine, kelle portree USAs rahatähele sai. Susan B. Anthony oli põhimõtteliselt OG feminist, kes võitles 19. sajandil naiste õiguste ja orjanduse lõpetamise eest. Novot, väga märgiline münt. Go, Susie! Pean tunnistama, et tol hetkel ei pööranud ma vanamehe jutule erilist tähelepanu, kui ta põrutas, et nüüd peab mul igavesti meeles seisma, kes Susan B oli. Hiljem guugeldades muutus see münt aga minu jaoks oluliselt märgilisemaks esemeks.

Lõpuks sai kell 23, rongis pandi suured tuled kustu ja inimesed kerisid tuttu. Läksin vetsu hambaid pesema ning pistsin samal ajal nina rongi lahtisest aknast sooja troopilisse pimedusse. Toto, we’re not in Kansas anymore, muigasin omaette. Nüüd oli tagumine aeg mõned unetunnid läbida, sest pidime Jacksonville’i jõudma juba kell pool seitse hommikul, seega oli öö niigi üürike. Vanamees pakkus mulle oma fliistekki ja aknaalust isekohta, et mul oleks natukegi lootust sõba silmale saada. Temal kui vanainimesel pidid ööd olema unetud ja pealegi vajab opereeritud puus iga paari tunni tagant veidi liigutamist, seega nii ei sega ta mind oma edasi-tagasi sebimisega. Olin talle selle žesti  eest väga tänulik, kuid paraku ei tulnud mul magamisest suurt midagi välja. Märkasin aeg-ajalt pilukil silmade vahelt piiludes, et vanamees lihtsalt istub ja vaatab mind. Pöörasin vaikselt pea akna poole, tõmbasin teki nina ja lamasin silmad kinni liikumatult. Kui ma magada ei saa, siis vähemalt saan veidi vaikuses puhata. Nii ma siis mõned tunnid niiviisi pooleldi suikudes veetsin, vanamees hakkas ühel hetkel lärinal norksama ehk tundus, et ka tema sai hetkeks sõba silmale, kuid umbes kella neljaks hommikul olin ma sellest teesklemisest väsinud ja ärkasin lõplikult üles. Vanamees uuris, et kas mulle on keegi rongijaama vastu ka ikka tulemas. Noh, nii ma lootsin jah. Ma olin nimelt leidnud endale Couchsurfingust võõrustajaks ühe Türgi noormehe, mis – jah, ma tean ise ka – polnud just ideaalne variant. Aga paraku olid USAs Couchsurfingus ainult mehed ja tal olid vähemalt head arvustused. Mees oli pakkunud end mulle vastu sõitma, sest Jacksonville’is olevat ühistransport üsna olematu ning bussiga oleks tema juurde sõit võtnud vähemalt tund aega.

Vanamees manitses mind hoolega, sest kreeklastel on türklastega ju teadagi biif. Lohutasin teda, et küll ma oma sisetunnet usaldan ja läheb, nagu läheb. Vanamees vangutas pead, et ei saa neid türklasi ikka usaldada. Lõpuks oligi minu peatus käes, vanamees aitas mul seljakoti perroonile tarida, soovis edu ja turvalist teekonda ning nii meie 16tunnine ühine teekond läbi saigi!

Kärt