Baltimore’i lõpp: ootamatu uksekell, kõhe turg ja viimase hetke varakahju

Kolmas koerahoiu päev ei erinenud eelmistest suurel määral. Ikka sama rutiin: hommikusöök, hommikune jalutuskäik, minu kohvijalutuskäik Starbucksi piparmündi mocha järele, tagasi koju kirjutama, lõunasöök, ühine teleka ees kaisutamine, õhtusöögi valmistamine, õhtune ühine jalutuskäik ja viimane teleka ees ühislamamine. Olin eelmisel päeval avastanud, et külmkapi küljes olev ekraan on lisaks kalendri funktsioonile ka interaktiivne ja ühendatud internetiga, seega sain endale söögitegemise taustaks nii Malluka vloge kui muusikat panna. Koerad vaatasid saba liputades minu mööda kööki ringikeerutamist ja lõõritamist elevusega pealt ning võtsin nad ka siis tantsulkale. Ma nii nautisin võimalust kokata ruumikas köögis, kus on palju tasapindu, saareke, palju köögitehnikat ning igasugu huvitavaid maitseaineid ja kastmekesi.

Õhtul aga tabas mind kerge närvivapustus, kui telekat vaadates järsku uksekell helises. Eee, mulle see ilmselgelt ei ole, nii et ma küll seda avama ei lähe, mõtlesin esimese hooga, olles kindel, et seal pole kedagi vähemat kui kirvemõrvar. Kuna kell aga muudkui helises ja Missy haukus kõrvulukustavalt, tõmbasin suure tüdruku püksid jalga ja hiilisin välisukse juurde. Õnneks oli neil olemas kaamera, seega tuvastasin, et ukse taga olevat kaks meest koeraga, kes tundusid igati viisakad ja soliidsed. Tõmbasin ukse praokile ja hoidsin jalaga tagasi minust läbi pressivat Missy. “Tere! Me oleme naabrid ja tõime isetehtud küpsiseid!” hüüdis üks meestest rõõmsalt. Kiire kalkulatsiooni põhjal järeldasin, et naabruskonna koerakesega geipaar tõenäoliselt ei ole tulnud mind maha noppima, seega lasin oma kaitsehoiakust lahti ja naeratasin sõbralikult vastu. Vahetasime paar kiiret viisakusväljendit ning läinud nad olidki. Läksin kööki ja piilusin karpi, kus oli tõeline assortii erinevaid jõuluküpsiseid ja -komme. Nuusutasin karbi sisu ja saatsin omanikele hõrgutistest pildi. Vastuseks saabus “Lase aga heal maitsta!”, mida ma ei lasknud endale kaks korda öelda.

Minu viimasel Baltimore’i päeval ehk 14. detsembril oli mul veel terve päev aega päikselist, ent külma Baltimore’i kogeda. Omanikud pidid nimelt saabuma napilt enne, kui pidin õhtuse Washingtoni rongi peale startima. Otsustasin veel päeva esimeses pooles jalutada Lexington Marketi siseturule, mis nägi piltidel väga lahe välja, kuid millegi pärast oli sellel ajaloolisel hoonel Google’i keskmine hinne 3,8. Suurt midagi ma sellest ei osanud arvata, sest teadsin, et seal olevat hea hinnaga võimalik krabiliha ja -kooke osta, seega mässisin ennast sisse nii hästi, kui minu minimaalse riidevalikuga oli võimalik, ning võtsin selle ca pooletunnise jalutuskäigu ette. Peab tunnistama, et ega Baltimore ausalt öeldes ikka eriline vaatamisväärsus pole. Mida kesklinna poole, seda enam hakkas kohtama nii rikkamat siseturisti kui ka narkomaane ja kodutuid. Korraks läks ümbrus isegi väga korralikuks, kuni jõudsin ühe õige kesise tänava nurgale. Kuna natuke hakkas kõhe ja ümberringi tekkis järsku väga palju lärmi, piilusin vaikselt hõlmavahelt kaarti, sest kartsin et olen eksinud kuskile valesse naabruskonda. Aga ei, selgus, et see just ongi otsitud turu tänav. Ausalt öeldes kadus mul igasugune isu sellele tänavale pöörata, kuid kuna oli keskpäevane valge aeg ja ma olin avalikus kohas, siis utsitasin end ikka kiirel sammul turu kaitsvate seinte vahele põgenema. Hästi turvatud uksed oleks pidanud minus vast turvatunnet tekitama, kuid tundsin end veel ebamugavalt – ju nendel turvadel on siin ikka põhjust olla. Turu sisemus oli küll ilus ja modernne ning silma jäid mitmed tänavatoiduputkad, kuid kontingent oli ikkagi äärmiselt eemaletõukav, põrandad räpased ning ma ei suutnud teha muud, kui kiirel sammul turult otse läbi kõndida ja tagauksest väljuda oluliselt rahulikumale tänavale. Nägin möödudes ka vilksamisi neid imelisi krabisi, mis ei maksnud sugugi hingehinda, kuid paraku oli söögiisu selleks hetkeks kadunud.

Võtsin ringiga suuna tagasi kodupoole, kuid nii, et läheksin ikka läbi Starbucksist, sest mis päev see ilma piparmündi mocha‘ta on! Jah, ikka vahukoorega. Muide, ma ei saa aru, mis mu ajuga sel hetkel juhtub, kui on vaja tellida kohvi, sest ma muidu räägin inglise keelt vabalt ja ladusalt, kuid sel hetkel – vaatamata oma peas tellimuse ülekordamisele – tekib mul mingi tõsine verbaalne düsleksia ja mu suust väljub midagi “Hey-khm-hi, cnIpls…I’m sorry, can I please have one…err…mocharmint…umm I mean peppermint mocha.” USAs nad vist on harjunud, et enamik inimesi ei oska korralikult inglise keelt rääkida, seega kuulasid nad mind üldjuhul kannatlikult ära ja küsisid viisakalt üle, et kuidas, palun, see nüüd oligi. Teine variant ajuerrorist väljendub ideaalses tellimuse ettekandmises, kuid võimendatult peene briti aktsendiga. Ma ei tea, miks mu aju arvab, et kohvitellimust tuleb ilmtingimata briti aktsendiga esitada, aga noh, parem kui see esimene koperdamise variant. Tellimus käes, istusin akna alla, vaatlesin inimesi, kuni soe jook otsa sai ja ma sõrmi jälle tundma hakkasin, ning asusin tagasi kodupoole. Kodus sõin lõunat, lõpetasin oma asjade pakkimise ja jäin ootele. Pererahva tulekuni oli jäänud veel umbes kaks tundi. Me polnud veel siiani kindlad, kas kohtume enne minu lahkumist, sest nende lennu ja minu rongi vahele jäi nibin-nabin nii palju aega, et oleksime saanud pool tundi juttu ajada. Lootuses, et nad äkki mu autoga rongijaama ära viskavad. Siis aga saabus vabandav sõnum, et naid jäid oma lennust maha ja jõuavad alles hilja-hilja õhtul. Oeh, kahju, ei saagi päriselus kohtuda. Seintel rippuva provokatiivse ja jõulise kunsti ning raamaturiiulis leiduvate teoste põhjal võis eeldada, et tegemist on väga põnevate ja laia silmaringiga paarikesega.

Tegin köögis veel viimase põhjalikuma koristamise, võttes lõpuks ette need mõned nõud, mis pererahvas enne lahkumist oli kraanikaussi jätnud, nende hulgas rohelisest klaasist presskannu. Olin seda just seebiste käte ja nuustikuga nühkimas, kui juhtus see, mis mul on millegi pärast korduvalt elus juhtunud – klaas libises seebiste käte vahelt välja ja kukkus plekist kraanikaussi puruks. Persse. Jõllitasin uskmatult seda klaasihunnikut ja hakkasin ettevaatlikult kraanikaussi koristama. Ma olin nii lähedal, et lahkuda ilma kahju tekitamata! Loodan, et see mulle Trusted Housesittersi skoori maksma ei lähe. Guugeldasin, et mis see IKEA kannuke ka maksab ja kas on oodata arvet. Kaheksakümmend dollarit?! Neelatasin. Okei, ma ei saa seda lihtsalt prügi sisse ära peita ja teha nägu, et ma ei tea midagi, seega saatsin pererahvale pildi ja vabandava selgituse, et suutsin viimase hetke kahju tekitada. Oodatud “sellest ei ole midagi” asemel tuli “aitäh, et teada andsid”, seega jäi paha tunne sisse, et ega nad tõenäoliselt väga rõõmsad selle uudise üle polnud. Eriti nõme võib olla, kui jõuad õhtul hilja lennult koju ja hommikul pole millegagi kohvi teha. Nõme, nõme, nõme. Aga midagi polnud teha.

Lõpuks vinnasin seljakoti selga ja asusin ilmselgelt liiga vara bussipeatuse suunas teele, kuid ma ei tahtnud riskida mahajäämisega ning koerad vahtisid mind ka väga ärevalt, kuna said aru, et midagi toimub. Kui ma jalatseid jalga panema hakkasin, tulid nad liputades ukse juurde lootma, et saavad minuga kaasa tulla. Proovisin vältida liigsest emotsioonitsemisest, sest loomadega on alati nii raske hüvasti jätta, seega tegin neile kiired musud ja ei hakanud pikalt leelotama. Ei nendega ega endaga. Üks etapp läbitud, oli tore, lähme edasi. Bussi peale sain ilusti, bussist maha ka ja rongijaama leidsin ilma raskusteta üles. Vau, kui ilus see Baltimore’i jaam oli, nii seest kui väljast! Nüüd ei jäänud muud üle, kui õigele rongile ronida ja olengi tunni aja pärast Washingtonis. See tundus nii uskumatu! Mina, Washingtonis? Trumpiga samas linnas?? Absurdne. Tegelikult see päris faktiliselt õige polnud, sest Trump oli küll selleks hetkeks valimised võitnud, kuid polnud veel ametisse vannutatud. Nende mõtetega asusingi perroonile ja jõllitasin tablood sildiga “Washington, DC”. Elu on ikka naljakas.

Kärt