Kaks unustamatut õhtusöögipidu Floridas

Õhutpoolikul istusime mu võõrustajaga autosse ja asusime mööda sarnaseid elamukompleksidega ääristatud tänavaid keerutama, kuni jõudsime Mary maja ette. See ridamaja meenutas mulle oma trepi ja välisfassaadi rõduga kangesti 90ndate kultussarja Melrose Place’i maja. Astusime omaperemehelikult korterisse sisse, kust vaatasid meile otsa kaks vanemat prouat ja vanem paarike. Korter oli uhke ja maitsekalt sisustatud, segu klassikalisest ja floridalikust puhkusekodust. Seintel olid kuulsate maalide koopiad (sh minu lemmik Klimti “Suudlus”), siin-seal kuldsed nipsasjakesed. Selgus, et köögis elavalt toimetav proua Mary oli just ühelepoole saanud lahutusega, seega elas ta korteris nüüd üksi ning maja ainsaks meeshingeks on tema 14aastane kurt koerake, kes kandis mähkmeid. “Näete, võtke siit nüüd järjest, ma tegin neid TikToki kokteile!” vehkis proua kätega. Jään võlgu, mis selle joogi sees täpsemalt oli, kuid tegemist oli seguga erinevatest kangetest alkoholidest, mahlast ning kõige otsa kallati veel proseccot. Jäin juba joogi nuusutamisest švipsi ning mulle meenus, et ma pole ju kaks kuud alkoholi tarbinud. Nojah, terviseks!

Rüüpasin vaikselt oma joogikest, näksisin juustuvaagnat ning jälgisin vaikides ümbrust, vahepeal kontrollides, et mu ilme oleks ikka pehme ja meeldiv, mitte idaeuroopalikult kipras. Lisaks Sandrale ja proua Maryle oli ruumis veel üks vallaline daam – seltskonna vanim liige 70aastane Judy, kes oli kõige suhtes skeptiline ja valjult kriitiline. Eelkõige selle osas, et teda kuhugi ei kutsuta, mistõttu ta istub koguaeg üksi igavledes kodus. Viimase osa kambast moodustasid varastes 60ndates noorpaarike John ja Anne. Sandra oli mulle autos teel siia ühmanud, et Johni arvates on Anne “parim asi, mis maailmas on juhtunud pärast viilutatud saia leiutamist!” See pidi siis tähendama, et kuna nad on üsna värskelt koos, peab John oma uut kaasat lihtsalt veatuks ning nõustub temaga kõiges. Nii see kentsakas seltskond siis lõpuks lauda istuski. Jutud käisid eelkõige raviarvete, koolisüsteemi ja jõuluplaanide ümber. Kuulasin hämmeldunult lugusid USA lonkavast meditsiinisüsteemist: kuidas väike viga arvutis võib tähendada, et sind ootab postkastis 100 000$ arve või kuidas ravi lükkub edasi, sest soovitud kirurg ei aktsepteeri sinu kindlustust. Ulatasin parasjagu hajameelselt salatikaussi edasi, kui John kogemata mu veiniklaasile paugu pani ning selle sisu mu taldrikul ja süles lõpetas. Nojah, mitte just ideaalne olukord, aga õnneks olid mul jalas tumedad püksid, seega kasisin end kiirelt puhtaks, taldrik vahetati välja ja klaas täideti helikiirusel ning istusin tagasi lauda, nagu midagi poleks juhtunudki. John aga oli sellest nii häiritud, et läks näost punaseks, hoidis kätega peast kinni ja hakkas hüperventileerima. Mõtlesin, et mees saab suurest häbist infarkti, aga õnneks suutis ta lõpuks siiski rahuneda. Pöörasin olukorra naljaks ning õhtu jätkus rõõmsal toonil. Kui mu pea juba korralikult sumises ja püksinööbid vaevu kinni püsisid, oli aeg kodupoole minema hakata. Mulle sobib see vanainimestega pidutsemine hästi – õhtu algab kell 19 ja veidi pärast kella 22te oled juba kodus ning jõuad veel teleka ees tukkudagi! Prouad-härrad kallistasid mind ning kinnitasid, et olen väga oodatud teinekordki nende seltskonda, kuna nende sõnul näeb nende seltskond minuga kohe parem välja ja mina kinnitasin, et ka mina näen nende seltskonnas parem välja!

Sellega polnud aga dineed veel lõppenud, sest järgmisel õhtul olid meile külla tulemas Sandra eakad vanemad, kes elasid lähedalasuvas vanadekodus, ja neil parasjagu külas olevad sõbrad. Kuna Sandra pidi selleks puhuks küpsetama kammkarpe, pakkusin omalt poolt, et võin küpsetada magustoiduks oma firmarooga sidrunikooki. Sandra oli selle üle väga rõõmus, seega koostasime poenimekirja ja suundusime kohalikku amishite poodi Detwiler’s Farm Market. Arvasin, et see tähendab, et kõik töötajad on amishid, kuid minu pettumuseks olid amishid ainult poeketi omanikud. Pood oli see eest väga huvitav ja vahva – see oli põhimõtteliselt nagu turg tavalises toidupoes ehk kõik tooted olid kohalikud ja käsitöökaubad, kuid laotatud olid nad nagu poes ikka riiulitele ja maksmine toimus kassas. Mina valisin endale parasjagu välja looduslikku deodoranti, kuid just sellel konkreetsel tootel puudus näidis. Hakkasin otsima töötajat, kes mind abistada võiks, sest ilma nuusutamata ma küll higipulka ostma ei hakka – eriti, kui see maksab 12 dollarit! Üsna pea leidsin endale appi rõõmsameelse töötaja ning üritasin mitte liigselt jõllitada tema kuusekarra ja kellukestega kaetud kleidikest. Poes oli nimelt parasjagu käsi töötajate jõulukostüümide võistlus, seega kui ma oma pulgakese olin välja valinud, hüüdis töötaja mulle järele: “Vote for number 4!” Nojah, ega mul valikut enam polnud.

Tagasi kodus, otsustasime väiksele jalutuskäigule minna. Mina tahtsin nii väga alligaatoreid näha ja kuna Bradentonis võis neid väidetavalt üsna hõlpsalt kohata, läksime u 20minutisele jalutuskäigule kohaliku järve äärde. Pean tunnistama, et kuigi me kõndisime sinna mööda elamurajoonide vahelist kõnniteed, tekitasid teeäärne troopiline võpsik ja kraaviperv minus juba veidi närvikõdi. Järve äärde pani parasjagu bändi püsti ning kohalikud olid end matkatoolidesse õllepudelitega sisse seadnud, kuskil eemal tundus toimuvat mingi säästupulma moodi piknik ning kogu selle sebimise vahel kõndimise meie ja teised tavapärased pühapäevakõndijad. Sandra muidugi kõnetas kõiki vastutulijaid nagu ameeriklased ikka ja küsis pisikeste nähvitsatega jalutajate käest, et kas nad tõid alligaatoritele suupisteid või. Kõmpisime seejärel mööda laudteed sillani, mina samal ajal peksleva südamega mõlemale poole tumedasse vette põrnitsedes, sest Sandra sõnul olevat just selline pilliroostik sobiv peidupaik krokodele. Paraku minu õnneks või õnnetuseks me täna kedagi ei silmanud. Ilm oli muideks viimastel päevadel olnud harukordselt külm. Ja ma ei tee nalja – see 15-16kraadine ilm keset Florida troopikat oli hingematvalt näpistav ja kõle. See tähendas aga, et krokod olid ju vee sees peidu – päikse kätte tulevad nad end ainult soojendama. Tagasiteel märkasin aga ehmatusega kaugemal ühe sillaposti taga ühte veidrat krobelist sabaotsa. Jõllitasime seda Sandraga kaugelt ning jõudsime järeldusele, et tegemist vist on krokopojaga. Kuna poja aga väga ei liigutanud (ega alligaatorid üldiselt lamavadki liikumatult), otsustasime minna teda lähemalt piidlema. Hiilisime lähemale, kallutasime end ettevaatlikult üle silla äär piiluma ja… tegemist oli lihtsalt puurondiga.

Nüüd oli aga tuli meil jalgadele valu anda, sest mul oli vaja algust teha oma mitme-etapilise koogiteoga. “Õhtusöök” pidi toimuma juba kell neli, seega oli mul sidrunite pressimise ja muretaigna jahutamisega tuli takus. Vahepeal oli selgunud, et kuna Sandra ema tervis polnud kiita, pidid vanemad ikkagi koju jääma ja meile külla saabuma ainult nende sõbrad. Veidi enne kella nelja saabuski tõre vanapaar George ja Susan. Tänane seltskond oli eilsest oluliselt vanem – proua ja härra olid julgelt üle kaheksakümne. Selgus, et siin oli samuti tegemist teise ringi abieluga, kuid erinevalt Johnist ja Anne’st, kes üksteist heldinult kohtlesid, oli siinne suhtedünaamika oluliselt sapisem. Susan tegeles valdavalt torisemise ning George nooremate naistega flirtimisega. Kui Susan kuulis, et reisin üksinda mööda ilma ringi, raputas ta hukkamõistvalt pead: “Ole ettevaatlik, sa pead väga ettevaatlik olema. Hoia end! Mina ei salli reisimist, Mehhikos ei ole lubatud näiteks avalikes kohtades suitsetada, seega mina ei taha sinna minna!” Susan avaldas ka ääretut pettumust oma tütre üle, kes oli kaks aastat tagasi otsustanud koos perega Uruguaysse kolida. Naine polnud ilmselgelt neile külla läinud. Sandra, Susan ja George võtsid vahepeal elutoas mingit sorti spordivõistluse ees istet ning asusid snäkivaagna kallale. Mina samal ajal üritasin rõdul kooki jahutada. Kuna pearoog oli aga valmis, asusime kõik lauda kammkarpe ja ahjubataati sööma. Naljakas, aga Eestis vist ei kujutaks kohalikke pensionäre sellist toitu söömas – pigem aetaks kahvliga eksootilist toitu taldrikul ringi ja uuritaks, et millal siis ka päris kardulas lauda tuuakse. 

Seejärel oli minu kord oma šedööver lauda kanda. Kõigi suureks hämmelduseks tagusin ma vahukoore vispliga käsitsi vahtu, mis siinmaal on täiesti ennekuulmatu energiaraiskamine. Naised lõid käsi kokku ja ohhetasid, et issand kui kõva naine see ikka on! Koogi serveerimisel aga lõi mulle millegi pärast sisse klassikaline eestlaslik ebakindlus ning pistsin kohmitsema, et oh ei tea, kas see põhi vist sai ikka liiga kõva, oli teine liiga kaua külmkapis… Õnneks kiitsid kõik mu küpsetist taevani ja kraapisid taldrikud ka veel tühjaks. George ainult haaras minu hädaldamisest kinni ja tögas korduvalt: “Oijah, oleks ikka hea kook olnud, kui see põhi ometi nii kõva poleks olnud!”  Magustoidu ajaks oli George üldse minu suhtes juba väga üles soojenenud ja kinnitas, et kui ma kunagi Michigani järve äärde satun, siis neil on seal kena majake, kus ma saaks peatuda, ja tema püüaks mulle iga päev kala. Susan noogutas alguses ideele kaasa, kuid millegi pärast võttis vestlus järsku ootamatu pöörde, kui Georg teatas, et kui tahab, siis ta võib Susani majast välja ka visata. Susan teatas selle peale, et viskab mehe ise välja, mille peale Georg ladus lauda trumbi, mis meid kõiki tummaks lõi: “Sul pole mingeid õigusi, ma olen su juba ammu testamendist eemaldanud!” Kaapisin vaikselt oma torditaldriku puhtaks ja kadusin magamistuppa lugema. Ühel hetkel astus tuppa Susan, kõndis otsustavalt minu juurde ja viskas midagi rohelist mulle raamatu vahele: “Näh, võta, võtsin selle oma kasiinorahast, sul läheb seda rohkem vaja!” Ja kadus enne, kui jõudsin suu avada. Silmitsesin üllatunult 50dollarist rahatähte, püüdes aru saada, et mis just juhtus. Tundsin veidi sellist lapsepõlve deja vu’d, mil vanaisa mulle alati salaja raha pihku püüdis suruda. Haarasin oma teetassi ja läksin istusin taas seltskonda, kes nüüdseks oli teleka ette naelutatud. Tänasin Susanit ja ajasin veel paarikesega veidi juttu. Sandra sosistas mulle hääletult: “Aitäh, et sa nii kannatlik oled!” Muigasin ja sosistasin vastu, et ma olen kinnimakstud.

Kui paarike lõpuks koduteele asus, ulatasid nad mulle veel paberilipiku oma kontaktandmete ja aadressiga, noh, nii hädaolukordadeks. Seejärel koristasime Sandraga kiirelt köögi ära ning viskusime siis viimaste koogitükkidega teleka ette “The Later Daters” kohtingusaadet vaatama. Sarah sirvis samal ajal Facebooki kohtinguportaali ja ohkas: “Kõik on konservatiivid… või lastega.” Selgus, et Sandra, kes oli ise juba kaks täiskasvanud poega üleskasvatanud, polnud mingil juhul nõus deitima kellegagi, kellel oleksid alaealised lapsed. Kuidagi nii soe ja armsalt kodune oli seal temaga kahekesi diivanil pikutada. Mina, 33 ja vallaline, ning Sandra, kes vanusenpoolest võinuks olla mu ema, samuti vallaline. Vaatasin tema nägu, mis oli küll ajas kulunud, kuid siiski ilus, säravate silmade ja valge naeratuse ning blongi juukselakaga. Ja ma tundsin lohutust, et elus pole kunagi hilja uueks alguseks.

Kärt