Koeraemme seiklused 2

Ärkasin 12. septembris Baltimore’is oma esimesel hommikul imeilusa päiksepaiste peale. Loomad olid öösel täitsa inimlikud ja lasid mul hommikul kella kaheksani välja magada. Korra käisid seitsme ajal nuusutamas, et kas ikka hingab veel, ja Missy lasi oma klassikalist kiunu-laulu mulle, kuid konkreetsem käratus tema puhul õnneks toimis, seega leppis ta ukseavas lamamise ja minu põrnitsemisega. Et siiski oma kasuema kohustusi korralikult täita, ronisin lõpuks oma mõnusast hiigelsuurest voodist välja vannituppa hambaid pesema, seejärel lasin põrssapojad hoovi pissile ja asusin endale kahe tungiva silmapaari all hommikust mahla pressima. Värske mahl on ikka üks eriline luksus ja mina olen tõeline selleri-porgandimahla printsess, sest ma ei joo seda niisama moe pärast, vaid päriselt ka maitseb! Seejärel andsin koertele hommikusöögi kätte. Missy hävitas enda oma silmapilgselt, kuid Kirale pidi tema kausi viima teise korruse kabinetti – ta olevalt nimelt häbelik sööja. Seejärel tegin endale hommikusöögi valmis ja olingi valmis uueks väljakutseks ehk koerte jalutamiseks.

Otsustasin, et lihtsam oleks nendega alguses eraldi õues käia ning õppida tundma mõlema koera eripärasid ja üldist käitumist. Missyga oli juba toas vähe keeruline, sest neiu läks sellest, kui ma tema jalutusrihma nagist haarasin, nii elevile, et pistis mööda tuba nagu pöörane ringi jooksma. Suutsin vaevu talle rihma ümber kaela saada, sest ta ei püsinud hetkekski paigal, vaid värises suurest erutusest ning tormas oma buldooseri jõuga välisukse suunas. Üks põhilisi küsimusi, mida perenaine minu käest meie esimeses videkõnes küsis, oli et kas ma olen ikka varasemalt kokku puutunud suurte koertega. Noh, olen hoidnud austraalia karjakoera ja labradori, ka ühte päris suurt koera, aga tal olid puusad haiged, mistõttu käis mul tema sikutamisest siiski jõud vajadusel üle. Pitbull on aga vähe teist masti isend. Ta ei pruugi kõrguselt nii hirmus suur olla, kuid ta kujutab endast praktiliselt puhast lihasmassi, millel on tohutu jõud. Missyga mässates avastasin, et neiud käituvad nagu paar identseid kaksikuid – neile polnud võimalik anda eraldi käskluseid! Kui ma ütlesin istu, istusid mõlemad, kui ütlesin koht, jooksid mõlemad minema. Isegi, kui ma neid nimeliselt kõnetasin! Seega oli kogu see ettevõtmine ikka paras tsirkus.

Lõpuks sain kuidagi Missyle ikkagi rihma kaela ja läksime õue nii, et ma peaaegu oma õlaliigese oleks laiali rebestanud. Missy tiris tohutult, mistõttu hakkasin kohe rakendama meetodit, mis mõjub ajusid nüristavalt nii mulle kui koerale ehk siis me liigume edasi ainult juhul, kui rihm on lõtv. Nii kui rihm pingule tõmbub, jääme seisma. Nii me siis jupitades mööda tuuliseid Baltimore’i tänavaid kõndisime. Pidin üsna valvas olema, sest tänavatel leidus igast jama süstaldest ja katkistest pudelitest kuni tundmatute kontideni välja. Missy muidugi pidas vajalikust iga natukese aja tagant üht koma teist endale suhu pista, mis tähendas, et pidin tema jõuliste lõugade vahelt proovima neid tundmatuid snäkke välja sikutada, kindad ilased. Lõpuks jõudsime tagasi, Missy väsinud, mina higine, aga Kira oli vaja ka veel ju jalutama viia. Kuna Kira oli nii palju väiksem, siis ega teda väga pikaks ajaks polnud mõtet külma kätte vedada, aga väiksele tiirule tahtsin temaga siiski minna. Jälle tegin läbi sama triangli, kus iga kord, kui üritasin Missyt diivanile saata, jooksis Kira sõnakuulelikult temaga kaasa ning istus kuulekalt ja ärevusest veidi tudisedes mulle pingsalt otsa vaadates oma koha peale. Kui ma siis Kirat tagasi välisukse juurde kutsusin, oli mul millegi pärast jälle kaks koera nina all. No ausalt, nokk kinni, saba lahti. Loobutsin kasvatuskoolist, panin Kirale kiirelt rihma ümber ja proovisime end elevusest ringi karglevast Missyst mööda pressida.

Kiraga polnud loomulikult mingit muret, temaga jalutuskäik oli tõeline lust. Kuigi ka Kira kippus tirima, oli ta kaalult nii väike, et ma seda vaevult tundsin, kuid otsustasin siiski sama tehnikat ka tema peal kasutada. Viisisin pisikese lõdiseja pärast 20minutist ringkäiku tagasi tuppa ning oligi kella 11ks mul mõlemaga jalutatud. Kuigi ma olin juba ise väsinud, oli mul siiski aeg nüüd ka ennast jalutama viia ehk minna kohvikõnnile Baltimore’i avastama. Olin endale sobivaks kohvikuks välja valinud Adee’s Coffee Roastersi, seega võtsin sammud sinnapoole. Päiksele vaatamata oli tuul õues siiski hirmus külm ja näpistav. Üsna pea sai selgeks, et Baltimore on ikka rohkem mustanahaliste linn, sest valgenahalisi kohtas tänavatel pigem vähe. Pöörasin parasjagu kohvikutänavale, kui Kneads pagariärist lõi mulle ninna vastupandamatu värske saia lõhn. Võitlesin sooviga suunda muuta ning liikusin edasi Adee poole. Kohvikusse jõudes tellisin juba tavapäraseks saanud vahukoorega piparmündi mocha ja jäin jooki ootama, kui tundsin, et jalatallad lausa valutavad külma maa peal kõndimisest. Otsustasin seega hoopis jääda mõneks ajaks jalgu puhkama ja kohapeale sooja märjukest nautima. Ühendasin mõnusa kasulikuga ja kasutasin aega oma Instagrami sisu järeleaitamiseks.

Uurisin põgusalt enne Baltimore’i reisimist, et mille poolest see koht ka tuntud on ja mis siin nende nelja päeva jooksul teha võiks. Google kuulutas, et kindlasti tuleks käia ära Akvaariumis ja proovida ära Marylandi sinikrabi. Kuna rahaline priiskamine ei kuulunud hetkel minu eelarvesse ning söögikorrad olid mul ka koduse külmkapi poolt kaetud, tundus, et mõistlikum oleks need ikoonilised tegevused paraku vahele jätta. Ja olgem ausad – ega ma ei tulnudki ju Baltimore’i turismireisile, vaid kutsade eest hoolitsema ja omaette elamist nautima. Seega langes valik lihtsalt sadamakail jalutamisele, mille karismaatilisuse poolest Baltimore samuti tuntud on. Kuna külm tuul oli aga halastamatu, tegin kiired sammud tagasi kodu suunas ja veetsin ülejäänud päeva turvaliselt toasoojas. Sättisin end perenaise kabinetti kirjutama ja koerad kogunesid minu ümber lamama. Kira oli väga rahul olukorraga, kuid Missy pidas siiski vajalikuks mulle iga natukese aja tagant märku anda, et ma pole neid kohe kindlasti piisavalt snäkkidega varustanud. Ma küll andsin neile mõlemale alustuseks kaks küpsist, kuid selgus, et see ei kata kohustuslikku kvooti. Külma südamega nagu ma olen, juurde paraku ei andnud.

Pärastlõunal ronisime kõik uuesti alumise korruse diivanile teleka ette kaisutama. Missy ronis mulle kohe hästi-hästi põue, mis oli nii armas, ainult et ma pidin teda katkematult paitama ja sügama, muidu ta ärkas üles, jõllitas mulle pettunult otse silma sisse ja lasi kuuldavale haliseva kaebuse või kui ma teda korrale kutsusin, kasutas passiivagressiivset külgpilku. Õhtul otsustasin neid veel korraks jalutama viia, et vähendada üldist rahutust ja nende energiat kulutada. Sel korral otsustasin proovida mõlemaga korraga jalutamist ja kae imet – kahe koera haldamine osutus oluliselt lihtsamaks kui ühe! Nagu ma mainisin, siis käitusid nad nagu kaksikud ehk allusid käsklustele korraga ja korrigeerisid oma käitumist paremini. Kui ma nüüd sikutamise peale seisma jäin, tagurdasid mõlemad koerad ühtlase tempo hoidmiseks. Ka ootamine ja istumine tuli neil paremini välja. Ainuke olukord, kus kahe haldamine osutus väljakutsuvaks, oli siis, kui kumbki neist kakas. Missy tahtis iga kord kiirelt edasi liikuda ja polnud sellest ootepausist eriti huvitatud, Kira suutis end aga ümber mu jalgade sõlme kõndida. Võtsin alguses suuna kaardilt paistva suure pargi suunas, mis pidi olema justkui Baltimore’i Central Park, kuid paraku oli see jalgsi oluliselt kaugemal, kui algselt paistis, õues hakkas pimedaks minema ja loomadel tundus ka külm olevat. Seega tegin otsuse ühele imeilusale tulukestega alleele pöörata ning meie ring veidi lühemaks lõigata. Tänav ise oli kaunis, kuid sattusin mingisuguse sagimise sisse, kus parasjagu tänaval toitu laiali jaotati ning mina leidsin end taas ainsa ja igati väljapaistva valgena. Mind saatsid jõllitavad pilgud, kuid Missy ja Kira pehmendasid naabruskonna elanike põrnitsemise muhedaks naeratuseks. Eriti tegi neile nalja, kui Missy ühe prügikastist välja kukkunud fooliumtaldriku kallale hüppas ja ma siis kurja vaeva nägin, et teda sealt minema tirida. Noh, hea küll, võin naerualune ka olla.

Õhtul ronisin jälle rahulolevalt oma ülalkorruse suurde voodisse, mis oli sama lai kui kõrge. Aa, ma vist ei olegi selgitanud, milline see maja täpsemalt välja nägi. Tegemist oli klassikalise USA townhouse’i ehk nö linnamajaga, mis on Eesti mõttes justkui ridaelamu, aga mitte päris. Pika telliskivimajade rivi alusel võiks arvata, et tegemist on korterelamuga, kuid maja taga on üksteise kõrval rodu kitsaid pikki tagaaedasid. Majad ise on seest kitsad, kuid korruseid on see eest küllaga. Kõigepealt suur kelder, kus on tavaliselt kodukino või jõusaal ja pesuruum, seejärel esimene korrus köögi ja elutoaga (+WC), teisel korrusel on kabinetid ja WC ning viimasel korrusel magamistuba ja WC. Kogu see majapidamine on ühtlasi kaetud vaipkattega ning mööda treppe annab päevas ikka joosta, eriti kui näiteks köögis avastad, et telefon jäi öökapile. Mul jäid ikka tuharalihased alguses täitsa valusaks!

Kärt