Koeraemme seiklused 2

Ärkasin 12. septembris Baltimore’is oma esimesel hommikul imeilusa päiksepaiste peale. Loomad olid öösel täitsa inimlikud ja lasid mul hommikul kella kaheksani välja magada. Korra käisid seitsme ajal nuusutamas, et kas ikka hingab veel, ja Missy lasi oma klassikalist kiunu-laulu mulle, kuid konkreetsem käratus tema puhul õnneks toimis, seega leppis ta ukseavas lamamise ja minu põrnitsemisega. Et siiski oma kasuema kohustusi korralikult täita, ronisin lõpuks oma mõnusast hiigelsuurest voodist välja vannituppa hambaid pesema, seejärel lasin põrssapojad hoovi pissile ja asusin endale kahe tungiva silmapaari all hommikust mahla pressima. Värske mahl on ikka üks eriline luksus ja mina olen tõeline selleri-porgandimahla printsess, sest ma ei joo seda niisama moe pärast, vaid päriselt ka maitseb! Seejärel andsin koertele hommikusöögi kätte. Missy hävitas enda oma silmapilgselt, kuid Kirale pidi tema kausi viima teise korruse kabinetti – ta olevalt nimelt häbelik sööja. Seejärel tegin endale hommikusöögi valmis ja olingi valmis uueks väljakutseks ehk koerte jalutamiseks.