-
Svolværi mägironija ja kogemata rahapettur
Pärast seda, kui M oli mind Hadseløyas praamile viinud, istusin Fiskebøli sadamas bussi ja jätkasin mägedavahelist keerutamist lõputute merevaadetega, kuni saabusin Svolværi. Tegemist oli minu üllatuseks täitsa korraliku linnaga, kus oli lisaks kohvikutele ja pubidele ka mitu söögi- ja isegi spordipoodi. Viimased huvitasid mind vaid põhjusel, et olin jätkuvalt termoteki otsingul. Matkasin kohalikku sadamahoonesse, kus asus M-i kontor (mingi kohaliku omavalitsuse osakond). Saabusin linna küllaltki vara, umbes 7:45, kuid õnneks olid mõned varased juba kontoris. Kaks klassikalist Norra härrasmeest istusid jalg üle põlve diivanitel ja pöörasid minu kottidega möllamisele õige vähe tähelepanu. Lubasin enne kella nelja ehk tööpäeva lõppu tagasi olla, täitsin veepudeli ning asusin oluliselt kergemana päevale vastu. Ilm…
-
Lofoten, but first… Hadseløya
Nagu eelnevas postituses mainitud, olin ma siiani suutnud vihma eest põgeneda. Õigemini, vihm põgenes minu eest. Lofoteni ilmateade polnud aga paljulubav ning minu plaan võimalikult palju looduses ööbida oli ohus. Päev enne Lofoteni suunas liikuma hakkamist meenus mulle, et mu endine töökaaslane Ann Leen oli mind enne reisi algust kontakti viinud oma sõbrannaga, kes siin kandis elab. Olin selle täiesti unustanud, sest ei teadnud oma plaane ju liiga palju ette. Nüüd aga oli käes sobiv aeg M-ile kirjutada ja maad uurida – ma isegi ei teadnud, kus ta tegelikult elab. M andis teada, et elab saarel, mis jääb põhisaarestikust küll välja, kuid siiski tee peale. Rääkisin oma plaanist bussiga või…
-
Norra algab Narvikust – bussiga, häälega, jala
9. juuni hommikul pakkisin taas koti kokku, vinnasin selga ja asusin mõnusa karge päiksepaiste käes Abisko bussipeatuse poole teele, et riiki vahetada. Ma polnud veel päris välja mõelnud, kuidas ma kavatsen Narvikusse jõuda, kuid õnneks mul oli selle 80 km pikkuse distantsi läbimiseks aega terve päev. Põhjus, miks mul oli vaja just sel päeval Narvikusse jõuda, pärines mitme kuu tagant. Kuna ma oktoobris liitusin Tallinna Loomeinkubaatori ettevõtlusprogrammiga, oli juba aegsasti 10. juuniks ehk programmi lõpetamiseks vaja olla kuskil, kus on stabiilne internetiühendus. Selleks ei sobinud ilmselgelt telkimisplats ega suvaline hostel. Seega pidin ära otsustama, millisesse linna ma potentsiaalselt selleks hetkeks võiksin jõuda ja korralik Wifiga majutus ära broneerida. Võis juba…
-
Südametemurdja Abisko ja üleentusiastlik algaja mägironija
Kui oli selge, et Niklas Abisko bussile ei jõua, nõjatusin sügavale istmesse ja asusin aknast välja vaatama. Kuigi olin magamata, hoidsid adrenaliin ja põnevus (kohv vist ka ikka) erksana. Hakkasime mööda kitsast maanteed vurama ning ühtäkki hakkasid seni kusagil taamal silmapiiril olnud mäed lähemale jõudma. Mul vist tõesti ei olnud ootuseid Põhja-Rootsi osas, sest see, mida ma nägin, rabas mind jalust (hea, et ma istusin). Sellist vaatepilti oskaks oodata Norras, Uus-Meremaal, ehk ka Šveitsis. Aga siin, põhjapolaarjoonel? Kas siin ei peaks olema lihtsalt põdrad ja tundra? Jõllitasin avanevaid mägi-järv-mägi vaateid ammulisui, endal kananahk ihul. Proovisin paar korda ka pilti ja videot teha, aga täiesti mõttetu. Fragmentigi sellest ilust ei jää…
-
Püha Niklas Göteborgist ja müstiline Kiruna linn
Haparandast lahkusin kiiruga ja rõõmuga kolmapäeva, 5. juuni hommikul kella 7:30 rongiga. Jõudsin veel hetkeks imetleda Haparanda uhket ja suursugust jaamahoonet, mis on üsna muuseumivääriline, kuid siht oli silme ees – edasi. Istusin perroonil pingile ja jäin huvitaga ootama. Rongipilet oli taskus, vaikselt tuli inimesi, kes kõik rõõmsalt ja viisakalt tervitasid. Mulle on kiiruga saanud südamelähedaseks see rootslaste hej-tamine. Kella täpsusega ilmus pidurite kriginal üsna hädine rongike. Astusin veidi kõhklevalt luitunud ja päevi näinud rongi, lootuses, et pidurite seisund on kellegi poolt siiski heaks kiidetud. Kaks tundi sõitu haihtus sõrmenipsuga – esiteks, sest mul oli veel vaja üsna mitmed Loomeinkubaatoriga seotud “paberimajanduse” ülesanded korda ajada, ning teiseks, sest loodus hakkas…
-
Blondinka Haparandas – is it me or is it Rootsi?
Pärast jõuluvana juurest õnnelikult minema kalpsamist otsustasin kaheks ööks Haparandas Airbnb bookida. Algne plaan oli küll Soome-Rootsi piiri Soome poolses linnas Tornios kaks päeva mõnusalt telklas veeta, kuid Oulu kogemuse järgselt tahtsin puhaste linade vahele “oma” tuppa ja voodisse, pesu pesta, ennast pesta ja puhata. Hiljem osutus see ka õigeks valikuks, sest esimesel ööl oli äike ja vihmasadu, teisel aga tohutu tuul. Jõudsin Tornio-Haparanda linna üsna vara, Soome aja järgi 11:30, aga kuna mu majutus oli Rootsi poolel, siis tegelikult juba 10:30. Airbnb ametlik check-in oli alles 16:00, seega surnuks löödavat aega oli rohkem kui küllaga. Palusin omanikul märku anda, kui tuba vabaneb. Ise külastasin nii kaua Soome poole Hesburgerit ja…
-
What the Oulu
Oulu külastamine kuulub minu reisipunktide kategooriasse “vaatasin Google Mapsist” ja ega ma muud ei teadnud, kui et tegemist on ülikooli linnaga ja Helsingist sinna rongiga sõites jõuan üsna kärmelt Rootsi piiri äärde. Mõeldud, tehtud, rongipilet ostetud. Otsustasin, et Oulus ei taha majutuse alla raha panna, seega kammisin reisile eelnenud kuu aega Couchsurfing‘ut (CS) läbi. Tean, et CS -i hiilgeajad jäävad minevikku, kuid olin kuulnud, et Põhjamaades kasutatakse seda siiski veel üsna usinalt. Paraku aga mitte üleliia usinalt – enamik, kellele kirjutasin, ei vastanud kunagi, või vastasid kiirelt, et kahjuks nad ei ole sel perioodil linnas. Olin siiani jälginud filtrit “vähemalt üks naine” ehk siis kas naisterahvad või paarid. Nüüd tuli…
-
“Miks sa Helsingisse lähed?!”
See on olnud kõige sagedasem küsimus minu reisiplaanidele. Kuna minu plaan on olnud liikuda võimalikult palju mööda maad, loomulikult vahetada riike ja ajavööndeid, siis mul oli Eestist lahkudes valida Läti-Leedu-Poola ja Soome-Rootsi-Norra trajektooride vahel. Viimane on küll kümme korda kulukam, aga see-eest ilusam ja huvitavam. Pluss, Norra on mind alati tõmmanud.
-
Kuidas valmistuda ümbermaailmareisiks
Lihtsustatud valem: idee, paanika, teostus, paanika, leppimine. Eestist lahkumise eelnädalad möödusid täielikus kaoses. Kuigi tundus, et enam-vähem on kõik kontrolli all, siis tegelikult ei olnud mul ammu enam kontrolli millegi üle. Kõik kuidagi lihtsalt juhtus. E-raamat sai müüki pandud, korter suurematest asjadest tühjaks müüdud, pass ja reisikindlustus tellitud, üks ühik lennu-, laeva- ja rongipileteid ostetud, mõni majutus bookitud ja nüüd jäi üle ainult asjad pakkida ja kolida. Siinkohal tuli nüüd mängu paaniline ja hüsteeriline asjade loopimine kastidesse, prügikastidesse ja seljakotti. Mis kuhu lõpuks läks, seda näitab aeg. Nagu ma ütlesin – kontrolli polnud mul enam ammu millegi üle.
-
proloog: miks
On sügis 2022. Kõlgutan tööl puhkeruumis jalgu ja ütlen Piretile otsustavalt: “Tead, ma lähen ümbermaailmareisile”. Vaikus. “Aahaa? Kust see nüüd järsku tuli?” proovib Piret aru saada, kas tegemist on lihtsalt uitmõtte või päris plaaniga. Tõesti, kust üldse sellised mõtted tulevad? See pole esimene kord, kui mul tekib tunne, s.t vaidlemisele mitte kuuluv tunne, mida tuleb lihtsalt järgida. Lahku suhtest. Vaheta tööd. Koli ära. Õpi seda. Muidugi võib neid tundeid ka ignoreerida, kuni elu annab sulle obaduse kuklasse ja sa leiad end põsakil asfaltilt. Jah, neid hoope ma rohkem ei sooviks. Reisimõttele ei ole tegelikult vettpidavaid vastuargumente – meest ei ole, lapsi pole, autot ega kinnisvara ka mitte. Isegi ühtegi laenu…
