Jacksonville’ist Tampasse ja “teoreetiliselt” sisustatud tuba

18. detsembri hommikul tegin Jacksonville’ist rõõmuga kiirelt minekut, sest tegemist oli üsna mõttetu linnaga. Seekordne rongireis oli eelmisega võrreldes ikka väga üürike – alla kolme ja poole tunni! Inimeste rongi juhatamine on USAs muidugi täielik eraldi töövaldkond, tundubki, et vagunisaatja amet on selleks välja mõeldud, et inimestele tööd pakkuda. Igatahes pandi meid kõigepealt seisma mitmesse pikka järjekorda ning rongiukse ees seisis tõreda olemisega matsakas mustanahaline naine, kes pileteid kontrollis ja tüdinenult kõva häälega teavitas sulle sinu istekoha numbri. Enamik inimesi olid ka muidugi nagu kuu pealt kukkunud ja kõigest väga segaduses. Jälgisin hajameelselt protsessi, kui minu juurde astus üks suur mustanahaline vormiriides mees, vaatas mulle otsa ja küsis tõsiselt: “Miss, have you been dunkin’ lately?” Esimese hooga ehmatasin sellest kõnetamisest ära ega suutnud kohe kokku viia, et mida mu käest täpselt küsitakse. Äkki tahavad mu viisat näha või midagi? Või küsivad, kas ma kannan narkootikume kaasas. Küsisin igaks juhuks täpsustavalt: “Umm…sorry?” Mees kordas ennast ja hakkas siis naerma: “I’m just messing with ya, you got them long legs like my sister!” Ah et minu pikkus paistis silma. Nojah, ei korvpalli pole ma kunagi harrastanud, aga ujumist küll! Mees patsutas mulle õlale ja astus naerdes edasi.