Jacksonville’ist Tampasse ja “teoreetiliselt” sisustatud tuba

18. detsembri hommikul tegin Jacksonville’ist rõõmuga kiirelt minekut, sest tegemist oli üsna mõttetu linnaga. Seekordne rongireis oli eelmisega võrreldes ikka väga üürike – alla kolme ja poole tunni! Inimeste rongi juhatamine on USAs muidugi täielik eraldi töövaldkond, tundubki, et vagunisaatja amet on selleks välja mõeldud, et inimestele tööd pakkuda. Igatahes pandi meid kõigepealt seisma mitmesse pikka järjekorda ning rongiukse ees seisis tõreda olemisega matsakas mustanahaline naine, kes pileteid kontrollis ja tüdinenult kõva häälega teavitas sulle sinu istekoha numbri. Enamik inimesi olid ka muidugi nagu kuu pealt kukkunud ja kõigest väga segaduses. Jälgisin hajameelselt protsessi, kui minu juurde astus üks suur mustanahaline vormiriides mees, vaatas mulle otsa ja küsis tõsiselt: “Miss, have you been dunkin’ lately?” Esimese hooga ehmatasin sellest kõnetamisest ära ega suutnud kohe kokku viia, et mida mu käest täpselt küsitakse. Äkki tahavad mu viisat näha või midagi? Või küsivad, kas ma kannan narkootikume kaasas. Küsisin igaks juhuks täpsustavalt: “Umm…sorry?” Mees kordas ennast ja hakkas siis naerma: “I’m just messing with ya, you got them long legs like my sister!” Ah et minu pikkus paistis silma. Nojah, ei korvpalli pole ma kunagi harrastanud, aga ujumist küll! Mees patsutas mulle õlale ja astus naerdes edasi.

Vaikselt jõudis järjekord minuni ja tõre tädi vuristas ilma pilku tõstmata: “You got nice long legs, let’s put you to 87B, go through the doors and on the right, aisle seat.” Hah, astusin turtsatades edasi – näed, kell pole veel kümme hommikulgi, aga juba on kaks korda minu jalgu mainitud! Olin nendest vahejuhtumitest veidi hajevil, mistõttu komberdasin number 87B istme juurde, kus aga juba logeles keegi. Minu küsimise peale pistis tädi prõõkama, et see on tema koht. Sama probleem oli mulle järgnenud naisel. Pressisime siis oma kodinatega inimestest mööda tagasi ukseni ja uurisin, et vabandust, aga meie kohtadel istub juba keegi. Tädi ärritus ja lausus valjult: “I SAID GO THROUGH THE DOORS.” Oih, see väike detail oli mulle selles jalgade-jutus kahe silma vahele jäänud. Nüüd leidsin oma koha ilusti üles ja sättisin end paika. Rongisõit Orlandosse möödus kiirelt ja valutult, sõin hommikusöögiks kohvikuvagunist ostetud hiigelsuure mustikamuffini ja kohvi. Aeg-ajalt möödus minust pikk rongisaatja ja kas patsutas mulle õlale, naeratas või ühmas midagi. Orlandosse jõudis rong kell üks päeval ning nüüd oli mul 25 minutit aega ümber istuda. Mul oli küll algselt mõte paariks päevaks Orlandosse jääda, sest seal asub ju Walt Disney World, mida oleks äge olnud külastada, aga paraku maksid need piletid üle saja euro, mis lihtsalt ei olnud reaalne minu eelarve juures, samuti olid öömaja valikud seal väga kesised ja kallid, seega otsustasin edasi Tampasse sõita. Ma polnud küll kindel, mida seal Tampas teha on, aga noh, see asub ju praktiliselt mere ääres, nii et saan äkki mõnusa rannapuhkuse seal veeta ja lõpuks ookeaniski ujuda!

Kuna Orlandost edasi Florida läänekalda suunas ronge ei sõida (rong sõidab ainult lõunasse Miami suunas), tuli mul hüpata edasi transfeerbussi peale. Selle 25 minutise ümberistumise käigus tahtsin ma veel pissil käia ja midagi süüa-juua osta. Orlando rongijaam oli natuke suurem kui Jacksonville’i oma, kuid seal siblis ringi umbes kümme korda rohkem rahvast ning troopiline õhk oli sama kuum ja lämbe kui äsja leilitatud saunas. Ostsin kiirelt esimesest ettejäävast letist paki pähkleid ja coca-cola ning proovisin siis leida rongijaama eest bussipeatust, mida ma aga ei suutnud tuvastada. Käisin edasi-tagasi ringi, WC-plaan nüüdseks juba unustatud, kuni asusin inimestelt küsima, et kust bussid väljuvad. Selleks hetkeks oli kell juba 13:20 ehk bussi väljumiseni oli 10 minutit. Rongijaama töötaja, kelle poole oma küsimusega pöördusin, vastas mulle: “Tampa bus? It’s right there, but you better hurry!” Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda, tõmbasin jalad kõhu alt välja ja sprintisin higistades läbi parkla bussi poole. Kohad olid õnneks nummerdamata, seega sain endale valida lahedama lauaga istme akna all. Noh, minu poolest võime välja sõita!

Sõit Tampasse kestis umbes kaks tundi ja oli üllatavalt soine. St maantee oli ikka tavaline, aga teeäärne loodus oli üllatavalt soine, lopsakas ja märg, mulle meenusid ähmaselt mingid lapsepõlves loetud raamatud: kiire video bussiaknast. Lasin vahepeal silma looja ja tukkusin veidi, sest tee oli sirge, igav ja palav. Lõpuks kell 15:30 saabusin Tampasse, mis esmasel vaatlusel ei näinud välja parem kui Jacksonville. Bussijaam asus kusagil äärelinnas viadukti all ning kuskilt siit pidin ma nüüd linnabussile istuma. Külastasin bussijaama vetsu, et endalt võimalikult palju kihte seljast kiskuda, tõmbasin endale kohaliku bussiäpi, ostsin pileti ja asusin sillaaluselt ristmikult õiget bussipeatust otsima. Sõit majutuskohta tundus Google Mapsi kaardi pealt väga lihtne ja sirgjooneline – istu aga õige bussi peale ja sõida lihtsalt otse u 15 minutit, lihtne. Või nii sa arvad, kuni seisad ristmikul ega saa aru, mispidi sa täpselt kaardil asud ning vastu vaatab sulle u kolm erinevat peatust kolmes erinevas suunas. Neelatasin. Maps muidugi ei keerutanud ka ajakohaselt ja täpselt kaasa, nii et ma ei saanud absoluutselt aru, kus ma täpsemalt asun. Natuke hakkas krae vahelt higistama, et siia ma nüüd jäängi tiirlema. Minu peatuseks osutus vaevuaimatav postike silla all. Samast suunast tuli parasjagu ilmselges narkojoobes meesterahvas, kes omaette räuskas, püksid poole perse peal. Tundsin end järsku nii üksiku ja haavatavana, sest mul polnud kusagile peituda seal magistrali ääres ja kõik autod, kes foori taga seisma jäid, jõllitasid mind. Õnneks narkomaanidega on see asi, et ega nad teistest inimestest suurt välja ei tee.

Lõpuks oodatud buss siiski saabus ning astusin kergendunult sisse. Nagu ikka, olin ma taaskordselt ainuke valge inimene latiinode ja mustanahaliste keskel, aga what else is new. Võtsin kaardi kätte ja hakkasin õiget peatust ootama, kuid ei saanud tähele panemata jätta, mis bussiakna taga toimus. Mööduvad tänavad ja hooned nägid välja üsna kõledad ja kõhedad, tundus, et terve linn oli lihtsalt üks suur geto. Bussipeatustes seisid ainult väsinud töölised ja koolilapsed. Lõpuks väljusin bussist “kohaliku” mehhiko supermarketi ees ja asusin õiget maja otsima. Ma ei saanud ausalt öeldes Bookingus aru, mida ma täpselt reserveerisin, sest majutuse nimi oli Midtown Stay, aga kesklinnas see nüüd küll ei asunud. Samuti tundus, et tegemist on toaga majas, rohkem nagu midagi Airbnb sarnast. Tänava alguses asus koertepark kohvikuga, mis tundus hea märk, kuid seal, kus peaks asuma minu majutus, asus üks klassikaline ühekordne puidust hädine roheline majake, üsna räämas seisukorras ning esiveranda täis igasugu kola. Maja ees istus suitsetav mustanahaline paarike, kes tundus ilmselgelt pilves olevat. Minu lähenemise peale peitsid nad pläru ära, puhusid suitsu suunurgast välja ja põrnitsesid mind altkulmu. Huvitav, kas need on teised külalised või? Kõnetasin neid ettevaatlikult: “Hi! Am I in the right place?” – “Depends on what you are looking for.” Kõlab nagu midagi, mida narkodiilerid ütleks. “Well, I have a room booked…” laususin kohapeal tammudes. “The guy you are looking for is in the backyard,” viipas naine majataguse suunas. Selge, lähme siis tagaaeda. Seal paistis üks mustanahaline noormees vana katkise muruniidukiga maadlevat. Aed ise nägi välja, nagu seal poleks keegi 20 aastat käinud. Jälgisin veidi vaatepilti, kuni mees mind lõpuks märkas, elavnes ja naeratades lähenes: “Hi, I’m Trevor! Sorry, trying to clean up this shithole… Let’s go inside.” Mehe naeratus oli soe ja sõbralik, mis sisendas mulle natuke lootust, et võib-olla ma pole ikka teinud saatuslikku viga ja minu neere ei müüda Greg’s Listis maha.

Maja ise oli seest üllatavalt kena ja puhas. Kohe välisuksest astusime sisse kriitvalgete diivanite ja ohtrate patjadega kaetud elutuppa, mille telekas oli nii suur, et pakuks konkurentsi Coca Cola Plazale. Köök oli tagasihoidlik, kuid siiski hästi sisustatud, seega rõõmustasin, et saan kokates raha kokku hoida. Vannituba oli samuti kena ja viisakas. Olin juba lootusrikas, sest Trevor oli väga külalislahke ning selgitas, et see on tema maja, kus ta oma vennaga elab (maja ees istuv “narkodiiler”). Vennal olid parasjagu laps ja pruut külas. Minu kõrvaltoas, mille uks oli suletud, olevat hetkel samuti hetkel üks öömajaline. See mõjus lohutavalt, sest siis ma pole siin ikka päris üksi. Kui aga Trevor minu toaukse avas, pidin šokist pikali kukkuma. Toas oli lihtsalt üks voodi… ja mitte midagi muud. Seinad olid inetud ja siin-seal olid seinas augud eemaldatud televiisorist, aknad olid paksult kaetud putukamusta ja ämblikuvõrkudega ning akna ees polnud ei rulood ega kardinaid. Mingitest muudest sisustuselementidest ma ei hakka isegi rääkimagi. “Sorry it’s really simple, I haven’t had time to decorate it yet…” asus mees vabandavalt selgitama, mis kõik suured plaanid tal selle toaga on. Jah, see on kõik muidugi teoorias väga tore, aga paraku mina kõiki neid tema tulevikuplaane ju kogeda ei saa. Mille eest ma täpsemalt 88 dollarit kahe öö eest maksan, jääb mulle müstikaks. Aga n0h, tegemist oli põhjusega linna ühe odavaima öömajaga…

Istusin korraks voodile ja tundsin ennast nii löödult. Mis kuradi askeetliku vangikongi ma endale nüüd broneerisin… Hea küll, elad kaks ööd vast üle, nii kaua kui voodilinad on puhtad ja siin mingeid lutikaid pole, lohutasin end. Kuna kõht oli tühi, otsustasin mitte pikalt leelotama jääda. Peitsin läpaka teki alla ja võtsin sammud supermarketi suunas. See osutus omaette seikluseks. Pood oli küll suur, kuid midagi ma sealt osta küll ei osanud, sest suur osa toodetes olid pärit Lõuna-Ameerikast. Juust ei olnud juust, sai ei olnud sai, jogurt ei olnud jogurt, puu- ja juurviljade valik oli ka omapärane. Olen küll suur maailmaköögi austaja, kuid tol hetkel tahtsin ma lihtsalt õhtuks pestopastat feta ja spinatiga ning hommikuks jogurtit ja puuvilja. Loopisin mingid asjad korvi ja asusin endale majas õhtueinet kokku viskama. Samal ajal oli köögis süüa tegemas Trevori venna pruut, kes küpsetas parasjagu kõige klassikalisemat lõunaosariikide toitu – fried chicken. Kastrul oli täidetud õliga ning seal keerlesid maitseainete segusse kastetud krõbedad kanakoivad. Maitsev teekond südameveresoonkonna haigusteni. Õhtusöök söödud, otsustasin endale teed keeta ja sättisin end oma lemmikmeelelahutuse ette – Ameerika telekanaleid klõpsima. USA uudistekanalid on lihtsalt kõrgem klass märulikomöödiat. Alati on kuskil mõni väline vaenlane, kellega on vaja võidelda, mõni tornaado parasjagu laastamas või mingi kartell arreteeritud. Närvikõdi on garanteeritud!

Lõpuks käisin veel pika sooja duši all ja sättisin end voodisse sarja vaatama. Kuna kardinaid ees polnud, pidasin paremaks tuled kustus hoida. Toa ainuke valgusallikas oli nagunii minu jaoks liiga intensiivne – peale laes üksikult särava palja pirni siin rohkem lampe valikus polnud. Keerasin ohates ukse lukku ja mähkisin end teki sisse. Palun mulle üks rahulik ja turvaline ööuni.

Kärt