Bern päev kaks – vihm ja naiseks olemise rõõmud

11. juuli hommik. Ärkan oma mõnusas Berni hostelis, uni on olnud lünklik, sest aken oli öösel lahti ja mul tuli seda vahepeal käia kinni-lahti panemas – esiteks hakkas keset ööd padukat sadama ja teiseks oli sisehoovis mingi tuvi, kes tegeles jumal teab millega, aga tema nilbe kudrutamine kajas läbi maja. Käin duši all ja söön hommikusöögi ära, kuid tunnen, kuidas progresseeruvalt hakkab enesetunne halvemaks minema. Noh, hea küll, võib-olla täna on see päev, mil tuleb lihtsalt voodis lamada ja raamatut lugeda. Olen tänulik, et saan seda endale lubada, sest töötamise juures minu jaoks kõige hullem asi oli ennast päevade ajal “kokku võtmine”. Ma ei saa siiani ikka üle sellest, kuidas naised lihtsalt teesklevad, et nad on normaalselt funktsioneerivad inimesed, kui kogu sisikond end samal ajal sõlme keerab. Millised kangelased! Võtan valuvaigisti sisse ja loen kõveras oma raamatut.