Bern päev kaks – vihm ja naiseks olemise rõõmud

11. juuli hommik. Ärkan oma mõnusas Berni hostelis, uni on olnud lünklik, sest aken oli öösel lahti ja mul tuli seda vahepeal käia kinni-lahti panemas – esiteks hakkas keset ööd padukat sadama ja teiseks oli sisehoovis mingi tuvi, kes tegeles jumal teab millega, aga tema nilbe kudrutamine kajas läbi maja. Käin duši all ja söön hommikusöögi ära, kuid tunnen, kuidas progresseeruvalt hakkab enesetunne halvemaks minema. Noh, hea küll, võib-olla täna on see päev, mil tuleb lihtsalt voodis lamada ja raamatut lugeda. Olen tänulik, et saan seda endale lubada, sest töötamise juures minu jaoks kõige hullem asi oli ennast päevade ajal “kokku võtmine”. Ma ei saa siiani ikka üle sellest, kuidas naised lihtsalt teesklevad, et nad on normaalselt funktsioneerivad inimesed, kui kogu sisikond end samal ajal sõlme keerab. Millised kangelased! Võtan valuvaigisti sisse ja loen kõveras oma raamatut.

Hetk hiljem ärkan ootamatult oma keskhommikusest uinakust, kui toakaaslane sisse astub. Ta vaatab mind suurte silmadega: “Magasid või? Sa olid enne seda nägu, et hakkad kohe välja minema.” Selgitan talle oma hetke olukorda ja ta noogutab mõistvalt. Naistega on ikka tore “koos elada”. Enesetunne on natuke parem, seega otsustan sammu kaupa vaikselt hostelist väljuda ja vaadata, kui kaugele emakas ja ilm lubavad liikuda. Suuri plaane ei hakka tegema, võtame täna õite rahulikult. Pistan kotti ujukad ja raamatu ning võtan esimesena sammud Münsterplattformile, et kauni vaatega pargis inimeste keskel Esintein au Jardini kohvikus kohvi juua ja lugeda. Ilm on soe, park on ilus ja elu on mõnus. Istun seal mõnda aega, aeg-ajalt tõstan pilgu, et vaadelda inimesi ja varblasi. Seejärel tunnen end juba vähe värskemana ja olen valmis edasi liikuma. Platformil on üks väike nunnu putka, kuhu lähen postkaarte nuhkima Helenile saatmiseks. Terve Bern millegi pärast meenutab teda, kõikide tema Šveitsis elamise lugude tõttu, ja mõtlen, kui tore oleks temaga koos Berni avastada. Astun kioskisse, kui proua leti tagant küsib: “Kas need on teie lapsed??” Vaatan kahte poes asju näperdavat nagamanni ja eitan. Proua on segaduses – ei olegi? Muigan ja vastan: “Jah, ma olen üsna kindel, et mul lapsi ei ole.” Proua vangutab pead, võtab postkaardi eest raha ja jätkab põngerjate põrnitsemist, kes on väga lähedal, et midagi ära lõhkuda. Jätkan oma teekonda Münsteri suunas, et sinna torni asja teha, kuid torn on kahjuks remondis. Teen väikse tiiru kirikus ja võtan nüüd ette pikema jalutuskäigu karupargi suunas. Jah, lugesite õigesti – Bernis on karude park! Kõnnivad seal ringi, aia taga loomulikult. Mingit piletit sellel kohal pole, lihtsalt ongi selline park. Ausalt, kas see linn saab veidramaks minna? Eraldi plaani mul pargi külastamiseks tegelikult ei olnud, kuulsin sellest oma ameerika toakaaslase käest, ning minu plaan oli hoopis minna vanasse trammidepoosse, kus asub õllekoda ja saab apfelstrudel’it süüa, neeruhinna eest loomulikult.

Jalutuskäik läbi Berni vanalinna on ikka imeline, see linn on ajahambast puutumata, pikad kangialused jalutuskäigud, munakiviteed, kõik on hästi säilinud. Kõnnin üle silla ja naudin järjekordset suurepärast vaadet linnale. All jões on näha inimesi oma järjekordseid lõbusõite tegemas – kes triivib mööda Aare jõge poiga, kes ujumisrõngas. Üksi, kaksi, kambakesi. No ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Jõuan karupargini, heidan korra pilgu alla puude vahele, kuid karusid ei märka. Lähen hoopis istun trammidepoo terrassile JÄRJEKORDSE imeilusa vaate taustal. Siin vist teistsuguseid polegi. Tellin 15eurose õunastruudli ja väikse maja nisuõlle. Mõnus, mõnus, mõnus. Õlu on väga hea ja sobib üllatavalt hästi struudli kõrvale. Minu pettumuseks pole struudel ideaalne ehk selline, millisena mina seda Austriast mäletasin – soe ja krõbe ning ujumas kausitäies külmas vaniljekastmes. Selle asemel on struudel pehme, kõrval jäätis ja vahukoor. Ärge saage valesti aru, tegemist on siiski ääretult maitsva ja suurepäraselt kaneelise hõrgutisega, hoidun taldriku puhtaks lakkumisest. Kõik on elus jälle hästi.

Edasi kaalun ujuma minekut, kuid pilved arvavad teisiti. Kisub vihmale, seega võtan kiirkäigu tagasi hosteli poole. Saan veidi sademeid juba, kui silkan nurgapealsesse McDonaldsisse, et midagi soolast ka nahka pista. Kuulan kalaburgerit oodates Pireti häälsõnumit ning koperdan burger ühes, telefon teises käes uksest välja, kui jooksen kokku oma ameerikasest toakaaslasega. Kui ma seda kirjutan, siis pean tunnistama, et me vist kordagi ei tutvunud nimeliselt… Tema oli just karupargist hulga videotega naasenud – tuleb välja, et ma vaatasin valesse kohta lihtsalt. Küsin siis, kas ta tahaks minuga spontaanse ujumise ette võtta pärast lõunasööki, ja ameeriklanna on nõus. Pakime asjad kokku ja asume jõe poole teele, et oma uuele sõbrale minu uut lemmikhobi tutvustada. Sel korral võtame asja ikkagi tõsisemalt ette ja läheme iga korraga üha kaugemale ja kaugemale. Annan talle ka aegsasti teada, et tema kui minu uue sõbra kohustuslik ülesanne on minu Instagrami videod üles filmida. Asi lõppeb sellega, et jookseme mõlemad kordamööda üles-alla jõge ja filmime teineteist, kuni saame perfektsed kaadrid: Minu jõedebüüt. Lõpuks lõdiseme mõlemad korralikult ning otsustame lõbusõidu lõpetatuks lugeda. Kõnnime lõbusas tujus tagasi hostelisse ning hargneme taas õhtusöögi ajaks, et õhtul oma naridel veel päevast kokkuvõtteid teha.

Vahepeal on tuppa tekkinud kaks uut tüdrukut, neist üks 19aastane ja väga õhinapõhine, kuulab suu ammuli minu reisiplaane. Saan oma klassikalise “SA OLED 33AASTANE???” kommentaari ka kätte. Jah, ma tean. Kasutage, lapsed, SPF-i ja leidke endale hea kosmeetik. Naerame ameeriklannaga, et 30aastasena reisides oled sa saavutanud teatava meistritaseme hostelielus. Sa tead, et vahel on vaja linad ise voodile panna, kaasa võtta oma lukk ja kõrvatropid. Samuti ei ole 19aastased midagi kuulnud couchsurfing‘ust, WorkAwayst ega Trusted Housesittersist, nii et tunnen ennast halli yodana, kes elutarkusi noorematele edasi jagab. Jah, on tore teada, et elus on palju rohkem valikuid, kui lihtsalt tööga raha kokku lükkamine ja siis selle kalli raha reisimisel heleda leegiga kiiresti põletamine. Ka vähese rahaga saab reisida, kui ainult tahtmist ja viitsimist on. Leia võimalusi, mitte takiistusi!

Lähen magama õndsas teadmises, et mind ootab ees Zürich, maja ja koer.

Teie reisiyoda Kärt