Svolværi mägironija ja kogemata rahapettur

Pärast seda, kui M oli mind Hadseløyas praamile viinud, istusin Fiskebøli sadamas bussi ja jätkasin mägedavahelist keerutamist lõputute merevaadetega, kuni saabusin Svolværi. Tegemist oli minu üllatuseks täitsa korraliku linnaga, kus oli lisaks kohvikutele ja pubidele ka mitu söögi- ja isegi spordipoodi. Viimased huvitasid mind vaid põhjusel, et olin jätkuvalt termoteki otsingul.

Matkasin kohalikku sadamahoonesse, kus asus M-i kontor (mingi kohaliku omavalitsuse osakond). Saabusin linna küllaltki vara, umbes 7:45, kuid õnneks olid mõned varased juba kontoris. Kaks klassikalist Norra härrasmeest istusid jalg üle põlve diivanitel ja pöörasid minu kottidega möllamisele õige vähe tähelepanu. Lubasin enne kella nelja ehk tööpäeva lõppu tagasi olla, täitsin veepudeli ning asusin oluliselt kergemana päevale vastu. Ilm oli udune ja hall, temperatuur oli pigem soe ja vihma õnneks ei sadanud. Olin küll kaks võileiba endale praami kaasa teinud, kuid nüüd ihusin hammast kohvi ja mingi mõnusa saiakese järele. Google Mapsi alusel midagi enne kella 9t avatud ei ole, seega tegin juba vaikset plaani lihtsalt Circle K-st kohvi osta ja saiakese järele pärast oma hommikumatka tulla. Võõras kohas tasub aga silmad lahti ringi käia, sest märkasin, et vastutulevatel inimestel on värsked kohvitopsid pihus. Kust nemad küll tulevad? Ühel hetkel avastan aga ühe tänava nurgalt lahtise ukse, kust inimesed sisse-välja käivad. Kringla on avatud täitsa enne kukke ja koitu juba! Astusin rõõmsalt sisse. Kringla oli pooleldi täidetud teiste seljakotisellide ja kohalike töölistega, kes ringlaua taga tööpäeva eelset kohvilaksu lürpisid.

Kohalike eeskujul valisin filtrikohvi, sest cappuccinoga olen siin riigis ikka väga vastu pükse saanud – kõrbenud espresso tulikuuma ülevahustatud piimaga, mille kõrvetust oma keelel on võimalik veel järgmisel päevalgi tunda. Kõrvale võtsin kõige suurema kreemisaia, mida minu silmad näinud on, ning koos põhjatu refill filtrikohviga läks see pidu mulle maksma ainult 6,80€! Praegu siin Trondheimis, kus kohvikus hetkel seda postitust kirjutan, olen maksnud sama lõbu eest kohe kindlasti topelt sama summa. Kusjuures filtrikohvi on neil üllatavalt hea! Võtsin läpaka ja Alltrails app’i lahti ning hakkasin oma hommikut planeerima. Sel korral kavatsesin targem olla ja mäe otsas Alltrailsi kaardil silma peal hoida. Tahaks ikka lõpuks mõne mäe tippu ka jõuda! Teadsin, et Svolværis asub sherpade ehitatud trepp, mis viib kuskil kõrgele ilusa vaatega kohta, seega mida muud mul vaja ongi! Küll aga märkasin, et üle linna kõrguva mäe otsas asub midagi kurjakuulutavat ja teravat. Kiire googeldamine näitas, et tegemist on Svolværgeitaga – tõlkes “kits”. Internet oli täis selle otsas kõlkuvaid inimesi ja tundus, et ka mina võiks saada üheks nendest.

Võtsin suuna mäe poole ja ilma suurema vaevata suutsin sherpade trepi üles leida. All oli matkaks valmistumas teisigi entusiaste igas vanuses ja tõsiduse astmes – vanamees seljakoti ja veepudelitega, trullakas paarike tossudes, üleni professionaalses varustuses kõnnikeppidega keskealine meesterahvas ja loomulikult saksa penskarid. Asusin siis rahulikus tempos treppe vallutama. Üsna kiiresti oli selge, et see pole mingi naljaülesanne. Üsna minu kuklas oli tunda heas vormis briti naise ja tema vähem vormis tundmatust rahvusest meeskaaslase hingamist. Kõrgusse tõusmine oli üsna kiire ning juba pärast paari trepivahet võis hakata vaateid ahhetama, seda muidugi südamepekslemise ja intensiivse hingeldamise taustal. Mäed on hullud, trepid veel hullemad. Jätkasin seda sherpade ristiretke, samal ajal oma eluvalikute üle mõeldes, ning lõpuks suutsin kuidagi trepid seljatada, higise ja õnnelikuna. Veepudelilt kork maha, pool tühjaks, edasist plaani nuputama. Mäe otsas olid viidad neljas suunas, kõikide alla kirjutatud very demanding path ehk väga nõudlik rada. Noh, kui ma midagi Norras õppinud olen, siis et neid silte tasub uskuda, aga kuna ühtegi keskmist ja kerget valikus ei olnud, siis tuli ju valik teha olemasolevate NÕUDLIKE vahel! Olin üsna kahevahel, sest minu unistatud Svolværgeitaga asus oluliselt lähemal kui kõik teised sihtpunktid, s.o 0,5 km kaugusel ning kui ma juba olin endale midagi sihiks võtnud, siis seda mööda ma ka lähen. Kahtlema pani mind aga see, et kõik teised turistid läksid kaks korda kaugemal asuva Djevelporteni ehk kuradisilla poole, mis on samuti legendaarne pildistamiskoht. Asi, mida ma aga ei ole veel Norras ära õppinud, on see, et kui kõik turistid lähevad konkreetsesse kohta või suunda, siis on sellel ka põhjus. Mina, jäärepäine, nagu ma olen, võtsin siiski ette lühema ja varem välja valitud raja. Pool kilomeetrit suudan ikka ära kannatada ju? Haha, okei, Kärt.

Kõhe hakkas tegelikult juba siis, kui kõik teised turistid esimese põõsa taha jäid. Aga ei ole midagi – ega ma esimene inimene pole, kes seda rada mööda roninud on. Pidin aga reaalselt iga paarikümne meetri tagant Alltrailsi kontrollima, sest rada kulges nii arusaamatult, et panin pidevalt mööda või oleks napilt mööda pannud käänakutest. Ühel hetkel ei suutnud ma enam uskuda, et tegemist saab olla õige rajaga, kuigi kaart seda kinnitas, sest liikuda tuli mööda üsna siledat suurt kivilahmakat, all ootamas suurepärane võimalus vabalangemiseks ja mustikana maandumiseks. Liikusin kaheldes edasi, sest no kui pikk maa 500 meetrit ikka olla saab! Järgmisel hetkel jõuan reaalse kivihunniku ette. Ei mingit rada. Tundub, nagu sherpad oleks lihtsalt alla andnud ja kivid laiali otsustanud visata. Kuna aga ülevalt laskujad tulid sama teed pidi alla, on see ikka ametlik rada. Ronisin kuidagi üles ning kasutasin võimalust uduse vaate taustal hingetõmbe pausiks ja Snickersi nahka pistmiseks. Samal ajal saabus üks enesekindel Norra mees, nagu ta oleks just lihtsalt mööda sirget tänavat paar sammu kõndinud, asetas jala kivile ja vaatas alla. Minust ta eriti välja ei teinud, sest talle järgnesid kaks hädise näoga turisti. Selge, privaatmatk. Korraks käis peast läbi, et võiksin selle viimase jupi vaikselt nende järel ronida, kuid kui matkajuht ütles: “Nüüd selleks viimaseks lõiguks pange kiivrid pähe”, andsin alla. Lähen hoopis veidi tagasi, kust peaks minema rada, mis liitub ühel hetkel Djevelporteni teega. Minu rõõmuks oli sellel rajal oluliselt rohkem inimesi, seega langes ära vajadus konstantselt raja asukohta kontrollida. Sellel rajal olid ka puidust laudised ning ühel hetkel tulid mängu jälle sherpade trepid. Selleks hetkeks olin juba peapidi pilvedes – mingit vaadet polnud enam näha, ümberringi oli vaid üks paks piimasupp. Lõpuks pärast mõõdukat pingutust jõudsin raja lõppu. Jee, lõpuks olen ma ühe mägironimise suutnud lõpuni viia! Djevelporten kujutab endast kahe kalju vahele kinni rammitud kivi, mille all asuv trepp viib kaduvikku. Julgemad turistid ronisid selle otsa legendaarset pilti tegema. Sõin oma võileiba ja pidasin kaine mõistuse ja ego vahelist võitlust. Oleks küll äge pilt, aga tundub hirmus. Mitte selline hirmus, mida oleks vaja ületada, pigem selline, mis kaitseb surnuks kukkumise eest. Otsustasin loobuda.

Järsku kõlas alt linnast üle kogu mäaheliku kajav halvaendeline sireen. Selline, mida ma senini ainult uudistes ja filmides sõja-olukorra puhul kuulnud olen. Kas päriselt siin, Norras, sõjaolukord? Vaatasin hirmunult ümbritsevatele matkajatele otsa, kes mälumise vahele pobisesid: “Test. Sellest on terve nädala raadios räägitud”. Nojah, ma pole väga hoolsalt kohalikku raadiot jälginud, SEST MA EI SAAKS MIDAGI ARU. Tuleb aga välja, et üle terve Norra (või Põhja-Norra) on kokku lepitud, et punkt kell 12 päeval testitakse hädaolukorra sireene. Noh, tore, töötab. Rohkem ei tahaks seda verdtarretavat häält kuulda. Ja hea küll, kuulsin sireeni väga hästi, aga mis ma tegema oleks pidanud, kui päriselt oleks mingi katastroof olnud? Tõenäoliselt mäkke jäänud. Ma ei tea ju, kus siin mingid kohalikud kogunemiskohad või peidikud on. Raputasin need mõtted maha ja asusin tagasiteele. Kulgesin Ameerika pere taga, kes minu hinnangul koosnes u 60aastastest vanematest, nende 20ndates pojast ja tütrest ning viimane liige oli kas kohalik matkajuht või tütre peika. Igatahes oli vanakestel elu üsna raske sellel rajal ning ühel hetkel käis ka pereisa ühe libedama kivi peal külili. Jah, jätkuvalt ei ole mäest allatulek sugugi lihtsam töö kui sinna otsa ronimine. Lõpuks jõudsin sherpade trepi algusesse, kuhu oli just saabunud kari Hiina või Jaapani turiste. Issand, neid ikka jagub igasse maailma otsa. Esiteks ei saa ma aru, kuidas need penskarid nendest treppidest üldse üles suutsid ronida. Teiseks imestasin, et nad sealt robinal alla ei lennanud, sest sest neil puudub igasugune iseenda ja ruumi tajumise võime. Kõlkusid kuskil kivi ääres pilti tegemas, konstantselt jäid kõigile ette ja piiksusid uhkelt “sorry, sorry!”

Õnnelikult tagasi tasase maa peal, leidsin, et olen ühe korraliku sooja toidu ja potentsiaalselt ka õlle välja teeninud. Lonkisin linna suunas, kuni leidsin ühe pubi laadse toote. Tellisin toidu, mis sisaldas kahte tuttavat sõna (fisk, poteter), ja alkovaba õlle. Mõnus lebovaib oli selles kohas. Tundus, et pubi pidas omanikuproua üksi, sest leti taha sattus ta oma ähmis olekuga vähe, pigem toimetas köögis. Minu ette saabunud toit pani veidi kulme kergitama, kuid tegemist oli tüüpilise Norra rahvusroaga – kala ja kartul äratundmatuseni kokkusegatud tomatikastme ja sibulatega, peale asetatud mustad oliivid. Ports ise oli minu kõhu hinnangul natuke väike, kuid täitis ära vajaduse sooja eine järele. Kell oli saamas kolm ning selleks hetkeks polnud mul veel ikka aimu, kus ma ööbin. Teadsin ainult, et kavatsen selle eest võimalikult vähe maksta. Kämpinguid on Lofoteni saarestikul üllatavalt vähe. Ametlikult on kaardile kantud ainult 4. Üks nendest asus Svolværi linnas, minust kahe km kaugusel, kuid Google’i hinnangud ei olnud väga paljutõotavad. Kontrollisin kiirelt üle bussiajad ning avastasin, et isegi kui käin spordi- ja toidupoes, jõuan ikka normaalsel ajal Kabelvågi taha jäävasse kämpingusse. Mõeldud, tehtud. Kiire toidupoe tiir (jätkuvalt šokeeritult, kui kiiresti siin riigis on võimalik rahast lahti saada) ning hüpe kohalikku spordipoodi Sports Outlet, mis kujunes natuke pikemaks, kui planeeritud. Ma ju ei harrasta hetkel šoppamist oma piiratud pagasivõimaluste tõttu, kuid kuna matkamine ja hammockis magamine on osutunud oluliselt nõudlikumateks tegevusteks riiete osas, otsustasin heita pilgu naiste fliiside poole. Misasja, 20-30€?? Seda ma saaks ju endale lubada. Naine minus võitis, loopisin käevangu hunniku erinevate lõigetega allahinnatud fliise ning läksin peegli ette eputama. Võitjaks osutus 12€(!!!) maksev hall mõnus pehme lühikese lukuga fliis. Oma leiu üle uhke, läksin kassasse ja uurisin, ega neil juhuslikult ei ole termotekki. Noormees kadus korraks minu taga asuvatesse riiulitesse ning ilmus välja kullavaraga, mille leidmine senini oli osutunud ilmvõimatuks. Jess, aitab külmetamisest!

Haarasin sadamahoonest oma kodinad ja asusin bussipeatusesse ootama. Google’i põhjal oleks pidanud see konkreetne buss numbri järgi minema sinna, kuhu mul vaja oli, kuid juht raputas pead – järgmine buss läheb sinna. Käisin rahutusest veel kolme saabuva bussi juhte tüütamas, kes kõik kinnitasid, et minu peatuses Eidet peatub JÄRGMINE buss. No hea küll. Eks ma siis ootan. Lõpuks õige buss saabus, juhiks see sama tädike, kes hommikul mind Fiskebøli sadamast siia linna oli transportinud. Inglise keelt ta väga ei hallanud ja oli veidi nipsakas. Tädi lõi piletisumma sisse, mina napsasin kaardiga ekraanile, kuid samal hetkel tädi avastas, et see oli vale tsoon, katkestas tehingu ja lõi mulle uue summa ette. Viipasin uuesti, kuid hakkasin kahtlema, kas ta ikka suutis õigel hetkel esimese tehingu katkestada. Tõmbasin LHV app’i lahti, kust vaataski mulle vastu kaks broneeritud tehingut. Näitasin tädile netipangast, et ta on mult kaks korda raha võtnud, kuid selle info talle edastamine otsutus üllatavalt keeruliseks, sest esiteks olid summad eurodes ning teiseks oli tema mälusoppidest see seik juba haihtunud, kus ta mulle algselt vale summa ette andis. Ta üritas tehingut tagastada, kuid ei osanud, läks sellest väga sapsi täis ning lõpuks otsustas mulle sularahas tagasi maksta… mõlema pileti raha. Vaatasin rahaühikuid oma pihus segaduses pilguga, sest esiteks pole ma siin riigis sularaha kordagi näinud ja sellest vabanemine võib osutuda keeruliseks, teiseks ei ole ma petis, aga tädile selgitada, et ma tahtsin ainult ühe pileti raha tagasi saada, tundus veel keerulisem. Loobusin ja lubasin endale, et kui satun kokku kellegagi, kes vajab seda raha rohkem, anna selle edasi (selleks abivajajaks osutusin mina ise järgmisel päeval Circle K-s, ups). Pärast mind hakkas veel üks naine nõudma, et tema oli valesti maksnud ja lõpuks selgus, et aparaat ei töötagi praegu korralikult. Torssis tädi üritas seejärel ühe käega kitsastel käänulistel teedel keset liiklust rooli hoida ja teisega tahvelarvutile ja makseterminalile restarti teha. Vaatasin kabuhirmus seda kaost, kuid õnneks tädi varsti loobus ja lõpetas inimestelt bussisõidu eest raha võtmise.

Kabelvåg, millest läbi sõitsin, tundus väga nunnu pisike Viljandi moodi linnake. Minu peatus oli kohe linnast väljudes maantee ääres. Väikse järvekese (tegelikult rohkem nagu suure lombi) ääres asus karavanipark. Astusin registratuurihoonesse sisse, kus keskealine blond naine parasjagu prantsuse paariga jageles, mõlema keeleoskus jättis soovida. Lõpuks prantslased lahkusid ja mina asusin uurima, kas selles puudevaeses saarestikus oleks võimalik ka äkki üks võrkkiigeke hea raha eest üles seada. Naine vangutas pead, aktsendi järgi ütleks, et tegemist on venekeelsest kultuuriruumist pärit naisterahvaga, ning laiutas käsi: “No mine vaata, kas sa leiad midagi, aga minu meelest siin küll väga mingeid puid pole.” Tegin pargile tiiru peale ja tõesti – ega siin puudega hõisata pole. Lõpuks leidsin kõige tagumisest nurgast mingi kahtlase väärtusega platsi, kus mõned kased siiski leidusid. Tegin stabiilsuse testimiseks paar tugevat raputust, mõõtsin sammudega puude vahemaa ära ja lugesin öömaja sobivaks. Natuke häiris, et minu nurgake jäi telkidest ja karavanidest nii eemale – mulle ei meeldi öösel üksi olla – , aga vähemalt polnud päris keset metsa. Lippasin tagasi registratuuri ja teavitasin prouat oma otsusest. Vahepeal oli sinna tekkinud pikk järjekord turistidest, kelle hapudest nägudest ma tuimalt mööda trügisin. Proua registreeris mind ära, andis klassikalise info (wifi on siin, köök ja vetsud seal), kuid siis lisas, et duši kasutamine on 10 noki 4 minutit. Mida?? Duši eest peab juurde maksma?? Ma niigi maksan neile u 24€ öö eest – mis see on puude rent või? Ja duši eest peab veel sentides tasuma. Torisesin ja puhisesin, tädi pööritas silmi ja andis mulle ühe 10sendise (u 0,90€). Vaatasin segaduses raha oma peopesas. Küsite duši eest juurde, aga annate tasuta raha? Okei.

Lõin telkla püsti, ostsin peamajast jäätist ja läksin jalutama. Hellitasin lootust kõndida mereni ja ujuma minna, trikoo seljas ja rätik kotis. Kõigepealt pidin selleks kõndima läbi tõkkepuuga naabruskonna, kus olid imeilusad majad ja liikusid ainult kohalikud lapsed. Iga kord, kui keegi minust möödus, proovisin meenutada, kuidas mitte-kahtlased inimesed võõras naabruskonnas käituvad. Ei tulnud väga hästi meelde. Naeratasin ja teretasin kõiki igaks juhuks. Lõpuks jõudsin rannikule lähemale, kuid seal oli teine suur kämping. Natuke olin kade, et siia ei olnud ennast öömajale sättinud, kuid see jäi bussipeatusest nii palju kaugemale, pluss ega siin rohkem puid polnud. Kõndisin ringi nagu oma inimene, kuid ligipääsu veele ei leidnud. See on üks naljakas asi siin Norras – vesi on igalpool, aga ujumiskommet neil pole, seega on raske leida ka kohta, kust saaks vette minna. Kallas on täis mererohtu, madal ja kivine. Natuke kurb tunne tuli jälle, vaadates paarikesi koertega van’ide ümber õhtusööki tegemas ja sõpruskondi vee ääres veini joomas. Ikka ja jälle meeldetuletus, et inimene pole mõeldud päris üksi olema, ikka karjakesi või paarikesi. Ja siis jälle meeldetuletus, et mina olen valinud selle reisi endale tahtlikult ja meelega üksi. Aga inimeste kohtamine on osutunud üllatavalt raskeks ülesandeks, sest ma ei ole kuskil kohanud eriti sellised ägedaid seltskondi või üksikreisijaid, ikka need saksa autokodud ja rootsi pensionärid. Kõndisin õhtupäikse saatel tagasi majutuskohta, tegin õhtusöögiks paki Mac&Cheese’i ja ronisin koikusse. Vaatasin korra oma pangakontot ning avastasin, et sealt ei olnud majutuse raha veel maha läinud. Ka Wifi tšeki peal oli kirjas, et makse ei ole tegelikult läbi läinud. Ei viitsinud kohe sellega tegelema minna, vaid hommikuni oodata ja enne lahkumist registratuurist läbi käia. Duširaha otsustasin hommikuks jätta. Kurat, kõhe on ikka üksi. Termotekk töötas umbes pool tundi, siis hakkasid jahedad laigud tagumiku alla tekkkima. Otsustasin poole öö pealt proovida internetist leitud tehnikat ja tõmbasin magamiskoti hoopis ümber võrkkiige. Ise pugesin võrkkiike ja mässisin end termoteki nagu kommipaberi sisse. Niiviisi krabisedes õnnestus ehk tunnikeseks uinuda, kui ärkan läheneva auto peale. Auto sõidab kohe täitsa minu lähedale ja väljub mees, kes hakkab minu suunas kõndima. Pistan nina võrkkiigest välja, endal süda sees peksmas. Keskealine mees naeratab ja hüüab Norra aktsendiga: “Kas sa magad?” – “Ee..jah, magaSIN.” – “Ahaa, tore! Kas võin sinust pilti teha?” – “Ee…olgu?” – “Jess! Väga lahe, ma teen oma kodulehele ägedaid pilte, ma olen selle koha omanik.”  – “Ahah, tore.” Täiesti normaalne. Üritan uuesti magama jääda, kuid tulutult. Panen podcast’i mängima ja suigun kuidagi öö mööda.

Hommikul naudin igat senti oma nelja-eurosest kuumast dušist – tuleb välja, et kui palsam panna juustesse enne pesema minekut, jääb isegi aega veel üle, et liikumatult kuuma veel all seistes seina vahtida. Valin välja bussi aja, pakin end kokku ning lähen registratuuri. Kinni? Hm. Arvestades, et ma juba eile sain liiga palju raha oma bussipileti eest, tekkis ebamugav tunne sisse. Ma pean ennast väga ausaks inimeseks ja absoluutselt ei meeldi kellelegi võlgu jääda, aga kas elu üritab mulle lihtsalt raha anda või? Kehitasin õlgu ja kiirustasin bussile. Neil on mu telefoninumber ja meiliaadress, seega kui oma rahast puudust tunnevad, võivad mulle alati arve saata.

Ja niimoodi saigi minust pätitüdruk…

Kärt