2 ööd Washingtonis: kanepi kummikommid, Couchsurfing ja muuseumiturism

Pühapäeval, 15. detsembril Baltimore’ist Washingtoni sõites tundsin sees kerget elevust. Washington on ikkagi suur ja tähtis linn, nii et selle külastamine tundus natuke nagu uskumatu. Eelmisel päeval olin ma Couchsurfingu postkasti saanud vastu Charlielt, kes jagab korterit oma tüdruksõbra Penny ja suure dogiga ning kes oleks nõus mulle hea meelega Alringtoni nimelises linnakeses kaheks ööks ulualust pakkuma. Olin veidi skeptiline Washingtonist eemal ööbimise suhtes, sest nii lühikese külastuse jooksul ei tahaks ühistranspordis just ülemäära palju aega veeta. Selgus aga, et Arlington asub Washingtoni südalinnast üle jõe ning kuigi tegemist on täiesti teise osariigiga (Virginia), on metrooühendus pealinnaga kiire ja tihe. Noh, hea küll. Kuna see oli ainuke pakkumises olev variant tasuta öömajaks, otsustasin selle vastu võtta.

47 minutit hiljem jõudsingi suurde Washingtoni rongijaama. Kell oli pool seitse õhtul, mis tähendas, et õues oli juba pime ja tahtsin võimalikult kiiresti esimese metroo peale jõuda. Kuigi ühendus Washingtoni ja Arlingtoni vahel oli tihe, oli õhtupoole graafikus siiski teatavat hõrenemist märgata. Kuna mul tuli rongijaamast ca poolteist kilomeetrit Charlie juurde jalgsi kõndida ning ma ei teadnud, mida see Arlington endast õieti kujutab, uurisin enne, et kas see on turvaline teekond, mida õhtupimeduses ette võtta. Charlie kinnitas, et võin mureta olla. Leidsin metroopeatuse üsna hõlbsasti viitade järgi üles, kuid jäin pileti ostmisega hätta. Vaatasin kosmoserakette meenutavaid piletimasinaid ja otsustasin oma vähese mobiilse interneti eest siiski alla tõmmata kohaliku mobiiliäpi. See tähendas muidugi metrooväravate taga seistes 10 minuti jagu kõikvõimalike detailide sisestamist, kuid lõpuks õnnestus siiski virtuaalne metrookaart ära osta ja Apple Walletisse lisada. Kaks metroosõitu ja umbes 40 minutit hiljem väljusingi õhtupimeduses Arlingtoni rongijaamast. Minu positiivseks üllatuseks oli kõik ümerringi nii puhas, vaikne ja klaar. Ei mingeid kodutuid, mitte ühtegi! Asusin 10minutisele jalutuskäigule etteantud aadressi suunas läbi eramajade rajooni, kus laiutasid mõnusad kiiktoolidega puidust esiverandad, ning kuna akende ega uste ette polnud mingeid luuke ega kardinaid tõmmatud, oli võimalik piiluda, kuidas pered ja paarid oma õhtusi toimetusi ajasid, taustaks mängimas suured telekad. Tundsin, kuidas süda tegi väikse tuksatuse nende jõulukaunistuste ja -tulukeste peale. 

Lõpuks jõudsingi Charlie ja Penny koju, kes mulle tee peal olid korduvalt sõnumineerinud, et kas kõik on ikka hästi ja ega ma ometi eksinud pole. Uksel võttis mind soojade kallistustega vastu minuvanune paarike. Tundsin koheselt, nagu oleksin külla tulnud vanadele sõpradele. Ainult dogi Lucy ei olnud võõra märja seljakotireisija vastuvõtmisest vaimustuses. Hobusesuurune loom laius üle terve nurgadiivani ning lasi kuuldavale madala häälega hoiatava haugatuse. Pererahva korralekutsumiste peale ta ainult urises halvakspanevalt. Suure koeraarmastajana tegin parimaid katseid Lucy ärameelitamiseks: istusin temast madalamale, andsin kätt nuusutada, olin liigutustes rahulik ja etteaimatav ning rääkisin temaga vaikselt moosise häälega. Lucy jäi aga lõpuni skeptiliseks ning pistis lõugama iga kord, kui ma otsustasin püsti tõusta, asendit vahetada või korteris ringi liikuda. Charlie ja Pennyga leidsime reisihulludena koheselt ühise keele. Umbes tunnise lobisemise järgselt tekkis õhku õhtusöögi küsimus. Noored olid välja otsinud filmi “Carry-on” ning uurisid, kas ma oleksin huvitatud ühisest filmiõhtust pitsa ja kanepi kummikommidega. Noh, tundus huvitav pakkumine, teeme ära. Washingtonis on nimelt ravikanep legaalne, mistõttu on seda võimalik soetada kõikvõimalikes toredates vormides. Charly ja Penny pidavat komme vitsutama iga päev ning nende toel näiteks majapidamistöid tegema. Kuna mina polnud kummikomme varem tarvitanud, otsustasime ühiselt, et alustuseks on mõistlik sisse võtta vaid pool karukest.

Vahepeal saabusid Penny tellitud elusuurune pepperoni pitsa ja karbitäis kanatiibu. Charly uuris, et kas kummikommi mõju on juba tunda. Kehitasin õlgu, et ei tunne midagi, kuid pitsa maitses küll täiesti joovastavalt. Oli see siis tõesti mu elu parim pitsa või oli asi kanepis, jääb igaveseks mõistatuseks. Asusime filmi vaatama ning ühel hetkel, kui Penny minu käest midagi küsis, ehmatasin end oimetuks. Eelkõige, kuna neiu pöördus minu poole inglise keeles. Selles faktis ei ole muidugi midagi imekspandavat, arvestades, et Penny oli ameeriklane ja me olime terve õhtu inglise keeles rääkinud, kuid millegi pärast oli minu aju välja lülitanud selle osakonna, kus inglise keele toimetamisega tegeletakse. Seega iga kord, kui ma midagi öelda tahtsin, pidin hirmsasti vaeva nägema, et mitte eesti keeles rääkima hakata. Samuti jõllitasin pingsalt Charliet, kui ta mulle mingit lugu rääkis, kuid paraku ei suutnud ma selle sõnasalatiga kaasas käia. Lõpuks tuli mulle meeletu rammestus peale, nii et silmad enam lahti ei püsinud. Tegime ühisotsuse, et nemad kolivad magamistuppa filmi edasi vaatama ja mulle tehakse diivanile pesa valmis. Ma muidugi protesteerisin, et nad mulle ka filmi mängima jätaks, sest mul oli see plaanis poole silmaga nagu vanaisa uudiseid vaadates ikka lõpuni vaadata. Ma vaatan küll! Läksin vannituppa ning jäin peeglisse jõllitama. No ikka täiesti pilves… Ja see polnud üldse meeldiv tunne. Üritasin veenda end kokku võtma ja enesetundest välja tulema, kuid kõik oli kuidagi jube aeglane ja mõistus jättis tegevustesse lünki sisse. Aitab, võta kokku ennast, korrutasin endale duši all. Nagu see midagi aitaks. Lõpuks vedasin ennast rammestunult diivanile ja uinusin filmi lõputiitritega üheaegselt, pea puhkamas Lucy-karvasel padjal.

Hommikul hambaid pesema minnes koukisin oma hügieenitarvete kotist üllatusega välja kaks hambapastatuubi. Jõllitasin veidi aega tühja pilguga neid tuube, üritades aru saada, mis siin nüüd toimunud, kui panin kokku, et ju ma siis eelmisel õhtul olin pilves peaga suutnud vannitoas uusi esemeid omastada. Mingit mälestust mul sellest hetkest muidugi polnud. Otsustasin, et kummikommid jäägu nendele, kes neid taluvad, sest see kogemus oli kõike muud kui meeldiv. Kui pererahvas ka ärganud oli, asusime ühiselt mu ainsat täispikka Washingtoni turismipäeva planeerima. Ma olin valmis olema “päris turist” ja käima mööda muuseume, kuid kuna nende valik Washingtonis on meeletu, tuli kõigepealt läbida hoolikas selekteerimisprotsess. Valituks osutusid National Gallery of Art ja The National Museum of African American History, lisaks muidugi tiir ümber Washingtoni monumendi ja Valge Maja. Kapitooliumi jaoks jätsin varuks eraldi aega viimase päeva hommikul. Minu pettumuseks oli aga Valge Maja külastamiseks vajalik giidiga tuur jumal-teab-mitu-kuud ette registreerida, mis minusugusel ekspromptu-reisijal ilmselgelt tehtud polnud. Nojah, pidin leppima hoone välisvaatlusega – vähemalt saab linnukese kirja! Õues oli detsembrikuule omaselt jäiselt külm ilm, kuid õnneks Penny pakkus mulle lahkelt oma garderoobist nii jopesid kui kindaid. Palusin endale hoopis suurt salli laenuks, mida ümber kaela, pea ja silmnäo mässida.  Ja valmis ma olingi!

Esimese asjana sõitsin metrooga L’Enfant Plaza peatusesse, kust maa alt väljudes sain juba imestada, kui suur ja ruumikas Washingtoni kesklinn on. Kõik oli nii puhas, valge, avar ja meeldiv. Kõmpisin külma trotsides National Malli suunas, mis oli üks ilmatuma pikk park, laiudes ülevalt Kapitooliumilt alla Potomaci jõeni ning haarates sinna vahele kõik muud tähtsad vaatamisväärsused. Lisasin veidi tempot, et jõuda kunstimuuseumisse enne kella 11, sest sel kellaajal algas üks mitmest tasuta ekskursioonist (sissepääs oli samuti tasuta). Kuna muuseum oli nii suur, siis ma ei oleks ise oskanud kuskilt pihta hakata, seega las keegi teadjam näitab tunniga ära tähtsamad ja kuulsamad teosed ning lähme eluga edasi. Sättisin end imeilusasse neoklassitsislikkusse aatriumisse ootama, imetledes selle mustast marmorist sambaid, jõulutähtedega kaunistatud purskkaevu ja kõrget kuplit. Olin üllatunud, kui suursugune ja kaunis muuseum seest oli. Varsti saabuski grupijuht, kelleks oli vanem naisterahvas, kaasaegne kunstnik ning muuhulgas muuseumi vabatahtlik giid. Võin etteruttavalt juba öelda, et see ringkäik tasus end igati ära – kogenud giid pidas tasakaalu huvitava ja humoorika vahel ning kaasas jooksvalt kuulajaid. Üsna kiirelt hakkas mulle silma erinevus eestlaste ja ameeriklaste vahel. Kui eestlased on üldiselt küsimuste peale vait ja aeg-ajalt poetavad kõhklevalt mõne teadjama lause, siis ameeriklased on väga interaktiivsed, sõltumata sellest, kas nad teavad vastuseid või mitte. Üks naine seltskonnas oli nii kaasaelav, et proovis pidevalt giidi lauseid lõpetada. Üldiselt saatis aga giidi juttu noogutamine, mõmin ja emotsionaalsed reaktisoonid. Olin positiivselt üllatunud, milliseid kuntiteoseid sealt leida võis – Leonardo da Vinci üks varasemaid töid (Ginevra de’ Benci), Raphaeli Alba Madonna, Jan van Eycki, Van Gogh’, Renoiri ja paljude teiste ajalooliste kunstnike maale. Me küll praktiliselt jooksime saalist saali ja teisi teoseid ei jõudnudki väga uurida, kuid giid oli teinud üsna targa valiku, proovides leida igast ajastust ühe olulise teose ning läbi sellega selgitada tolleaegseid tehnikaid, valitsevat meeleolu ja kunstniku elukäiku. Mina jäin igatahes selle ringkäiguga täitsa rahule ning see oli piisava pikkusega ja köitev, et ma pärast ekskursiooni ei viitsinud jääda enam üksi sinna ringi tiirutama. 

Järgmiseks oli mul soov teha väike kohvikupaus ja nautida nüüdseks uueks lemmikuks saanud piparmündi mocha’t. Paraku oli muuseumile kõige lähemal asuvas Starbucksis väga vähe isekohti ja pikk järjekord. Võtsin suuna mööda 7ndat tänavat edasi ning sättisin end istuma hoopis Gregory’s Coffee nimelises kohvikus pika ühislaua taha. Seal olid ees juba paar avatud läpakat, seega tundus ainult paslik end uhke vahukooremütsiga kohvijoogiga nende kõrval sisse seada ja ka veidi kirjatööd teha. Kohvikus käis kiire elu ning saalis istusid vaheldumisi räämas kodutud veeklaasiga ja trendikad hipsterid koertega. Nende ühinemisüritused päädisid üldjuhul lõrisemisega. Pole küll kindel, kummalt poolt. Pärast ca pooleteisttunnist arvutia toksimist olin valmis end uuesti liigutama. Järgmiseks sihtkohaks oli African American History Museum. Minu külastuse ajal oli, muide, parasjagu firma jõulupidude kõrghooaeg ning Penny oli mind just eelmisel päeval valgustanud, kuidas pidude tarbeks renditakse muuseumite ruume. Seega olid nii mõnedki mustanahalised töötajad saanud ignorantse ülemuse tõttu pokaali taga jalga kõlgutades vaadata tõtt Ameerika rassistliku ja sünge ajalooga. 

Ka selle muuseumi külastamine oli tasuta, kuid uksel selgus, et internetis tuleb endale siiski külastusaeg broneerida – nii hoitakse inimeste voogu kontrolli all. Õnneks sai selle probleemi kiirelt ukse kõrval telefonis ära lahendada. Viisin aga riided garderoobi ja asusin mööda korruseid ringi tiirutama. Tegin seda küll vähe tagurpidi suunas, sest varasem ajalugu algas keldrikorruselt, mina aga liikusin eskalaatoreid mööda üles ja leidsin end kõigepealt hoopis 20. sajandi popkultuurist. Seejärel kõndisin tagurpidi sõja-, meditsiini-, hariduse- ja spordikorrusele ning alles päris lõpus jõudsin aegade algusesse, kus orjakaubandusega algust tehti. Eestlasena torkas see võõrvallutus mingisse tuttavasse kohta. Minu jaoks on siiani arusaamatu, kuidas ühel hetkel otsustati, et vaat seda värvi rahvaga hakkame nüüd kaubandust pidama. Piisas sellest, et kuskil raamatutekstides üks valge vend kuulutas, et mustanahalised on teistsugused inimesed ning nende töövõime ja valutaluvus on hoopis kõrgemad, ning oligi põhjendus leitud ühe rassi väärkohtlemiseks. Kõndisin selle osa üsna kiirelt läbi, sest hinges hakkas lõpuks rusuma, ning lõpetasin oma “kultuurireisi” meenete poes. Jõulueelsel ajal oli raamatutel parasjagu soodusmüük, seega sirvisin veel pikalt erinevaid kokaraamatuid ja autobiograafiaid, kuni lõpuks viisin endaga kaasa teose “The mistake of color”.

Muuseumist väljumise hetkeks tiksus kell juba hilist lõunatundi ning vihma ladistas üha kõvemini, seega kaugele kõndida polnud erilist tahtmist. Suundusin hoopis muuseumi taha, kus Constitution Avenue’l parkisid järjest mitmed tänavatoiduautod. Nihkusin ühele lähis-ida köögi putkale ligi, kus küll hindasid väljas polnud, aga noh, palju üks falafeli wrap ikka maksab. Neiu putkas ka hinda ei öelnud, vaid sirutas lihtsalt viipemakse mulle nina alla. Pärast piiksutamist heitsin pilgu internetipanka ja pidin pikali kukkuma – 16 dollarit?? See on isegi USA kohta kallis! Olgu see siis nüüd üks maailma parim wrap… Võtsin õnnetult oma lõunasöögi vastu, mis õnneks oli vähemalt mõistliku suurusega, ning asusin seda vihma ja tuule käes külmuvate käte vahelt sööma. Olgu, wrap oli tõesti paganama hea, seega liiga pikalt ma selle päise päeva ajal röövimise pärast ei mossitanud. Jalutasin tiiru ümber Washingtoni monumendi ning võtsin seejärel suuna Valge Maja poole, ise mõtiskledes, et miks siin riigis kõik nii suur ometi peab olema. Meil Euroopas on ju samasugused hooned, pargid, autod, aga nemad lajatavad siin kõigele mastaabiga. Jõllitasin vaikselt lähemale jõudvat Valget Maja ja hõõrusin (mõtteliselt) silmi – kas ta tõesti on siin või?! See oli juba ei tea mitmes kord USAs, kus ma ei suutnud uskuda, et minu ees on reaalelus mingi paik või hoone, mida ma olen terve elu harjunud ainult läbi televiisoriekraani vaatama. Uskumatu! Aga nii äge. 

Peab mainima, et Valge Maja territoorium on paras lahmakas, seega hoonele endale tegelikult väga ligi ei saa ning seega pidin leppima üsna kirbukaka suuruse uduse pildiga. Õues hakkas hämarduma ning minul oli aeg end metroopeatuse suunas sättida, kui märkasin, et Valge Maja kõrval asuval tänav oli liiklus blokeeritud. Kõndisin uudistades piki aia äärt üles, kuni jõudsin Kapitooliumi ristmikuni, kuhu oli kogunenud hunnik politseiautosid. Tundus, et midagi hakkab toimuma. Inimesed peatusid vaikselt tänava ääres ja kõõritasid Valge Maja suunas, mõni kehitas õlgu ja lahkus, kuid mina otsustasin siiski ootama jääda. Seisin seal lõpuks vist oma 30 minutit, kuni lõpuks hakkasid väravast välja voorima üksteise järel rodu vilkuritega mootorrattaid ja autosid. Kolonni keskel oli paar toonitud akendega autot, mille sisse mul paraku au polnud näha. Seega võisin endale vabalt ette kujutada, et seisin just nii-nii lähedal Ameerika presidendile. Bidenile siis – Trump oli küll juba valimised võitnud, kuid polnud selleks hetkeks veel ametisse vannutatud. Vedasin lõpuks end väsinud jalgade najal Arlingtoni tagasi. Tagasi “kodus”, muljetasin veidi võõrustajatega ning pakkusin, et võiksin neile tänutäheks küpsetada kartulit ja kanasalatit. Ameerikaliku viisakusega kinnitasid nad, et see oleks muidugi meeletult kena minust, kuid täiesti üleliigne ja ebavajalik žest. Ma sellest ei lasknud end mõjutada ning kuna neilgi oli plaanis varsti pühade ajaks kodust pikemaks ajaks eemale sõita, olid nad kapi tühjendamisele kaasa aitava “jäägisalati” üle väga õnnelikud. Sel õhtul jätsin kummikarud juba vahele.

Pilve-Kärt