Päev Tampas ja lõbus õhtu venelannaga

Ärkasin öösel kell mingi lärmi peale. Minu tuba oli pime ja vaikne, kuid vastastoas käis üks suur tulistamine ja tagaajamine. Arvutis siis, mitte päriselus – nii gängsta Tampa siiski ei olnud. Tegin vaikselt ukse lahti ja uurisin pahuralt olukorda. Trevori venna toas oli kuulda nii venna kui ka vennanaise mitte just summutatud naeru ja rääkimist ning ka nende 9aastane poeg tundus jätkuvalt ärkvel olevat. Märkasin, et elutoas mängis telekas, mille ees oli Trevor ise, hambad laiali, magama jäänud. Lähenesin mehele ettevaatlikult ja kõnetasin teda, mille peale ta ehmatusega võpatas, takseeris olukorda ning siis kiirelt istuli tõusis. Palusin, et ehk oleks võimalik öörahu saada, ma ei saa magada. Ja ma olen selle jama eest siin ka maksnud, erinevalt neist, jätsin ma mainimata. Trevor vabandas, hüppas püsti ja läks venna tuppa olukorda lahendama, mina libisesin vaikselt oma toa uksest sisse ja lukustasin võimalikult vähe heli tekitades oma toa ukse. Loodetavasti ust pealekaebamise eest sisse ei lööda, oli mu viimane mõte enne uinumist.

Hommikul tundusid kõik üllatavalt viisakad olevat, tegid minuga isegi juttu ja uurisid, et kust ma tulen ja mis ma teen. Trevor noogutas hoolsalt kaasa, et jaa, tahaks ka kunagi reisida, aga praegu ei saa lubada. Ameerikas tundub tõesti kuidagi väga keeruline ja kulukas reisimist planeerida ja ette võtta, eelkõige, kuna neile ei anta ju normaalselt puhkust nagu meil Euroopas. Soovisin Trevorile edu selles vallas ja viskusin tuppa voodile, et oma Host A Sister grupi sõnumid nüüd uuesti üle vaadata. Postitasin sinna nimelt enne oma lääneranniku reisiga alustamist, et selline plaan on ja et kui keegi Floridas tahaks minuga kohtuda, ühineda või mind majutada, siis andku märku. Minu üllatuseks tuli selle postituse alla üle 30 kommentaari, kus osad soovisid lihsalt edu, teised, kirjutasid, et andku ma märku, kui soovin nendega kokku saada, ja paar majutuspakkumist oli ka. Olles nüüd Tampas, mis asus minu lõppsihtkoha Sarasota külje all, oli mul parem ülevaade, kellega oleks nüüd reaalne päriselt ka kohtuda. Sirvisin kommentaare ja märkasin, et üks Julia oli pakkunud kohtuda Tampas. Kirjutasin talle, et kas ta on äkki kohe täna õhtul vaba ja sooviks minuga midagi toredat teha. Seejärel jäi mulle silma Sandra kommentaar – profiilipildi järgi tundus olevat vanem naisterahvas, sõpru oli ka Facebookis piisavalt, et mitte olla skämmer, ja ka postitusi oli seinal juba kümne aasta jagu. Ehk siis tundus tegemist olevat pärisinimesega. Sandra nimelt pakkus, et võib mind oma külalistetoas majutada. See tundus nii absurdselt lahke pakkumine võõralt võõrale internetis, et kirjutasin talle nüüd otse, et kas ta ikka päris tõsiselt mõtles seda pakkumist ning kui jah, siis kas see pakkumine kestab jätkuvalt.

Edasi hakkasin pidama plaani, kuhu kohvikusse kesklinnas kirjutama minna ning mis siin linnas üldse teha oleks. Ei hiilanud see linn mingite eriliste kohvikute ega ka vaatamisväärsuste poolest, seega otsustasin lihtsalt minna südalinna Starbucksi ja edasi jalutada mööda jõeäärset promenaadi. Viskasin koti kokku ja asusin bussiga teele. Õues oli detsembri kohta üsna soe, kuid tuules oli tunda jäiseid ookeaninoote. Ma ei tea, kuidas samaaegselt saab päike olla nii soe, kuid õhk üllatavalt külm. Südalinn nägi välja nagu ükskõik milline Ameerika keskmise suurusega linn – Tampal polnud mingisugust eri- või isikupära, mille poolest ta meelde jääks. Starbucks oli vähemalt mõnus ja puhas. Pole ka ime, sest see asus Hiltoni hotelli küljes ning oli avatud ühe sissepääsuga otse fuajeesse. Ütlen etteruttavalt ära, et ma jalutasin pärast sujuvalt Hiltoni fuajeesse, kasutasin nende peent tualettruumi ja rüüpasin veel enne lahkumist värket sidrunivett.

Kuna ameeriklased armastavad jahutavat sisekliimat, otsustasin jätkuvalt truuks jääda oma talvisele piparmündi mochale. See lihtsalt on nii hea, midagi pole teha. Kõrvale tellisin mingisuguse mozzarella-pesto-muna hommikusöögisaia, mis kassas aga osutus kaks dollarit kallimaks… Noh, lauda jõudes selgus ka miks – klienditeenindaja registreeris sõna pesto ja lülitas siis edasise kuulamise välja, sest mulle anti kätte hoopis pesto-tomati panini… Aga noh, tühja kõhuga tuleb ära süüa, mis kätte antakse. Pärast tunnikest kirjutamisseanssi võtsin suuna jõe äärde ja asusin mööda promenaadi jalutama. Pikalt lagipähe paistva päikse käes seda siiski teha ei suutnud ning otseselt  midagi vaadata ka ei olnud… Käisin läbi Targetist, haarasin mõned pärastlõunased snäkid ja asusin tagasi majutuse poole. Vahepeal olid mulle vastanud Julia, kellele hommikul kirjutasin, kes pakkus, et võiks pärast tööd minuga kohtuda sellises kohas nagu Armature Works. Mul polnud õrna aimugi, millega tegemist on, kuid olin nõus. Googeldades tundus, et see on midagi meie Telliskivi laadset. Pärast väikest pärastlõunast lamamist sättisingi end valmis ja asusin teele. Ilm oli ilus päikseline ja teel kaugemal asuvasse bussipeatusesse sain nautida ühte oma lemmiktegevust – eramajade vaatlust. Siin olid majad just sellised klassikalised lõunaosariikide ühekordsed puidust esiverandaga pisikesed elamukesed. Armsad, aga minu jaoks mõistmatu, miks ehitatakse Floridas, mis on tuntud tornaado-piirkonnana, sellised nukumajakesi, mille suurem tuul pilbasteks puhub. Aga noh, vabad valikud.

Jõudsin Armature Worksi kõrval asuvasse pargikesse umbes 15 minutit enne kokkulepitud aega. Tegemist oli siiani kõige ilusama piirkonnaga Tampas, mida ma näinud olin. Lookleva linnajõe kaldal oli pargike, kus asusid mõnusad sillakestega jalutusrajad, välikohvikud ja -restoranid, inimesed sörkisid, jalutasid peredega ja sõpradega ning vees olid püsti neoonskulptuurid. Jõe ääres oli ka silt “DO NOT FEED MANATEES!” Mina polnud elusees sellisest nunnust olevusest nagu meriveis varem kuulnud ega teadnud, et neid võiks lausa linnas jões kohata või koguni sattuda olukorda, kus neid saaks toita, kuid paraku mulle need lehmakesed end tol päeval ei ilmutanud. Jõudsingi varsti Armateur Worksi juurde, mis kujutas endast suurt punast telliskivihoonet, mille ees kunstmuru peale olid asetatud aiatoolid ning platsi külgedel oli võimalik endale osta joogi- ja söögipoolist. Kuna Julia oli hilinemas, sain end ühele toolile välja sirutada, õhtupäikest nautida ja inimesi vaadelda. Lõpuks saabuski üks ülejäänud keskkonnast eristuv ida-euroopa välimusega blondinka, kes mind kohe vadistades kallistama tuli. Selgus, et Julia on pärit Venemaalt ja elanud USAs juba 8 aastat, kliima tõttu valdavalt Floridas. Naine oli olnud kohalikuga abielus, kuid hiljuti lahutanud ja nautis nüüd üksi elamise rõõme. Siinsed mehed kuulutas ta üsna mõtetuteks tegelasteks. Naersime, kuidas Julia ema – tõeline vene mamotška – oli tal siin külas käinud, tütar vedas teda kõikidesse imelistesse kohtadesse nagu nt Disney World, kuid ema põrnitses põlastavalt kõike ja kritiseeris, kuidas siin ikka kõik Venemaaga võrreldes nii halvasti on. See, et tütrel oli hea haridus ja tasuv töö, polnud ema jaoks mingid näitajad. Kui meest ja lapsi pole, siis elatakse ikka üsna kasutut elu.

Lobisesime õues, kuni õues hakkas hämarduma ja neoonskulptuurid jõe tõeliselt särama lõid. Hoone ees asus ilmatuma suur kaunistatud jõulupuu, mille ees üks perekond mind peatas ja pilti palus endast teha. Mina ei lasknud võimalust käes ja küsisin kohe teene vastu – sain kohe toreda mälestuse ka! Edasi liikusime katusebaari, kus käis parasjagu mingi firma jõulupidu ja pool terrassist oli seetõttu eraldatud punase nööriga. Ega nende lällavate ja jauravate tüüpidega polekski tahtnud kõrvuti istuda. Läksime baarileti taha tellima ning mina olin nüüd kahel teemal kimbatuses. Esiteks meenus mulle, et ma polnud septembrist saati, s.o ca kolm kuud alkoholi tarbinud. Mitte, et ma oleks selle kuidagi pühalikult ette võtnud, aga kuna ma Marokos ei joonud, Assooridel sõitsin autoga, seejärel olin New Yorgis rahatu ja lõpuks leidsin end karskete budistide juurest, oli see paus üsna loomulikult tekkinud. Mul polnud seega otsest põhjust mitte alkoholi tellida, samas huvi pärast võiks ju vaadata, kaua seda perioodi veel annaks pikendada. Teiseks olin ma seadnud endale õhtuks eelarve – 25 dollarit. Alkoholiga kokteilid maksid 17 dollarit, mittealkohoolsed 12. Noh, kui ma tahaks, et pärast midagi snäkkimiseks või teise joogi jaoks ka alles jääks, oleks tark otsus ikkagi virgin-jookide peale jääda.

Jagasin oma alkoholiga seotud dilemmat ka Juliaga, kes leidis, et mis – ikka alkoholiga tuleks võtta! Pärast pikemat pendeldamist tellisin siiski endale virgin mojito, Julia aga klaasi veini. Kuna baarman võttis meilt samaaegselt tellimuse, avastasin kaarti viibates liiga hilja, et maksin meie mõlema eest. Julia läks nüüd sellest nii sapsi täis, et oi, aga minu jook oli nüüd nii palju kallim ja las ma ikka ostan sulle ühe veini ka. Keeldusin viisakalt ja leppisin väikse majandusliku kaotusega. Sööd siis kodus, lohutasin ennnast. Alkovabale joogile vaatamata jooksis jutt meil väga hästi ja naeru jagus pisarateni. Jagasime oma vallalise elu rõõme ja muresid ning leidsime, et meil on üsna sarnane ida-euroopalik vaatenurk elule. Asjalikud, kartmatud ja hakkajad naised, kelle ootused kaaslastele on täitsa põhjendatud. Joogid otsas, liikusime allakorrusele, kus oli lai valik söögikohti ning Julia rõhutas, et söögi eest maksab kindlasti tema. Kuna söögid on üldjuhul Ameerikas kallimad kui joogid, siis ega mul kahju ei olnud. Valisin aga endale viisaka hinnaga maitsva kreeka gyrose, Julia ise aga tellis salati. Terve ooteaja kui ka söömise jooksul oli Julial suur mure, et kas ma ikka saan kõhu täis ja äkki peaks mulle veel midagi tellima. Muigasin, sest gyros oli meeletult täitev ja maitsev, ning kinnitasin, et mul on kõik väga hästi.

Edasi kõndisime üle jõe parklasse, sest mu tänaõhtune kaaslane oli lahkelt pakkunud, et viib mu koju. Nii me siis kulgesime aknad pärani lahti mööda öiste tulede säras Tampa tänavaid ja nii tundus see linn järsku täitsa sümpaatne. Embasin “kodutrepil” sätrakat venelannat ja soovisime teineteisele edu. Tagasi toas, avastasin, et mulle oli vastus tulnud ka Sandralt – sellelt vanemalt naisterahvalt, kes mulle öömaja pakkus. Sandra vastusest võis lugeda välja, et tegemist on kas roboti või vanema inimesega, sest ühtegi emotikoni ta ei kasutanud ja vastused olid kõik lühikesed ja konkreetsed: “Kärt, Yes, I can host you. I’m on Whatsapp, here is my number.” Ja nii me leppisimegi kokku, et reedest esmaspäevani saab minust tema külaline! Kuna Sandra elas täpselt Tampa ja Sarasota vahel, suutsin endale kuidagi välja nuputada viisi, kuidas võimalikult väheste kuludega ühistransporti kasutades temani jõuda. Sandra lubas mulle bussijaama vastu tulla ja rahvusparki jalutama viia. Viimane sõnum, mis mul ekraanile hüppas enne uinumist, oli: “You are invited for dinner to my friends home Friday evening if you’re interested. She’s having a small group for lasagna. It’s up to you.” Lasnjet sööma ei pea mind küll kaks korda kutsuma!

Uute seiklusteni
Kärt