Päev Tampas ja lõbus õhtu venelannaga

Ärkasin öösel kell mingi lärmi peale. Minu tuba oli pime ja vaikne, kuid vastastoas käis üks suur tulistamine ja tagaajamine. Arvutis siis, mitte päriselus – nii gängsta Tampa siiski ei olnud. Tegin vaikselt ukse lahti ja uurisin pahuralt olukorda. Trevori venna toas oli kuulda nii venna kui ka vennanaise mitte just summutatud naeru ja rääkimist ning ka nende 9aastane poeg tundus jätkuvalt ärkvel olevat. Märkasin, et elutoas mängis telekas, mille ees oli Trevor ise, hambad laiali, magama jäänud. Lähenesin mehele ettevaatlikult ja kõnetasin teda, mille peale ta ehmatusega võpatas, takseeris olukorda ning siis kiirelt istuli tõusis. Palusin, et ehk oleks võimalik öörahu saada, ma ei saa magada. Ja ma olen selle jama eest siin ka maksnud, erinevalt neist, jätsin ma mainimata. Trevor vabandas, hüppas püsti ja läks venna tuppa olukorda lahendama, mina libisesin vaikselt oma toa uksest sisse ja lukustasin võimalikult vähe heli tekitades oma toa ukse. Loodetavasti ust pealekaebamise eest sisse ei lööda, oli mu viimane mõte enne uinumist.