24 tundi Jacksonville’is

Saabusin Jacksonville’i rogijaama 17. detsembri hommikul kell 6, s.o 25 minutit oodatust varem pärast 16 tundi väldanud rongisõitu. Härra kreeklasest “pinginaaber” aitas mul koti rongist maha tassida, soovis õnne ja turvalist reisi jätku ning olingi taaskord uues linnas (ja osariigis) üksi. Oma Couchsurfingu võõrustajale, türklasest Yusifile andsin päev varem teada, et jõuan Jacksonville ääretult ebainimlikul kellaajal, seega võin end rahumeeli mõnes kohvikus sisse seada ning siis normaalsel ajal tema poole suunduda, kuid Yusif teatas, et ta tuleb mulle ikka vastu. Andsin talle siis pool tundi hilisema saabumisaja, et inimene päris öösel kodust tulema ei peaks hakkama. See aga tähendas nüüd, et mul tuli ca tund aega rongijaamas oma koti otsas nokkida. Polnud siin midagi ei süüa, juua ega teha. Õues oli varase hommikutunni kohta juba üsna lämbe ja soe temperatuur ning oli selgelt tunda, et olin saabunud troopikasse!

Suutsin mingi ime läbi siiski ärkvel püsida, kuni Yusif kohale jõudis. Mees oli minust mõned aastad noorem ja veidi lühem, viisakas ja kohmetu. Ronisin tema pisikesse autosse, mis oli tagant täis matkatarbeid – minu küsimuse peale, et kas mees käib matkamas, sain eitava vastuse. Proovisin tohutule rammestusele vaatamata hoida tuju üleval ja mehega rõõmsalt juttu teha, kuid oli teine pigem tõsine ja vaiksemapoolne. Sain aru, et ta inglise keel pole kõige tugevam, mistõttu oli ta küll mõnele teemale vastates entusiastlik, kuid sõnavara puudulikkuse tõttu jäid meie vestlused pigem lühikeseks. Tundsin, kuidas need saavad ühed imelikud kaks päeva olema. See oli üks nendest hetkedest, kus sa tead juba ette, et olukord on ebamugav ja tahaks kohe lahkuda, kuid selle asemel tuleb see aeg kuidagi lihtsalt üle elada. Mitte et Yusif kuidagi halb või ebameeldiv oleks olnud, vastupidi, lihtsalt meie omavaheline dünaamika oli ääretult konarlik. Proovisin uurida, et millised mehe tööpäevad välja näevad ehk kui palju aega me koos hakkame veetma. Selgus, et tal oli täna vaba päev, kuid ta peab siiski töölt korra läbi käima – tema äriks oli piltide trükkimine lõuenditele. Järgmisel päeval pidi mees aga tööl juba olema. Yusif pakkus, et kui ma väsinud olen, võib ta mind korterisse magama viia ning ise tööasju toimetada, kuni ma ärkan. See tundus üsna suurepärane mõte. Terve selle vestluse aja olime me sõitnud mööda suuri viadukte ja pikki maanteid ning mõistsin nüüd, miks mees tahtis mulle ilmtingimata autoga rongi vastu tulla – ühistranspordiga pole Jacksonville’is midagi peale hakata!

Jõudsime lõpuks pärast u 20minutist autosõitu Yusifi naabruskonda. Siin asusid kahel pool suurt peateed era- ja ridamajad ning USAle väga tüüpilised korterite kompleksid. Ühte sellisesse me nüüd sisse keerasimegi. Sissesõidu kõrval asus kohe territooriumihaldaja kontor, mille külastustunnid olevat täiesti ulmelistel aegadel ning ainult siis on võimalik maksta renti või arutada korteriga seonduvaid probleeme. Yusif parkis auto hallide, veidi luitunud kahekordsete kortermajade vahele ning suundusime maja välistreppi mööda teisele korrusele. Sealt avanes peaaegu, et idülliline vaade rohekale tiigile, kus ulpisid mõned pisikesed kilpkonnad, ning mille ümber asusid vaheldumisi palmid ja mändide laadsed savannipuud. Kuigi tegemist oli looduskauni kohaga, tundsid end siiski kuidagi kõhedalt, eelkõige, kuna USA filmides valdavalt just sellistes majades notitakse inimesi maha  ja elavad narkoärikad, aga ka seetõttu, et olin ju kõndimas täiesti võõra mehe korterisse. Kodu ise nägi välja poissmehelikult lihtne, aga viisakas ja sümpaatne. Minu kasutada oli köök-elutoa diivan ning Yusuf ise magas teises toas madratsiga põrandal ning vannituppa minekuks tuli mul minna läbi tema magamistoa. Sain aru, et ta polnud siin korteris ülemäära kaua elanud, kuid mehe sõnul tundis ta end siin koduselt ja oli korteriga väga rahul. Üksiku meesterahva kohta oli Yusifi kodu igatahes väga heas korras. Minimaalse sisekujunduse pluss.

Yusif andis mulle padja ja pleedi ning lahkus seejärel korterist, jättes mind üksindust nautima. Keerasin ukse lukku, tõmbasin rulood ette, kaanisin sisse suure klaasitäie vett ja kerisin end diivanile. Olin nii üleväsinud, et magama jääda oli raske, eriti veel päise päeva ajal. Kell oli selleks hetkeks umbes pool üheksa hommikul ja mu keha oli suures segaduses. Pärast mõningast vähkremist suutsin lõpuks raskesse unne vajuda ja ärgata uuesti veidi pärast kella 12st. Tunne oli küll, nagu oleks pohmakas olnud ning ma oleksin tõenäoliselt olnud võimeline veel mitu tundi magama, kuid normaalse öö ja päeva tsükli säilitamiseks otsustasin siiski piirduda selle 3-4tunnise uinakuga. Roomasin vannituppa ning käisin kiirelt duši all, et keha üles äratada ja rongihais maha pesta. Esmajoones oli mul vaja lahendada ülioluline probleem nimega NÄLG. Eelmise päeva söögikorrad rongis olid nagunii juba olnud kaootilised ning nüüd olin ma maha maganud ka tavapärase hommikusöögiaja. Minu täielik õudusunenägu on tühja kõhuga hakata välja mõtlema, kust ja kuidas võimalikult kiiresti süüa hankida. Vaatasin kiirelt kaardi pealt, mis lähiümbrusesse jääb, kuid ühtegi poodi ega söögikohta peale Circle K jalutuskäigu kaugusel ei leidunud. Circle K, USAs? Misasja? Tundsin sees kerget kodust tuksatust, sest minu jaoks seostub Circle K ainult Põhja-Euroopaga. Ega’s midagi. Kuna õuetemperatuur oli oma 25-26 kraadi, sain teha seda, mida olin igatsenud Marokost lahkumisest alates – panna jalga lühikesed püksid! Oeh, see on minu jaoks täielik vabaduse sümbol, kui ma saan õues kõndida lühikestes pükstes ja mul on soe.

Püksid jalga, T-särk selga ja sandaalid varba otsa ning suve-Kärt ongi tagasi! Ah, see on minu vaieldamatult lemmik Kärt, ta on nii tore ja chill. Üldine enesetunne polnud kiita ja lagipähe särav päike oli ka veel harjumatu, kuid sooja ilma suutsin nautida sellele vaatamata. Saatsin Yusifile sõnumi, et olen ärganud ja lähen näljahäda kustutama. Tänaval selgus üsna pea, et ega see mingi jalutatav tänav just pole. Kõnniteed olid olemas, kuid tänavatel polnud peaaegu ainsatki inimest, tee oli igav, tühi ja sirge ning taustaks pidev möödakihutavate autote müra. Saan aru küll, miks öeldakse, et USA pole jalakäijatele mõeldud. Vahemaad on ka nii pikad, et kõndimine lihtsalt pole realistlik. Õnneks Circle K-sse oli ainult 10 minuti teekond, seega polnud see väike jalutuskäik just tappev. Astusin suure õhinaga tanklasse… ja pidin pettumusest pikali kukkuma. See pole ju mingi Circle K, mõtlesin tusaselt. Mina arvasin, et Circle K on ikka nagu McDonalds – igalpool samasugune, väikeste variatsioonidega. Jah, peab tõdema, et tegelikult juba Norras olin saanud kogemuse, et kohv ja söögimenüüd olid hoopis teistsugused (=halvemad) kui Eestis. Aga see seik oli millegi pärast mu mälust kustutatud. Kohvimasinad olid hoopis teistsugused ja mingitest wrapperitest või kabanossidest võisid suu puhtaks pühkida.

Vajutasin siis arhailise kohvimasina nuppu (flat white’i neil muidugi polnud…) ja vaatasin nördinult, kuidas kirbe lõhnaga tökat tassi jookseb. Mida iganes. Uurisin söögiletti küll ühte- ja teistpidi, aga erinevalt ameeriklastest pole ma üldse hommikusöögi-toidu inimene. Valisin lõpuks välja ühe vorsti, muna ja juustuga croissant’i, mis osutus üllatavalt maitsvaks. Toiteväärtuse peale ma igaks juhuks mõtlema ei hakanud, sest arterite lupjumine oli aimatav. Kohv oli täpselt nii kehv, kui selle lõhnast võis aimata, kuid väsimuse ja parema puudumise tõttu rüüpasin selle siiski endale sisse. Tagasi korterisse jõudes oli Yusif juba tagasi ning uuris, mis ma oma päevaga edasi soovin peale hakata. Kehitasin õlgu, sest nagu ikka polnud mul õrna aimugi, kuhu ma täpsemalt tulnud olin ja mis siin tegema peaks. Yusif siis poolkohalikuna luges mulle ette erinevaid variante kohalikest vaatamisväärsustest. Üks asi, mis mul tegelikult hingel oli, oli endiste istanduste ja nende muuseumite külastamine. See oli midagi, mida ma oleks väga tahtnud oma silmaga näha. Aga kahjuks jäid istandused siiski liiga kaugele linnast välja, seega tundus teine parim plaan sõita mere äärde varvastega ookeanit katsuma ja hiljem veidi kesklinnas ringi jalutada.

Istusime autosse ning asusime 40minutisele autosõidule ookeani äärde. Kaardilt tundus, et meri peaks ju siin samas olema, aga ei – USAs on kõik kaugel. Nende endi jaoks pole 40 minutit autoga sõita muidugi mingi distants. Esimese asjana rannapiirkonda jõudes pööras Yusif aga auto Starbucksi drive-in’i. Jah, lugesite õigesti – isegi Starbucksist saab tellida ilma autost väljumata… Yusif uuris, mida ma soovin ja ei kuulanud minu vaidlemist teemal “miks sa maksad, ma niigi ju elan sinu kulul! Mina peaksin hoopis sulle välja tegema!” seega pidin alla andma ja tellisin endale ühe jää-chai, et mitte väsinud peast veel kofeiini üledoosi saada. Seejärel jätkus sõit randa. Parkisime autod ära ja kõndisime liival. Noh, ookean ise polnud eriti muljetavaldav, sest hiljutiste tormide tõttu oli vesi tuhm ja läbipaistmatu. Liivarand ise laius aga pikalt-pikalt nii kaugele, kui silm ulatus, ning seda ääristasid ilusad rannamajad. Täpselt selline vaatepilt, mis avaneb klassikaliselt Ameerika filmides. Jälle üks filmimoment! Lained pahisesid, mõned julgemad surfarid möllasid kalipsodes jääkülmas vees ning ookean lõhnas mõnusalt soolaselt. Kõndisime päikse käes mööda veepiiri ja uurisime liivale uhutud teokarpe. Lasin Yusifil paar pilti endast teha ning seejärel sõitsime tagasi Jacksonville’i kesklinna poole. Yusifi sõnul oli ta näinud paaril korral jões haisid ja nüüd pidin mina ka saama neid näha!

Jacksonville’i kesklinn oli paraku täiesti mõttetu betooni- ja klaasilahmakas. Jõeäärne promenaad oli küll kena, kuid ausalt öeldes ei näinud ma küll ühtegi põhjust, miks seda linna külastada. Võib vabalt vahele jätta. Haisid ka ei näinud! Nüüd hakkas päike juba loojuma ja mul oli kõht hirmus tühi, sest hommiku- ja lõunasöögiks oli olnud ju ainult üks croissant, kohv ja jää-chai. Yusif pakkus, et võib teha steiki ja kartuliputru, mis kõlas suurepäraselt. Võtsime suuna kaubanduskeskuse poole, kus pidi asuma Yusifi äri, sealt kiirelt läbi käima ja samas kohas ka toidupoes kiire šopingu tegema. USA kaubanduskeskused on ikka pöörased lahmakad ja nad asuvad alati röögatute kompleksidena ühes kindlas piirkonnas. Ootasin, kuni Yusif tööasjad aetud sai, ning siis läksime toidupoodi. Mina valisin endale meelepäraseid snäkke ja hommikusööki, kuid poolte asjade kohta ütles Yusif: “Mul seda on, ei ole vaja osta.” Nii me läksimegi kassase, temal mägi asju, minul paar üksikut eset. Piinlikuse vältimiseks palusin, et saaksin ikka osad asjad ise maksta. Valisin siis mõned õhtusöögiasjad, kuid minu arve jäi ikka 20€ kanti, Yusifil üle 40€-ne. Samas, steigid maksid minu ehmatuseks $26, kuid ise ta need valis… Seejärel pidi ta veel paarist kohast läbi käima töö jaoks ning mul oli selleks hetkeks juba veresuhkur nii madal, et otsustasin teda lihtsalt autos oodata. Kuna Jacksonville tundus nii mõtetu koht ja oli täielikult sõltuv Yusifist ringiliikumisel, otsustasin mitte oma aega raisata ja uurisin, mis hinnaga rongipiletid järgmiseks päevaks saadaval olid. Selgus, et kohe hommikul kell 8:30 oleks võimalik väga-väga odavalt sõita Tampasse. Hm.

Tagasi Yusifi juures, kui ta parasjagu õhtusööki kokkas, tegin üllatunud näo, et oi-oi, homme kohe nii odav pilet saadaval… Yusif oli selle peale korraks vait ja küsis siis: “Sa tahad juba homme ära minna?” Tundsin end nii halvasti seda uudist talle presenteerides, kuid samas pidin siiski selle otsuse enda huvides vastu võtma. Selgitasin, et mul polnud küll plaanis kohe homme juba lahkuda, kuid kahjuks see pilet on nii palju odavam ja ülejärgmise päeva enamik pileteid on juba läbi müüdud. Yusif kehitas õlgu ja praadis steiki edasi. Ainuke küsimus oli, et kas ta on nõus mind rongijaama nii vara minema. Lisasin kiiresti, et võin vabalt ka taksoga minna, kui talle ei sobi see aeg ja et ma ei taha talle kindlasti lisakohustusi tekitada. “Ei, takso on kallis ja hommikul keeruline saada, aga ma viin pean su siis viima hiljemalt 7:30ks rongijaama, sest muidu ma jään ummikutesse.” Noogutasin tänulikult ja mälusin kartuliputru steigiga, mis mul suus ringi käis – mitte, et see oleks halvasti valmistatud, vaid ma olin ise endal kogu selle teemaga söögiisu ära rikkunud. Aga nüüd on vähemalt saabumas kiire väljapääs sellele veidrale olukorrale! Yusif lõpetas söömise, pani nõud kraanikaussi ning läks ära magamistuppa. Ja nii see meie üürike tutvus läbi saigi.

Kärt