Thalwili esimesel nädalal ootan kannatlikult uudiseid Morzine’ist. Kel meelest juba läinud, siis selles postituses rääkisin, kuidas ma ennast koeraga kohvikusse kuueks nädalaks baristaks suutsin sebida. Kohvikuboss lubas kohalikelt küsida ja kõrvad lahti hoida,…

Kui ma lõpuks oma deprekanädala olin seljatanud, oli jäänud veel nädal Thalwilis sisustada. Kuna Žürich on täpselt nii kallis, kui te ette kujutate, tuli mul välja mõelda meelelahutuse variante, mis mind puhta vaeseks…

Ärkan 14. juuli hommikul oma suures voodis tühjas majas. Vaatan toas ringi, midagi on valesti. Depressioon. Lihtsalt nüüd lambist, kui kõik on hästi, mu kott on lahti pakitud ja ma saan rahulikult minna…

12. juuli hommikul sõidan Bernist rongiga Zürichi suunas, et ümber istuda Thalwili suunas. Thalwil on üks mitmest Zürichi järve äärde jäävast eeslinnast, nii 15minutise rongisõidu kaugusel kesklinnast. Seal ootab mind perekond Pierce’id koos…

11. juuli hommik. Ärkan oma mõnusas Berni hostelis, uni on olnud lünklik, sest aken oli öösel lahti ja mul tuli seda vahepeal käia kinni-lahti panemas – esiteks hakkas keset ööd padukat sadama ja…

Nagu eelmises postituses sai räägitud, siis Bern sattus mu sihtkohaks puhtalt mugavusest – kuskil oli vaja enne Zürichit aega veeta ja seal oli hea hinnaga hostel. Oma check-in’i oodates hosteli puhkeruumis tekib mul aega…

Morzine’i ja Zürichit eraldab 250 km. Eestis ei tekiks üldse küsimusi nii lühikese distantsi läbimisel, siin aga tuleb ületada järv, riigipiir ja paar mäestikku. Kõike seda Euroopa kõige kallimas riigis. Mul on aega…