Marrakesh, päev 2: hulljulged sammud tuleviku suunas

Marrakeshi teisel varahommikul ärkasin ehmatusega kõva paugu peale. Heitsin pilgu kellale, kust vaatas mulle vastu alles 5:00. Hiilisin taguva südamega magamistoa ukse juurde, avasin selle ettevaatlikult ning piilusin kööki, kus põles tuli. Avatud külmkapiukse ees tuterdas minu uus “korterikaaslane”, eelmisel õhtul saabunud vanamees, kes oli suutnud liitrise Pepsi pudeli maha pillata ning terve köögipõrand oli nüüd joogiga kaetud. Vanamees ise seisis selle kõige keskel ja üritas vist kuidagi koristada, kuid mina polnud sellest korterist suutnud veel ei köögipaberit ega tolmulappi leida. Ei ole minu mure, mõtlesin pahuralt ja taandusin vaikselt voodisse. Paar tundi hiljem päriselt ärgates leidsin vanamehe rõõmsalt diivanil teed joomast. Saatsin talle minimaalse naeratuse ning läksin duši alla. Seejärel liikusin kööki hommikusööki valmistama lootuses, et ta ei ürita minuga jälle rääkida. Külmkapi esine ja kõik alumised riiulid oli kuivanud pruuni kleepuva vedelikuga kaetud. Noh, imeline algus päevale. Üritasin tippida ümber selle kaose, kuid ei suutnud kusagilt leida oma võipakki, mida mehele eelmisel päeval laenasin. Seega olin sunnitud teda siiski kõnetama. Vanamees hüppas selle peale rõõmsalt püsti ja avas sügavkülma, kus hunniku muude ebaloogiliste toiduainete seas leidus ka minu võipakk. Tänasin ja asusin jäätunud võiga mune praadima.