Marrakesh, päev 2: hulljulged sammud tuleviku suunas

Marrakeshi teisel varahommikul ärkasin ehmatusega kõva paugu peale. Heitsin pilgu kellale, kust vaatas mulle vastu alles 5:00. Hiilisin taguva südamega magamistoa ukse juurde, avasin selle ettevaatlikult ning piilusin kööki, kus põles tuli. Avatud külmkapiukse ees tuterdas minu uus “korterikaaslane”, eelmisel õhtul saabunud vanamees, kes oli suutnud liitrise Pepsi pudeli maha pillata ning terve köögipõrand oli nüüd joogiga kaetud. Vanamees ise seisis selle kõige keskel ja üritas vist kuidagi koristada, kuid mina polnud sellest korterist suutnud veel ei köögipaberit ega tolmulappi leida. Ei ole minu mure, mõtlesin pahuralt ja taandusin vaikselt voodisse. Paar tundi hiljem päriselt ärgates leidsin vanamehe rõõmsalt diivanil teed joomast. Saatsin talle minimaalse naeratuse ning läksin duši alla. Seejärel liikusin kööki hommikusööki valmistama lootuses, et ta ei ürita minuga jälle rääkida. Külmkapi esine ja kõik alumised riiulid oli kuivanud pruuni kleepuva vedelikuga kaetud. Noh, imeline algus päevale. Üritasin tippida ümber selle kaose, kuid ei suutnud kusagilt leida oma võipakki, mida mehele eelmisel päeval laenasin. Seega olin sunnitud teda siiski kõnetama. Vanamees hüppas selle peale rõõmsalt püsti ja avas sügavkülma, kus hunniku muude ebaloogiliste toiduainete seas leidus ka minu võipakk. Tänasin ja asusin jäätunud võiga mune praadima. 

Pugesin tagasi voodisse ja otsustasin päeva veeta hoopis raamatut lugedes, vahepeal korraks majast lahkudes, et vahelduseks kohvikus edasi lugeda. Kui ma muidu leidsin oma tiksumiskohvikud Google Mapsi abil, siis siin linnaosas olid netis üleval ainult ainult meeste teekohvikud. Küll aga märkasin eelmisel päeval bussi peale minnes ühte kohvikut tee ääres, mis nägi viisakas välja ja oli väga laia kohvimenüüga, kuid millegi pärast polnud seal ühtegi klienti. Astusin siis reipalt sisse ning jäin ootama, et tellimust esitada, kuid leti tagant ei paistnud kedagi, kes oleks olnud huvitatud klientide teenindamisest. Tegelikult üks peanupp siiski paistis, kuid sellele kuuluv nägu oli liiga keskendunud telefonist videote vaatamisele. Lõpuks minu kerge köhatuse peale hüppas mees üllatunult püsti, tervitasin viisakalt ning avaldasin oma jääkohvi soovi. Inglise keelt mittekõnelev mees vaatas mulle segaduses otsa: “Ice…? Latte?” Noogutasin entusiastlikult. Mees pani klaasi jääd täis ja vaatas mulle otsa. Noogutasin taas. Seejärel kallas sinna piima ja sirutas klaasi kahtlevalt minu poole. Vaatasin üllatunult klaasi ja laususin: “…ja kohvi ka.” Nüüd mehel midagi turgatas. Mul tekkis tunne, et siin kas ei käi üldse inimesi või joovad nad ainult kuuma kohvi. Latte ju tähendab tegelikult piima, nii et ega ta väga valel teel polnud. Andsin talle raha, ümardades summa veidi üles, sest hind oli absurdselt odav, ja istusin oma kohviga laua äärde. Mees tõi mulle veidi pahaselt raha tagasi ja osutas menüü suunas, et kas ma siis hinda ei oska lugeda või. Võtsin muiates raha vastu, noh, hea küll siis. Nii juhtub, kui ei viibi turistipiirkonnas.

Õhtuks oli mul kokkulepitud Workaway telefonikõne. Olin Tamraghtis olles ostnud ära Marrakesh-Porto-Assoorid lennupiletid, kuid edasine oli lahtine. Või noh, füüsilises maailmas lahtine – minu peas oli tegelikult plaan juba selge. Mööda ilma reisimise juures on üks lahe asi see, et sa võid endale ette võtta maailmakaardi ja lennupiletite otsingu ning plaanid rulluvad lahti iseenesest. Nii võid leida end kaalumas sihtkohti, mis Eestist lennates tunduksid täiesti ulmelised ja kättesaamatud. Nüüd aga olid Assoorid siin samas ning teate, mis on üks odavamaid sihtkohti, kuhu sealt edasi lennata? New York! Olin seda mõtet vaikselt keerutanud juba pikalt. Kaine mõistus ütles, et mul pole USA jaoks piisavalt raha ning kaua ma seal seega vastu ei peaks. Loogilisem oleks vaadata Kesk- ja Lõuna-Ameerika suunas, kuid lennupiletid ütlesid midagi muud. Odavatesse riikidesse tuleks ikkagi läbi USA lennata ja kui ma sinnasuunas juba minema pean, oleks patt mitte lennukilt maha tulla ja seda veidrat riiki natuke uudistada. Seega küpses plaan valmis täitsa loomulikult, aga ilma ratsionaalse loogikata. Võtsin ette kõikvõimalikud lehed ja äpid, et koostada plaan, mis aitaks mul New Yorgis või selle ümbruses natuke kauem kui paar päeva vastu pidada, enne kui taskud tühjaks jooksevad. Kuna käes oli novembrikuu, oli mul kinnisidee Tänupühad USAs veeta. Ja nii ma siis lõpuks need piletid hinge kinni hoides peksleva südamega ära ostsin. Enam tagasiteed pole! Et sellel plaanil aga ka mingi sisu oleks, oli mul vaja end kuidagi kohalike sekka smuugeldada. Trusted Housesittersis ei olnud üllataval kombel selleks perioodiks ühtegi pakkumist ning ega see poleks ka mind eesmärgile lähemale aidanud, kui ma kellegi kodus üksi istuksin, USA või mitte. Leidsin paar varianti Workaway lehelt ning saatsin kirjad laiali oma tagasihoidliku sooviga kogeda tõelist USA tänupüha.

Ainus, kust mulle vastati, oli budistide meditatsioonikeskus New Yorgi osariigi põhjaosas. Ma polnud ausalt öeldes eriti süvenenudki, mida see töövahetus endast kujutab, seega nüüd, kui ma neilt vastuse sain, pidin profiili uuesti ette võtma ja natuke põhjalikumalt endale selgeks tegema, mis mind seal ees ootaks. Lisaks saatsin nad mulle meilile ankeedi, kus oli hunnik küsimusi minu oskuste ja töökogemuste kohta ning lahtrid kolme soovitaja ja nende kontaktandmetega. See tundus mulle nii absurdselt Ameerika. Ega’s see mingi tööintervjuu pole – enamasti tahetakse Workaways teada, millal ja kui kauaks sa tulla soovid ning milliste oskustega sa oma võõrustajaid aidata sooviksid. Aga USA ankeete sirvides märkasin, et need olidki natuke teistsugused. Küll taheti kriminaaltausta või vaktsineerimistõendit, küll oli hirmus palju hüüumärkidega reegleid, mida Euroopa poolel kohtab haruharva (kui üldse). Lugesin meilile saadetud ankeedi läbi, kuid otsustasin seda mitte enne telefonikõne täita. Võib-olla selgub, et ma ei sobigi neile või nemad mulle – milleks ma oma aega raiskan. Õhtul valisingi kokkulepitud kellaajal kergelt värisevate kätega numbri ja jäin ootele. Rõõmsa häälega Leslie võttis kohe vastu ja kõlas täpselt nii ameerikalikult, kui ma seda ette kujutasin. Mõtlesin, et huvitav, kas mind hinnatakse ka viisakusväljendite kasutamise ja tühja juttu ajamise suutlikkuse põhjal. Proovisin enda häält veidi entusiastlikumalt presenteerida, et ma oma idaeurooplaslikkuses mitte liiga ükskõikselt või ebaviisakalt mõjuda. Leslie alustas juttu Marokost ning rääkis mälestusi sellest ajast, kui nemad seal mehega koos käisid. Esmane loba läbitud, liikus Leslie Kadampa õpetuste ja põhimõtete tutvustamise juurde ning selgitas, milline templi ja keskuse igapäevaelu välja näeb. Peab ütlema, et mulle mõjus väga sümpaatselt mõte vaiksest rahulikus kohas, kus muusikat ja filme võib kuulata ainult kõrvaklappidest ega tehta valju häält, et inimesed saaksid keskenduda vaimsele arengule, ning julgustatakse vaatama iseendasse. Meditatsioonitundidest ja õpetustest osavõtmine on soovituslikult vabatahtlik, kõik söögikorrad on hinnas ning tööd tehakse viiel päeval nädalas viis tundi päevas. Leslie selgitas, et vabatahtlike tööd koordineerib argentiinlanna Isabella, kellel on väga täpselt ära jagatud, kes kui kaua mis ülesande juures on ning et iga paari tunni tagant vahetatakse tööotsa, et ei tekiks tüdimust. Samuti julgustatakse vabatahtlikke tegema tööd meditatsiivselt, täieliku pühendumusega.

Kuigi see polnud algselt minu esimene valik, pigem kukkus see Workawayminu sülle üsna juhuslikult, tundsin Lesliet kuulates üha enam, et see on mõeldud juhtuma. Mulle meenus, et olin tegelikult aasta alguses ju lugenud läbi “Tiibeti raamatu elust ja surmast”, mis tükk aega oli oma aega oodanud. Samuti olin reisimise käigus kogenud üksjagu ärevust ja stressi ega polnud jõudnud enda sees sellise rahuni, nagu olin lootnud. Leslie sõnul polnud neil tegelikult plaanis vabatahtlikke hetkel juurde võtta, kuid minu kirja lugemine ja profiili vaatamine olid talle nii hea mulje jätnud, et ta oli otsustanud mulle siiski võimaluse anda. Samuti otsustas ta pärast minuga vestlemist, et kuigi nad alati küsivad soovitajaid, siis minul pole vaja neid ankeeti lisada. Kõik need pisiasjad kokku andsid kindlust, et minu külastus on justkui elu poolt toetatud – kõik takistused kaovad teelt iseenesest. Ainuke asi, mis mulle muret valmistas, oli kliima. Kandideerides ja lennupileteid ostes polnud ma mõelnud, et New Yorgis on ju talv, kuid minu kott on täis suveriideid. Kõige soojemad riided olid teksapüksid ja pikad retuusid, üks õhem kampsun ja õhuke vihmajope. Kõik. Otsustasin reaalsust ignoreerida, sest, ah, kui külm seal ikka olla saab. Küllap käin New Yorgis mõnest kaltsukast läbi ja ostan endale mingid odavad saapad ja jope. Leslie kinnitas, et häda pärast saab ta mulle tuua mütsi või kampsuni, kui mul väga külm peaks hakkama. Ah, küll ka kuidagi ikka hakkama saan. Käisime veel üle praktilised transpordiküsimused, sest vabatahtlike saabumise päev on pühapäev, et saaks kohe esmaspäeval uue töönädalaga alustada. Keskusesse jõudmiseks tuli New Yorgist sõita rongiga Port Jervise nimelisse väikelinna ning sealt kohaliku taksoga edasi sõita. Kusjuures takso tuleb varakult ette tellida, et saadavust kontrollida. Nojah, need on tuleviku mina mured!

Tund aega hiljem, kui kõne oli lõppenud, istusin veel mõnda aega väriseva südamega põrandal. Kas ma tõesti teengi nüüd selle ära? Lähen Ameerikase? Apppiiii! Esimese hooga oleks tahtnud kõigile helistada-kirjutada ja oma plaane jagada, kuid tundsin, et tahan kõigepealt ise seedida ja mõttega harjuda. Mul oli raske veel uskuda, et see päriselt juhtubki, seega ei tahtnud liiga vara hõisates plaani ära sõnuda. Võtsin hoopis ette elektroonilise viisataotluse vormi ehk ESTA. Eurooplastel on nimelt võimalik viisavabalt USAs viibida 90 päeva. Selleks tuleb lihtsalt ära täita elektrooniline vorm, maksta 21 USD-d ning jääda kinnitust ootama. Asusin siis hoolikalt lugedes kinnitama, et ma pole varasemalt olnud terroristliku organisatsiooni liige ning mul pole plaanis USAs genotsiidi korraldadaa  ega narkootikume müüma hakata. Kui lõpuks küsiti, et kas kõik esitatud andmed on tõesed, pidin korraks oma varasemad eluvalikud läbi mõtlema, kuid klõpsasin lootusrikkalt siiski “esita”, lootuses, et ma ikka pole ühegi säherduse asjaga kogemata oma elus varem tegelenud. Umbes tunnike hiljem saabuski kinnituskiri, et elektrooniline viisa on olemas! Muidugi käis sinna juurde klausel, et see ei garanteeri sissepääsu riiki, aga mida iganes – mina olen omalt poolt nüüd kõik teinud ja USA, siit ma tulen!!!

Kärt