Pühapäeval, 15. detsembril Baltimore’ist Washingtoni sõites tundsin sees kerget elevust. Washington on ikkagi suur ja tähtis linn, nii et selle külastamine tundus natuke nagu uskumatu. Eelmisel päeval olin ma Couchsurfingu postkasti saanud vastu…

Kolmas koerahoiu päev ei erinenud eelmistest suurel määral. Ikka sama rutiin: hommikusöök, hommikune jalutuskäik, minu kohvijalutuskäik Starbucksi piparmündi mocha järele, tagasi koju kirjutama, lõunasöök, ühine teleka ees kaisutamine, õhtusöögi valmistamine, õhtune ühine jalutuskäik…

Ärkasin 12. septembris Baltimore’is oma esimesel hommikul imeilusa päiksepaiste peale. Loomad olid öösel täitsa inimlikud ja lasid mul hommikul kella kaheksani välja magada. Korra käisid seitsme ajal nuusutamas, et kas ikka hingab veel,…

11. detsembril oli aeg järgmiseks linnavahetuseks. Seadsin hommikul sammud taas silla alla (sõna otseses mõttes), et astuda 11:30 väljuvale bussile Baltimore’i. Olin nimelt Kadampas olles kandideerinud valvama maja kahe koeraga ning pärast videokõnet…

Philadelphia teiseks päevaks ehk 10. detsembriks oli mul täpselt kolm ülesannet: juua head kohvi ja blogida, süüa Philly cheese steak’i ja minna Independence Halli ekskursioonile. Sõin hostelis hilise hommikusöögi, valisin kaardi pealt kõndimiskaugusele jääva…

Pühapäeva, 8. detsembriga oli minu ja Laura vabatahtlikuperiood läbi saanud. Temal oli aeg suunduda tagasi New Yorki, et teisipäeval lennata Kanadasse oma tütre juurde, ning minul oli aeg hakata vaikselt Florida suunas nihkuma.…

Nagu eelmistes postitustes juba mainitud, kogesin ma Kadampa keskuses veedetud aja jooksul nii tööl kui tööväliselt mitmeid avastusi ja muutusi enda mõttemustrites. Hakkasin vaikselt aru saama, miks on elus asjad teatud moel läinud…

1. detsembri õhtul heitsin Aidamajas oma voodisse pikali ja võtsin otsusekindlalt kätte arvuti. Märkasin kuupäeva kalendris ja jäi hetkeks mõttesse, sest 2. detsembril oli täitumas kuus kuud minu Eestist lahkumisest. Pool aastat olin…

30. november oli Kadampas huvitav päev, sest meile saabus kolm uut vabatahtlikku, kuid vanad polnud veel lahkunud. Esimesena jõudsid kohale Mike ja Naomi ehk inglise-iiri segapaar, kes oli viimased kuud veetnud mööda USAd…

Reede, 29. november oli meie esimese nädala viimane tööpäev. Või noh, normaalse graafiku alusel oleks pidanud olema. Mina ja Laura aga olime pühapäeval siiski uuesti rakkesse seatud, sest kolmapäev anti meile ju vabaks.…