Head aega, Washington! Tere, 16tunnine rongisõit!

16. detsembril ärkasin ma veidi enne kahesat Arlingtonis diivanil ning asusin kohe toimetama. Kiirelt duši alla ja seejärel kotti pakkima, sest ees ootas tihe päeva esimene pool. Päeva teise poole pidin see eest veetma üsna liikumatult ehk 16tunnisel rongireisil Washingtonist Jacksonville’i. Ma ei osanud täpselt ette kujutada, mida 16tunnine reis endast kujutab, sest ma polnud nii kaua istunud üheski sõiduvahendis. Ei autos, lennukis, bussis ega rongis, aga midagi polnud teha – see oli kõige kiirem ja odavam viis USA läänerannikul kilomeetreid läbida. 75 dollarit oli ikka üsna soodne piletihind, arvestades et Norras taheti alla kolmetunnise rongisõidu eest saada 50 eurot. Amtrakiga mööda läänerannikut sõitmine oli ka minu reisisoovide nimekirjas, kuigi ma olin rohkem end vaimusilmas ette kujutanud magamisvagunis sõitmas, aga noh – tegemist pole Tai, vaid ikkagi Ameerikaga, mis tähendab, et kupee eest oleks saanud nii umbes 500 dollarit välja käia, mis polnud absoluutselt mõeldav. 

Penny ärkas minuga umbes samal ajal, sest kell 8 algas tema tööpäev ja selleks ajaks pidi ta olema juba elutoa arvuti taga tegutsemisvalmis. Päris naljakas oli vaadata teda pidžaamades tähtsalt tööpostile asumas. Tema tööks oli müüa AI-programme ettevõtetele, mille ma loomulikult pidin kohe välja uurima, sest mind nagu kõiki teisi ju alati huvitab, et mis tööd need küll on, mida kodus teha saab. Kohe kahju, et mul endal mitte mingisugust huvi ei infotehnoloogia ega müügitöö vastu pole… Haarasin hoopealt kiire hommikusöögi ja olingi juba poole jalaga väljas, sest mul oli mingi lootus, et kuigi Kapitooliumi ekskursioonid olid kõik väljabroneeritud, õnnestub mul ehk kella 11:00 tuuri jaoks kohale minnes end ikkagi kampa pressida. Enne seda tuli mul aga oma suur seljakott viia rongijaama pagasihoidu, et hiljem kella 13:40 rongile jõuda. Kallistasin Pennyt kõvasti, tänasin teda kõige eest ning palusin soojad embused ja tänusõnad edastada ka Charlie’le, kes parasjagu töötuna õndsaund magas. Hiljem saatis ta mulle smsiga tuhat vabandust, et ta ärganud polnud minu lahkumise ajaks, aga kellele mul siin näpuga näidata on, kui ma ise täpselt sama rõõmsalt valikin pigem sooja teki all põõnamise.

Sõitsin nüüdseks juba tuttavat teed mööda Arlingtonist Washingtoni pearaudteejaama, mis oli parasjagu ehitustööde tõttu täielikuks labürindiks kujundatud. Pagasihoiu eest küsiti Amtraki piletiomanikelt soodushinnaga 10 dollarit, mis tundus mulle paari tunni eest ikka absurdselt kallis (pagasiautomaadid maksavad tavalised 3-4 eurot), kuid samas see on Washington, nii et ma ei tea, mida ma ootasin. Käed vabad, seadsin sammud Kapitooliumi poole, mis paistis kätte kohe, kui rongijaama uksest välja astusin. Mööda sirgjoonelist teed astudes tegin hoone kuppelkatusest jumal teab mitu pilti erinevatelt kaugustelt, sest iga sammuga muutus ju vaade aina vägevamaks! Kapitooliumi ette jõudes seisin alguses lihtsalt lummatult seda jõllitades ning mõeldes, kuidas Ameerika peab ikka ahvima Euroopat, aga tegema kõik lihtsalt nii-nii palju suuremaks. Hoone meenutas Pantheoni, aga oli oma mõõtmetelt absurdselt lahmakas. Ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas nii suur hoone võiks küll seest üldse välja näha. Aga noh, ettekujutamisega ma paraku leppima ka pidin, sest kõigepealt ei suutnud ma leida hoone külastajate sissepääsu üles, mis asus kuskil imelikku kaldteed mööda maa-aluses tunnelis. Kell oli selleks hetkeks juba 11:30, mis tähendas, et kuigi ekskursioonid toimusid iga 20 minuti tagant, siis kui ma sisseastudes oleks pidanud kasvõi natukenegi ootama, oleks mul juba kiireks läinud, et enne rongi jõuda lõunat süüa ja snäkid-joogid ostetud. Heitsin korraks pilgu läbi klaasuste, kus paistsid turvaväravate järjekorrad, ja loobusin.

Nüüd jäi mulle veel piisavalt aega, et jalutada ümber tohutu suure Kapitooliumi aia alla Reflecting Poolini, kust avaneb kuulus vaade Washingtoni monumendile. Äge, kui palju ruumi ja vaateid võib ikka ühes linnas leiduda! Kapitooliumi aias seisis hiiglaslik kuusepuu, mis nägi natuke räga välja, kuid lähemale jõudes selgus, et tegemist on “The People’s Tree” ehk inimeste puuga, mis on toodud kaugelt-kaugelt Alaskalt (milline ökoloogiline jalajälg…) ja selle külge riputatud “ehted” olid samuti meisterdatud Alaska elanike poolt teatud tingimuste algusel. Kaunistused pidid reeglite põhjal olema kerged, taaskasutatavast looduslikust materjalist, värvilised ja esindama kuidagi Alaskat. Noh, ja nii ta seal siis seisis, kirju nagu juudi jõulupuu oma papptaldrikutest ja lõngadest jõuluehetega. Kapitoolium ja rahvapuu nähtud, tundus paslik pöörduda tagasi rongijaama poole. Mul isutas hirmsasti millegi sooja ja vürtsika, soovitavalt mehhiko toidu järele. Lootsin, et ehk on kusagi lähedal Taco Bell, mida ma polnud jõudnud veel külastada, kuid paraku tuli mul leppida hoopis Chick-fil-A burgeriga. Ma ei loeks seda just mäletamist väärt eineks, aga kõhupõhja sai vähemalt midagigi. Kuna burger ise oli juba absurdselt kallis, ei hakanud ma einet võtma, seega kõht nii täis ei saanud, nagu enne 16tunnist rongisõitu vaja oleks.

Võtsin ühe kohvi ning jalutasin rahutult mööda jaama ringi, sest minu rongi väljumise perrooni polnud ikka veel tabloole lisatud. Union Station on reaalselt nagu lennujaam, kus on tohutult pikad tühjad koridorid, mis viivad “väravateni”. Jalutasin läbi ka paarist kioskist, kus ilmnes, et olin teinud saatusliku vea. Veepudel rongijaamas maksis 7 dollarit. SEITSE DOLLARIT väikse veepudeli eest. Vabandage, aga ma vist pigem olen janus. Pidin siiski selle röögatu summa välja käima, sest odavama hinnaga pudelivett ei leidunud terves jaamahoones ning vett oleks inimesel ikka vaja. Veel käisin läbi ühest tõelisest Itaalia pitsakohast, kus mu tähelepanu köitis hoopis viiedollarine korralik rasvane spinati-juustupirukas. Jah, sina tuled minuga Amtrakile kaasa! Lõpuks oligi aeg end rongile seadma hakata. Amtraki rongid on ikka to-hutult pikad! Leidsin õnneks ilma suurema vaevata oma vaguni üles ja asusin nüüd istekoha jahile. Amtraki istmed on kusjuures väga mugavad, laiad ja tõstetavate jalatugedega. Ainuke puudujääk, mille osas nad võiksid võtta šnitti Lux Expressilt, on sisseehitatud ekraanid ja mõnus filmivalik. Mul olid aga telefon, kõrvaklapid ja läpakas täis laetud (rongis on neid samuti võimalik laadida), podcastid telefoni tõmmatud ning uus raamat kotis, seega olin valmis 16tunniseks segamatuks puhkuseks iseenda mõtete ja sisevaatlustega. Jacksonville ja Florida, siit ma tulen!

Või nii ma arvasin…

Kärt