Nelja bussiga Tampast Bradentoni ehk “tood võõra inimese internetist koju??”

20. detsembri hommikul asusin teele Tampast Bradentoni, kus mind oli ees ootamas tundmatu Sandra Facebookist, kes oli kutsunud mind kolmeks ööks enda juurde peatuma. Võõraste inimestega internetist kohtumine ei tundu võib-olla esialgu kõige mõistlikum mõte, kuid me elame ikkagi Tinderi ajastul, seega on kaine mõistus nagunii ammu juba areenilt lahkunud. Kuna USAs, eriti aga Floridas on ühistranspordivõrgustik täiesti olematu, oli suht võimatu endale teekonda ehitada. Uurisin vaheldumisi Google Mapsi ja maakonna kodulehtedel olevaid bussigraafikuid – reaalselt, neil on bussiajad lihtsalt pdf-failina kodulehel – ning otsustasin, et ametlik koduleht tundub usaldusväärsem allikas. Seega panin endale kokku plaani, kus kõigepealt sõidan linnaliiniga Tampa kesklinna bussijaama, sõidan u 35 minutit St Petersburgi kesklinna ning pean sealt siis kuidagi jõudma peabussijaama, mis asub 45minutise jalutuskäigu kaugusel. Ja sealt väljub viimane buss, mis viib mind lõpuks Bradentoni. Kogu see kamm pidi kokku võtma ca kaks tundi ja maksma loodetavasti alla 10 dollari, aga ega bussipiletite hindu ju ka kuskil kirjas polnud. Noh, hakkame siis minema!

Esimene osa ehk linnaliinibussiga Tampa kesklinna sõit oli ilmselgelt kõige lihtsam ja valutum osa, seda olin ma juba korduvalt sõitnud. Bussijaam oli liini lõpp-peatus, seega ei tulnud mul muud teha, kui ühest bussist maha astuda ja jääda teist ootama. Õige buss tegelikult seisis juba ees, aga bussiuksed olid suletud, sest juht oli läinud kohvi ostma. Kedagi teist peatuses ootamas ei olnud ning kuigi õues oli umbes 20 kraadi, puhus bussi konditsioneer nii külma õhku, et ma otsustasin oma lühikeste pükste peale tõmmata pikad dressipüksid – kaks bussisõitu oli vaja ju veel üle elada! Lõpuks istusin bussi, maksin äpiga kahedollarise pileti eest ja sain nautida õndsat üksindust teel St Petersburgi. Kuna mul oli busside vahetamiseks aega tund, et välja mõelda, otsustasin kõigepealt päeva kõige tähtsama eine ehk kohvi otsingule asuda. Tiirutasin veidi ruudukujulistel tänavatel, kuni leidsin sobiva kohviku, kasutasin juhust käia vetsus ning uurisin, mis oleks kõige valutum ja kiirem viis 3 km kaugusel asuvasse bussijaama jõudmiseks. Selgus, et Petersburgis jookseb regulaarselt selline sõiduvahend nagu Sunrunner, millega saab ilusti sirgjoonelisest linnast randa sõita ning mis möödub ka bussijaamast. Maksin piletiautomaadile 2,25$ ja jäin rõõmsalt trollikest ootama. Varsti sõitiski rõõmus helesinine tõld ette, mis aga nägi välja rohkem nagu ratastel tramm. Paar peatust ja olingi kohal! Või nii ma arvasin. Kodulehe loominguliselt joonistatud ebamäärast kaarti uurides selgus, et buss väljub hoopis bussijaama LÄHEDALT. Nüüd lõi korraks paanika sisse, sest kuigi ma olin juba Bradentonile üle poole tee lähemale jõudnud, ei tahtnud ma sellest kaks korda päevas väljuvast bussist maha jääda… Piirkond ei tundunud ka ülemäära turvaline.

Lõpuks nägin ühte posti, mille küljes oli Skyway Connexioni silt. Mitte mingit vihjet peatusest, lihtsalt post. Seisin ebalevalt posti lähedale ning püüdsin aru saada, et kas tõesti see on õige peatus – isegi suund tundus ju vale! Vaikselt hakkas minu ümber teisi inimesi kogunema ning kellaaeg tundus olevat sobiv, seega otsustasin uskuda, et tegemist on siiski õige kohaga. Ühel hetkel nihkusin lähemale mehele, kes nägi piisavalt kohalik välja, ja küsisin, et palju bussipilet Bradentoni võiks maksta. “It’s free!” vastas mees nii rõõmsalt, nagu oleks ta isiklikult tasuta sõidu eest vastutav. Noh, see tegi küll tuju heaks! Varsti õnneks saabuski buss ja sõitis täitsa õiges suunas, seega sain viimaks rahulikult hingata ja nautida bussisõitu üle pika kõrge silla, mis ühendab St Petersburgi Lääne-Florida maismaaga. Sandra oli vahepeal saatnud sõnumi, et tema vanemate kruiisilaev oli hilinenud peaaegu tund aega ja nüüd ta kiirustab neid tagasi koju viima, kuid ei pruugi mulle õigeks ajaks vastu jõuda. Noh, mis seal ikka, jõuan ehk kuskil kerge keskpäevase eine teha.

Astusin 11:45 bussist maha kahtlase välimusega Bradentoni bussijaama. Hakkasin kiirelt silmadega ümbrust skanneerima, et sellest kodutute ja narkomaanide pesast vähe kaugemale saada, ning märkasin üle tee tänavanurgal armsat kohvikut, kuhu sirge seljaga sammusin. Clementine’s osutus armsaks pisikeseks heleda sisustusega hommikusöögi-kohvikuks, kust sai smuutisid, acai-kausse, võileibu, vahvleid ja palju muud. Paraku hinna poolest tundus mulle ainsaks sobivaks variandiks tellida vahvel maasikate ja šokolaadiga. Esitasin oma tagasihoidliku tellimuse ära ja läksin vetsu pikki pükse uuesti maha kiskuma, et Sandra esmapilgul mind päris kodutuks ei peaks ja kohvikusse maha ei jätaks. Sättisin end laua taha vahvlit sööma, samal ajal proovides välja näha võimalikult sõbralik ja meeldiv, juhul kui Sandra (või kes teab, äkki hoopis El Sandro) peaks ootamatult uksest sisse hüppama. Vahvel oli nii magus, et ma vaevu suutsin selle pisikese eine endale sisse pressida, ning istusin ülejäänud aja täielikus suhkrukoomas.

Õige pea märkasingi reipalt lähenevat 60ndates sportlikku naist, kes kangesti meenutas mulle lapsepõlve lemmiknäitlejannat Helen Hunti. Sarah astus mulle familiaarselt naeratades ligi, embas hoogsalt, haaras ühe mu kottidest ja suunas mind auto poole – maastur nagu ameeriklastel kohustuslik. Sandra uuris, et kas ma olen ka matkamishuviline, sest temal oli mõte viia mind Perico looduskaitsealale jalutama ja linde vaatama. Noh, jalutada mulle ikka meeldib, lindude vaatlemise suhtes olen ma küll leige, aga selle arvamuse jätsin enda teada. Nii me võtsimegi tuurid sisse ja panime ajama, Sandra hoogsalt autoroolis seletamas, kuidas ta vanemate kruiisilaev hilines ja kuidas ta peaaegu polekski jõudnud mulle vastu; millised plaanid tal selleks nädalavahetuseks on ning kuidas mul on vaba voli kõiges kas osaleda või mitte osaleda; ning lõpuks meie ühisest ühendavat teemast – reisiarmastusest. Sandra ei näinud välja oluliselt vanem kui 50 ning tema sõbrad pidavat talle koguaeg meelde tuletama, et 60aastasel proual pole sünnis niiviisi mööda ilma ringi taielda. Muigasin, sest on inimesi, kes arvavad sama ka 30aastaste kohta.

Sõit külges läbi Palma Sola linnajao, kus avanesid vaated imeilusatele eramajadele, kuid siin-seal oli näha hiljutise orkaan Miltoni kahjustusi. Katused tundusid enamikel majadel siiski küljes olevat, ent aialipid olid paljudes kohtades minekut teinud ja palmid siin-seal langenud. Lõpuks jõudsime loodusparki ning asusime mööda laudteed vaatlusplatvormi suunas kõmpima. Pean tunnistama, et natuke sürreaalne tunne oli seal jalutada – loodus oli natuke nagu Eesti raba moodi, kuid samas väga troopiline. Ma olin küll linnuvaatluse osas olnud algselt skeptiline, kuid peab tunnistama, et fauna oli tõesti muljetavaldav! Mina muudkui ahhetasin ja ohhetasin, et oi vaata kes see on ja mis too on. Need ei olnud mingid varblased, vaid ikka korralikult suured linnud – haigrulised, kurelised, ibised, kormoranid, pelikanid. Heal päevalt olevat lootust isegi flamingosid kohata! Piidlesin ka rohekat vett teraste silmadega, et kas on ehk alligaatoreid või minu eest siiani varjatuks jäänud meriveist ehk manatee’d näha, kuid paraku seda au mulle osaks ei saanud. 

Seejärel viis Sandra mind oma koju, mis asus väga filmilikus linnaosas, kus lõputuna looklev kurviline tee oli ääristatud täpselt ühesuguste ridamajadega. Päris suletud kommuun polnud, sest sissesõidul polnud väravat ees, kuid oli selge, et kõik kes territooriumile sisenevad, teevad seda kohalike pensionäride valvsa pilgu all. Ning need on tõhusamad kui valvekoerad, sest nad tulevad ju uurima, et kes kellel külas on ning arutavad siis kogutud infot isekeskis. Ja ega kedagi alla 50aastast seal vist ei elanudki. Elamutekompleksile kuulus ka tiigiga golfiplats ja ujumisbassein, nii et täitsa peen “vanadekodu”. Parkisime auto ühe paarismaja garaaži ning sammusime välisjalatsites mööda vaipkattega treppi elamiskorrusele. Seal vaatas mulle vastu kõrgete lagedega avar köök ja elutuba ning õdusa rohelise vaatega rõdu. Kolm ust viisid magamistubadesse, millest üks kuulus Sandrale endale, teine tema täiskasvanud poegadele, kes aeg-ajalt külas käivad, ning kolmas oli külaliste ehk ajutiselt minu tuba, mille kõrval asus privaatne vannituba. Astusin ahhetades oma tuppa, kus oli maailma kõige kõrgema madratsiga voodi, seinalaiune peegliga kapp ja voodi vastas kohustuslik lahmakas televiisor. Plaksutasin mõttes käsi – ma armastan voodist teleka vaatamist, kuigi oma kodus ei paneks ma iial magamistuppa televiisorit, siis külas olles naudin seda “luksust” väga.

Võtsime seejärel hetke puhkamiseks, sest õhtuks oli meid kutsutud Sandra sõbrannadega lasanjeõhtule. MEID on küll natuke palju öeldud, sest kutsutud oli Sandra, kes otsustas mind lihtsalt kaasa võtta. Ta hoiatas ette, et sõbrannad on väga umbusklikult meelestatud, aga sel pole minuga midagi pistmist. Sõbranna Mary, kes oli õhtune võõrustaja, olevat õudusega küsinud: “Misasja, tood võõra internetist enda koju?? Mis siis, kui ta on mõrvar? Kas sul magamistoa uks käib ikka lukku?” Sandra oli selle peale naernud ja provotseerivalt vastu küsinud: “Aga äkki olen hoopis mina mõrvar? Tema peaks ka kartma!” Muigasime mõlemad, et eks siis viimaseks päevaks selgub, kumb meist mõrvar oli. 

Dinner party‘st lähemalt aga juba järgmises postituses!

Kärt