Läbipõlemisest taastumise kulminatsioon ja mõra meie idüllis

Nagu eelmistes postitustes juba mainitud, kogesin ma Kadampa keskuses veedetud aja jooksul nii tööl kui tööväliselt mitmeid avastusi ja muutusi enda mõttemustrites. Hakkasin vaikselt aru saama, miks on elus asjad teatud moel läinud ning miks ma kogen maailma nii, nagu ma kogen. Meie neljase seltskonnaga – mina, Laura, Naomi ja Mike – liitus varsti ka Mandula. Mandula oli hindu naine, kes viimased 20 aastat oli elanud oma abikaasaga Texases. Minu jaoks on jätkuvalt huvitav, kui vastupidav on india aktsent. Nii tugev, et isegi 20 aastat Ameerikas elades püsib see vankumatult kõnepruugis! Mandula suutis meid kõiki šokeerida oma vanusega, sest välja nägi ta umbes hilistes 30ndates, kuid selgus, et proual on kaks täiskasvanud last ja ta läheneb 50nele.

Seetõttu leidis ta kiirelt ühise keele Lauraga, kes oli ju temaga sama vana ja lisaks emale ka vanaema. Seda oli nii lahe vaadata, kuidas kaks väga tugeva aktsendiga inglise keelt rääkivat naist leidsid lihtsasti ühise keele ja varsti võis neid näha sageli koos jutustamas või naermas. Mul oli selle üle eriti hea meel, sest kord nägin Laurat ahastuses Isabella õlal köögis nutmas. Kuna mõlemad oskasid portugali keelt, oli Isabella ainuke, kellele Laura sai end vabalt väljendada. Tundsin end tihti pahasti, sest kartsin, et Laura tunneb end kõrvalejäetuna. Meie kõik ju rääkisime kiiresti inglise keeles ja saime üksteisest hästi aru, Laurale oli vaja aga eraldi, lihtsustatult ja aeglaselt asju üle seletada. See polnud meie jaoks probleem, kuid kujutasin ette, kui üksildane tunne tal võib olla, kui ei saa end selgelt väljendada. Küsisin tol korral Laura käest üle, kas ta oli kurb keelebarjääri tõttu. Proua aga raputas kirglikult pead, et sellega pole mingit muret, südant valutas ta hoopis oma tütre pärast, kes Kanadas elab. Kallistasin teda kõvasti, sest Laura on tõesti üks ilusamaid sooja südamega inimesi ja teda kurvana näha oli endalgi raske.

Nii me siis jätkasime oma meeskondlikku töötegemist, mina ikka ees ja teised järgi. Eriti koomiliselt tundsin erinevust enda ja teiste vahel, kui oli aeg pesu kokku panema hakata. Isabellal nimelt oli väga konkreetne väljatöötatud süsteem, kuidas igat tüüpi voodipesu ja rätikuid tuleb voltida. Esimesel nädalal, kui sain ülesandeks linu triikida, panin need alguses kokku nii, nagu minu talupoja loogika ütles. Keset suurt tööhoogu astus Isabella ruumi, vaatas pesuhunnikut ning lausus: “Oo, suurepärane, olete siin juba nii palju tööd teinud. Väga tublid. Mis me nüüd teeme on see, et võtame kõik need linad ja voldime nad teistmoodi kokku.” See oli Isabella armas viis öelda, et kõik on absoluutselt valesti tehtud. Aga Isabella ei ütleks seda kunagi. Tema sõnastas selle viisil, mis jättis kõigile sisse hea tunde. Kui ma lõpuks selle keerulise süsteemi olin selgeks saanud, läks töö juba lepase reega. Teistele süsteemi edasiõpetamine oli aga paras peavalu. Küll näitasin ma rahulikult ühe korra, kaks korda, siis tegime samaaegselt kõrvuti, siis juba üheskoos, kuid nii kui ma pilgu kõrvale pöörasin, vaatas mulle vastu hunnik kaost. Siin tõusis selgelt esile minu perfektsionism ja võime detaile näha ning nende…mittevõime. Kuna aga Kadampas oligi olulisel kohal igaühe tugevustele toetumine, pakkusin, et jään ise linade peale ja saatsin teised muude tegevuste peale, mis nii palju täpisteadust ei nõudnud. Nautisin seda ülesannet väga, eriti kui sain jääda üksi ja vaikselt toimetada, sest sel moel sain täielikult süveneda töömeditatsiooni. 

Istusin üksi alumise korruse tühjas magamistoas, ümbritsetuna puhaste linade ja rätikute kuhjadest. Olin endale võtnud ülesandeks voltida ja panna kokku vabatahtlike komplektid. See on siis kotike isiklike puhaste linade ja rätikutega, mis antakse igale vabatahtlikule, kes keskusesse saabub. Minu sisemine detailidele orienteeritud perfektsionist oli lõpuks leidnud endale positiivse väljundi. Valisin hoolikalt linu ja rätikuid, sobitades neid värvitooniti kokku ning silusin piinliku täpsusega kõik nurgad kenasti sirgeks. Vaatasin valmislaotud komplekte ning kujutasin ette, kuidas keegi, kes saabub pärast pikka reisi võõrasse riiki, saab endale sellise ilusa hoole ja armastusega kokkupandud kotikese. Olin parasjagu oma töö tulemust imetlemas, kui tuppa astus Isabella, kes jäi tummalt seisma ning vaatas kordamööda linadehunnikut ja mind. Tundsin end nagu väike laps, kes on just hobuse joonistamisega edukalt hakkama saanud ja presenteerib uhkelt oma tööd: “Näed, ise tegin!” Isabella asus mind taaskord taevani kiitma, kuid sel korral võttis ta ette ka minu iseloomu: “Kärt, see on lihtsalt nii imetlusväärne, kuidas sa teed oma tööd nii pühendunult, kui kiiresti sa oled kõik selgeks õppinud, kuidas sa juhendad ja õpetad ka teisi vabatahtlikke… Sinust on nii palju abi ning sinu ilus hing ja armastus on kõik nendes voodipesudes näha!” Selle peale läks minu sees midagi liikuma ning ma ei suutnud laviini enam takistada. Pisarad hakkasid silma tõusma ja juba jooksidki pikad soojad nired mööda mu põski alla. Purskasin endalegi ootamatult nutma: “Isabella, mitte keegi pole kunagi mind nii palju hinnanud!” Isabella kükitas minu juurde ja nii me seal puhaste linade vahel embasime, mina tema õla najal nuuksudes. Tundsin, kuidas kogu maailma raskus langes järsku õlgadelt, kõik need aastad frustratsiooni, ületöötamist, läbipõlemist, orav rattas tühja jooksmist. Sain aru, et ma pole kuskilt otsast katki, vaid olen olnud lihtsalt valedes tingimustes. Et ma pole osanud kanaldada oma oskusi õigetesse allikatesse, et perfektsionism pole halb omadus, et südamest tulev tunnustus on edasiviiv jõud ja kui sa oled väsinud, tuleb seda tunnistada ja lubada endale puhkust. 

Pühkisin pisarad ja lõpetasin selleks päevaks linade voltimise töö, sest tundsin, et olen nüüdseks endast kõik sellele tegevusele andnud ja vajan pausi. Järjekordne kiitus Isabellale, kelle tööjaotuse süsteemis toimub iga natukese aja tagant rotatsioon, et ei tekiks tüdimust ja väsimust. Isabella soovitas mul tutvuda Marie Kondo ehk KonMari meetodiga, mis lühidalt kirjeldatuna õpetabki, kuidas lihtsalt, aga efektiivselt organiseerida ruume ja selle kaudu muuta tervet oma elu. Ja tõesti, peab tunnistama, et täpselt seda ma oma nahal tunda sain. Jagasin ka Naomi ja Mike’iga oma avastust, kes rõõmustasid minuga koos selle läbimurde üle. Paraku meie harmoonilise ühiselu meepotti sattus õige pea üks tõrvatilk. Olin natuke jälginud Naomi ja Mike’i suhet ning nende omapärast dünaamikat. Kui minu (ja teistega) oli Mike väga soe, hooliv ja heatujuline, siis Naomiga suheldes viskas vahepeal sisse mingeid omalaadseid vihasähvatusi. Need olid väga pisikesed ja hetkelised ning sageli maskeeritud naljana, kuid siiski oli natuke võõras kuulda teda oma armsale punapäisele kaasale ütlemas: “Because you’re an idiot!” Naomi iseenesest ei tundunud sellest eriti häiritud, seega polnud ka minu asi midagi öelda. Ühel õhtul aga lugesin voodis raamatut, kui Naomi tuli tuppa ja pistis hirmsasti oma kohvris kaevama. Mulle tuli meelde, et tahtsin ta käest küsida dollarite vahetamise kohta, mille peale neiu vastas midagi kiirelt oma nägu varjates, kuid taipasin siis, et ta nutab. Istusin tema juurde, võtsin ümbert kinni ja uurisin, et mis küll ometi juhtus. “Mike jättis mu maha!” prahvatas Naomi. Olin sellest infost täiesti šokeeritud. Mis-mis nüüd? Küsisin, kas ta tahaks minuga jalutama tulla, mille peale Naomi kiirelt noogutas, seega vudisime koos vaikides õue.

Kadampa territooriumil oli keelatud alkoholi tarbimine ja suitsetamine, kuid Naomi oli kaasa haaranud paki suitsu, millega nüüd tatsasime KMC piiridest välja. See polnud just hetk, kus ma hakkaks talle moraali lugema, täiskasvanud inimene teeb, mis tahab. Kuulasin ära tema loo, kuidas noorpaarike oli läinud koos tanklasse, kus lihtne vestlus kassapidajaga oli kulmineerunud sellega, et tanklast väljudes oli Mike pruta peale vihastanud ja teatanud: “Sa valmistad mulle piinlikkust, mulle aitab!” ja lihtsalt minema kõndinud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa – nii lihtsasti minnaksegi lahku või? Proovisin uurida, et kas neil oli taustalolevaid probleeme või teemasid, mis nüüd oma haripunkti leidsid. Väidetavalt esines aegajalt suhtes küll mingeid sõnelusi, kuid ei midagi katastroofilist. Jalutasime ca 30 minutit külmas pimedal metsateel, kuni Naomi oli lõpuks valmis tagasi Aidamajja minema ja tõsise vestluse maha pidamiseks. Nende omavahelist vahelduvat sõnelust ja vaikust oli läbi seina kuulda hiliste õhtutundideni, kuni millalgi pärast südaööd Naomi lõpuks oma voodisse hiilis. Hommikul selgus, et nad olid maha pidanud ühe pika ausa vestluse, mis oli mõnda aega oma hetke oodanud. Mike’i sees olid nii mitmedki asjad kogunenud, mis teda Naomi käitumises häirisid ning ka Naomi polnud oma tundeid kõige selgemini väljendanud. Seega leidis aset üks suude puhtaks rääkimine, mille käigus jõuti uute kompromisside ja lahendusteni. Naomi tunnistas, et ega tema pole ka oma käitumises ja suhtlemises olnud puhas poiss. Kuigi mul tekkis veidi kõrgendatud valvelolek Mike’i suhtes, oli mul siiski hea meel, et nad said oma asjad klaaritud. Inimestena meeldisid nad eraldiseisvalt mulle mõlemad, seega kodurahu huvides oli tore, et nad pauguga ei otsustanud siin ja praegu lahku minna.

Nii siis saime oma õnnelikku pereelu edasi elada!
Kärt