Kuidas minust järsku vabatahtlike drilliohvitser sai

30. november oli Kadampas huvitav päev, sest meile saabus kolm uut vabatahtlikku, kuid vanad polnud veel lahkunud. Esimesena jõudsid kohale Mike ja Naomi ehk inglise-iiri segapaar, kes oli viimased kuud veetnud mööda USAd ringi rännates ja erinevaid Workawaysid tehes ning leidsid, et hea viis oma reisi lõpetada oleks budistide juures mediteerides. Mike oli 38aastane inglane ja Naomi 27aastane iirlanna, kes olid kohtunud üldse Tais inglise keelt õpetades. Nüüd olid nad kaks aastat koos olnud ja mööda ilma rännanud. Väga kihvt! Maria, kes oli pühapäeval lahkumas, võttis endale kohe giidi rolli ja asus uutele vabatahtlikele tutvustavat tuuri läbi viima. Mina nendega esimesel päeval veel nii väga kokku ei puutunud, sest seda sädistamist oli kõigil piisavalt. 

Paar tundi hiljem ühines meiega lõunalauas kolmas vabatahtlik – ameeriklane. Mees tundus välimuse järgi olevat hilistes kolmekümnendates ning tõeline hipilik maamees. Ta rääkis kõigile uhkelt, kuidas nad sõpradega kolmekesi ehitasid üles farmi ja seal siis 10 aastat Workaway vabatahtlikke endale appi võtsid, nii et temal on nii ja nii palju kogemusi selle asjaga. Nüüd olevat farm maha müüdud ja mees nö kodutu ehk siis otsustanud ise mööda USAt Workaway najal ringi reisida. Mees tundus väga enesekindel ja entusiastlik, kuid veidi hiljem pärast lõunat avastasin ta koos ühe retriidikülalisega köögis istumast, tõsine ja rahutu, tõusis muudkui püsti ja tundus õue pealt mingit autot otsivat. Rohkem ma teda päeva jooksul ei näinud ja üleliia selle üle ka pead ei murdnud, kuid õhtul selgus, et Mike oli näinud noormeest lahkuvat. See lahvatas tõelise elevuse ja draama meie nii rahulikus Aidamajas. Mis juhtus? Miks? Aga ta ju alles tuli? Kuhu ta läks? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Selgus, et mehe jaoks oli saabunud kraetäis külma vett siis, kui Isabella oli palunud tal allkirjastada nö keskuse vastutusest vabastamise leping. Olime kõik samale lepingule pikemalt mõtlemata allkirja andnud, seega tundus imelik, et selline asi võiks kellegi nii rivist välja lüüa, et ta lahkub. Arutasime omakeskis, et ega keegi nüüd seda lepingut ülemäära täpselt ka läbi ei lugenud, aga seal oli midagi sellist kirjas, et a la kuna Kadampa on mittetulunduslik organisatsioon ja see pole töösuhe, siis keskus loobub igasugusest vastutusest, kui meiega peaks töö käigus midagi juhtuma. Meie jaoks ei olnud selles midagi šokeerivat, sest enamikel (kui mitte kõigil) vabatahtlikel oli siiski tervisekindlustus endal olemas. Aga ameeriklane oli selle üle hakanud hirmsasti trianglit lööma, et temal on õigused ja neil pole õigust ja tema on nii palju vabatahtlikega ise tööd teinud ega palunud neil kunagi midagi sellist allkirjastada. Võib-olla ta lootis, et kukub kuskilt redeli otsast alla ja saab paarkümmend tuhat dollarit kompensatsiooniks, kes teab. Meie teda igatahes igatsema ei jäänud.

Istusime veel viimast korda vabatahtlikega World Peace Cafe’sse maha ja arutasime, et kes kuhu edasi edasi suundub. Johniga vahetasime meiliaadresse, sest olin lubanud talle tõlkida ühe oma artikli inglise keelde, et ta saaks anda tagasisidet, kas ma siis ikka olen kirjanik või mitte (etteruttavalt võin öelda, et John pidas mind igati kirjanikuneitsi tiitli vääriliseks!). Ja järgmisel hommikul nad läinud olidki… Märkasin veidi pärast nende lahkumist, et Maria müts oli minu kätte jäänud. Saatsin talle sõnumi, et appi-appi, kas saan selle kuidagi tagastada. “See oligi mõeldud sulle jääma, naudi!” vastas Maria armsalt. Ah, mulle nii-nii see samblaroheline müts  meeldis, et tänasin teda kohe heldinult selle žesti eest. Pikalt polnud aga aega heietada, sest meil Lauraga algas kibekiire tööpäev. Õigus, Naomil ja Mike’il meiega koos. Ma olin tegelikult juba ette natuke närvis, sest Isabella oli jätnud nimekirja tubadest, mis vajavad kõik vahetamist, ja esimest korda tuli seda kõike teha aja peale, sest pärastlõunal olid juba uued külalised sisse kolimas. Isabella ise oli aga terve päeva residentide koosolekul ega saanud meile abiks olla. Samuti tuli kahes toas voodipesud ära võtta, pesta, kuivatada ja need samad tagasi panna ning seda kõike enne lõunat, sest suuri voodipesusid oli meil ainult kaks paari. Aga no pressure, eksole. Meil olid ka Naomi ja Mike abiks, kuid kuna see oli nende esimene päev, tuli lisaks kogu selle koristusoperatsiooni koordineerimisele samaaegselt neid välja õpetada. Kuna Laura inglise keelt väga ei rääkinud ja teised polnud tööga veel tuttavad, siis langes kogu väljaõpe ning tubade ja tööde järjekorra manageerimine täielikult minu õlule, mistõttu tundsin kohe hommikul korralikku survet, et päeva õnnestumine on minu otsustest sõltuv. Isabella oli küll öelnud, et mitte ei tohi stressi minna ja midagi ei juhtu, kui külaliste tulekuks pole toad valmis! Teete rahulikult ja nii, kuidas jaksate, kindlasti mitte stressata!

Noh, teeorias hea öelda, aga mina käsitlesin seda päeva nagu tõeline drilliohvitser – iga minut on arvel ja kõik peab olema loogiliselt läbimõeldud, et mitte väärtuslikku aega raisata. Irooniline oli kogu olukorra juures see, et ma olin tulnud ju keskusesse heade kavatsustega võtta rahulikult, keskenduda töö kaudu mediteerimisele ja teha lihtsalt seda, mis mulle öeldakse, ilma ise liigselt mõtlemata. Aga näed, elu ikka mängib vingerpussi ja taaskord leian ennast musterolukorrast, kus tehes teistega sama tööd ja olles võrdsel pulgal, satun ikkagi kuidagi võtma endale rohkem vastutust ja olema kuidagi võrdsemast võrdsem. Polnud ju keegi mulle mingit vastutavat rolli andnud või mind mingiks vabatahtlike rühmajuhiks määranud, kuid siin ma nüüd taas olin, kolm vaprat silmapaari mulle ootavalt otsa vaatamas, et ma neile ütleks, mis tegema pean. Mis ma teha saan, et mul on kaasasündinud liidriomadused, juba lapsest saadik olen selline korraldaja ja lipumees olnud. Ikka kõige ees ja pea püsti. Selle rolli suur miinus, mida ma juba nägin taas juhtumas, on see, et kõik teised lõpetavad oma peaga mõtlemise ja vaatavad ainult sulle otsa, et kuidas mingeid olukordi lahendada, mis omakorda tekitab mulle mitmekordselt vaimset koormust juurde. Ja nagu elu on näidanud, viib ikka ja jälle läbipõlemiseni. 

Kohe päeva alguses, kui meil oli aega niigi vähe, sain esimese prohmakaga hakkama – tõmbasin automaatselt ilma mõtlemata pesuruumi ukse kinni. Nimelt käib nii selle pisikese toa, kus on pesumasin ja kuivati, kui ka kõikide koridorikappide, kus on puhtad linad ja koristusvahendid, uks sneprisse ning see võti on ainult Isabellal. Kirjutasin kõigepealt Isabellale ja ootasin viis minutit, vaikus. Seejärel jooksin üle hoovi tema pisikese maja juurde ja koputasin ettevaatlikult. Majas olev koer hakkas lõugama, kuid keegi ukse vastu ei tulnud. Koputasin veidi kõvemini. Selle peale ilmus üks Isabella majakaaslastest, ehitusmees Bryan uksele, kellele ma siis puterdasin, et oleks vaja Isabellat ja et pesuruumi uks läks lukku, ups. Bryanil oli aga võti täitsa olemas, seega saime selle mure kiirelt lahendatud. Õnneks olid ka Naomi ja Mike väga head õpilased ning Lauraga sujus meil ka tööjaotus alati suurepäraselt, eelkõige, kuna keelebarjääri tõttu rääkisime ainult nii palju, kui töö nõudis. Selgitasin uutele, et enne igast toast lahkumist võtame hetke, ka sellisel kiirel päeval, et vaadata korraks ruum üle värske pilgu ja selle tundega, nagu saabuksime ise siia pärast pikka väsitavat reisi. Kui sa oled väsinud, muutuvad pisiasjad nagu prügikasti ja põrandalambi mugav asukoht oluliseks. Kõige tähtsam oli aga see tunne, mis me endast maha jätame. Seda polnudki kuidagi võimalik objektiivselt hinnata, aga hoole ja armastusega koristatud tuppa astudes, tunned, kuidas sa oled siia teretulnud ja sinu eest hoolitsetakse.

Umbes kella 11 paiku tegin pakkumise, et on aeg väikseks teepausiks. Naomi ja Mike olid nii üllatunud, sest nende eelmises Workaway talus, kus neid koheldi nagu vabakäigu orjasid, ei olnud selline asi nagu paus üldse teemakski. Seega rüüpasid nad nüüd rõõmsalt ja õnnelikult oma sooja teed. Varsti pidin aga taas rividrilli alustama, sest kui pärast 20 minuti möödumist keegi polnud seda nägugi, et ise tööle naasemiseks initsiatiiv võtta, pidin seda ikka ise tegema. Minu suureks kergenduseks olime me aga väga edukad olnud ja kõik lõunaks vajalikud tööd napilt tehtud saanud. Nüüd oli aeg lõunapausiks ja pärast seda saime juba rahulikumaks tempos ülejäänud tööd ette võtta. Meid ootas allkorrusel mägi musti pesusid, mis nüüd oli vaja kõik pesta, kuivatada ja välja laotada, et järgmisel päeval kokkuvoltimisega jätkata. Tõmbasime päeva otsad kokku ja lippasin veel korraks üksi üleskorrusele viimast masinatäit kuivatisse tõstma. Seal tuli mulle aga koridori peal vastu Isabella, kes oli parasjagu tube üle vaatamas. “Vau, Kärt, issan kõik toad on valmis ja nii ilusad! Sa oled lihtsalt suurepärast tööd teinud!” laiutamas Isabella käsi. Punastasin ja sügasin jalaga vaipa: “Ah, mis mina, meil oli hea meeskonnatöö täna lihtsalt…” Isabella raputas pead: “Kärt, ma tean, et see olid sina, kes selle kõige eest siin vastutav oli. Sa oled lihtsalt kõiki minu ootuseid ületanud. Kas sa palun võtaksid selle kiituse nüüd vastu?” Puiklesin veidi eestlaslikult, kuid lasin siis võlthäbitundest lahti ja vastasin rõõmsalt: “Okei, aitäh, ma tõesti pingutasin!” “Ja ma loodan, et te siis ikka ei läinud stressi?” küsis Isabella murelikult. Pöörasin kanna pealt ringi ja kõndisin minema, hüüdes üle õla: “Mina ei kommenteeri!”

Drilliohvitser Kärt