Kuues päev Assooridel: termaalbasseinid ja meeleheitlused autoroolis

Kuues päev Assooridel tõotas täit kultuuriprogrammi. Kuna eelnevatel päevadel olin kulgenud laisalt ja loominguliselt, paindudes spontaanselt ilma järgi, siis nüüd polnud enam aega raisata. Heitsin hommikul veel kiire pilgu Couchsuringu postkasti, kuid ei midagi. Olin eelmisel õhtul postitanud ka “New York last minute hosts” gruppi, kuid ainuke, kes sealt vastas, oli neljakümnendates üksikisa, kes elas New Yorgist väljas kolme osariigi kohtumispaigas ning kes kuulus muuhulgas ka gruppi “Travelling single moms”. Noh, jätaks selle ahvatleva pakkumise siiski vahele. Viskasin ujumisasjad kotti ja hüppasin autosse, sest ega aega polnud raisata – kella 11ks oli vaja juba Furnases kuumaveebasseinis olla. Esimese asjana käisin läbi aga kohalikust Gorreana Tea Plantation teevabrikust, kus oli väike muusem ning iga päev võimalik endale tasuta (vabatahtliku annetuse eest) teed serveerida. Sel hommikul oli lähkris mingi jõulumaitseline tee, mis mõjus antud ajahetkel oma maitsetega kuidagi kohatult. Seisin veidi istanduse äärel ja nautisin rohelist avarust. Vaated põldudele olid imeilusad ning helerohelised põõsad kohtusid ühelt poolt ookeani, teiselt poolt mägedega. 

Seejärel võtsin suuna Furnase linna kurviliste teede poole, kus auto võimed said jälle proovile pandud. Pärast lühikest ekslemist linnakese kiitsukestel tänavatel keerasin lõpuks Poca de Dona Beija spa parklasse. Selliseid termaalbasseinidega pargikesi või keskuseid on Sao Migueli saarel mitmeid, kuid Furnase oma osutus mulle hinna ja asukoha suhtes kõige sobivamaks. Oluline on piletid enne internetist ära osta ja endale ajaaken broneerida, sest kohapeal müüki ei toimu. 8€ eest sai sissepääsu 90 minutiks, ligipääsu külmale dušile ja korvi, kuhu oma isiklikud asjad panna. Kõige muu, sh lukuga kapi ja sooja vee eest tulnuks juurde maksta. Säästureisijana olin loomulikult eeltöö ära teinud ega kavatsenud ühegi lisaliigutuse eest rohkem raha välja käia. Piiksutasin väravas oma QR-koodi läbi ja olingi sees. Poca da Dona Beija oli oma olemuselt nagu väike botaanikaaed, kus väiksel õuealal lopsaka roheluse keskel voolas roosteses sängis jõeke ning sellest kahel pool paiknesid neli mõnusalt sooja basseinikest naturaalse termaalveega. Suundusin kõigepealt kabiini riideid vahetama, asjad toppisin korvi ning katsin pealt vihmajopega, sest taevaluugid siiski avanesid aeg-ajalt ning nende riietega oli vaja ju terve päev vastu pidada. Kuna õuetemperatuur oli üsna sügisene (nii 17-18 kraadi), ei olnud trikoo väel ringi tatsamine ja külma duši alla ronimine just teab mis mõnuelamus, kuid paraku tuli enne kuuma basseini libisemist end siiski loputada. Vesi basseinides oli kõrge rauasisaldusega, mis tõttu võis mitmes kohas lugeda silte, et blondeeritud juukseid ei soovitata vette kasta ning et on oht ujumisriided ära määrida. 

Tippisin ettevaatlikult esimesse basseini, kus temperatuur oli paitavalt soe, toetasin pea kiviäärele ning lasin end täiesti lõdvaks. Seal soojas heljudes oleks võinud end loodushelidesse ja veekohinasse täitsa ära kaotada, kuid minu suureks “rõõmuks” ei lasknud valjult naervad ja lobisevad portugallased sellel juhtuda. Ühel suurel naisel rippus telefon ka veel veekindla kotiga kaelas. Huvitav, kuidas inimestel on erinev arusaam lõõgastumisest. Mõne aja pärast hakkas pea juba natuke liiga kergeks muutuma, seega ronisin jaheda õhu kätte jahtuma. Niiviisi basseinist basseini kulgedes möödus poolteist tundi üsna kiirelt. Loputasin end lõpuks hoolikalt külma veega puhtaks ja vedasin oma rammestunud keha autosse. Nüüd oleks tahtnud lihtsalt auto tagaistemele magama kerida, kuid mul oli vaja hoopis kuskilt lõunasöök välja võluda. Või noh, mis võluda, kohale sõita, sest koht oli mul tegelikult ju välja valitud. Seal samas paari kilomeetri kaugusel asus Furnase järv, kus kuuldavasti pakutakse muuhulgas ka kuulsat vulkaanilises maapõues küpsetatud pajarooga Cozido das Furnas. Internetis oli see koht kuulutatud kalliks turistilõksuks, seega olin nõus kuulsatest roogadest loobuma ja leppima mõne lihtsama kõhutäiega. Minu üllatuseks peatas üks naine mu auto aga järvekaldal kinni – selgus, et parkimise eest tuleb siin maksta JA KOHE. No eriti tobe, aga ega mul midagi üle jäänud. Nemad nii lahkesti aktsepteerisid ka kaardimakseid. Parklas õnneks ruumi jagus, seega parkisin oma põrnika ära ja asusin kohvikut otsima.

Kõigepealt möödusin auravatest väävlihaisustest aukudest maapõues, mis tekitasid maavälise kuumaastiku tunde. Seejärel astusin vahvalt vabas õhus puude all asuvasse kohvikusse, kus laudteed mööda sai kõndida istekohtadeni ning einestades nautida vaadet järvele. Ainult et toit oli pettumust valmistav: köögiljadest päevasupp oli lurr, kohv kõrbenud ja maapõues küpsetatud pudim de leite ehk nn piimapuding käis mul suus ringi. Vulkaaniline magustoit võib ju kõlada peenelt, aga väävel pole just mu esimene maitse-eelistus. Jätsin raske südamega pool toidust alles ja läksin hoopis jalutasin veidi aega kõrgete puude all vaikuses ümber järve. Suurt elamust ma sellest käigust otseselt ei saanud. Liigselt morjendatud ma sellest polnud, sest ees ootas mind ju päeva tippnael – Pico da Vara matkarada, mille tipust pidi avanema lummav vaade saarele. Panin aga oma vaesele ruunale uuesti hääled sisse ning sõit võis alata! Enamik teest möödus nüüd õnneks mööda sirget maanteed, kus aeg ajalt õnnestus isegi viies käik sisse saada ja 90 km/h sõita. Siis aga hakkas mingi kummaline keerutamine mööda rannikuäärseid väikelinnasid, kus tõusud, kurvid ja langused olid üsna äärmuslikud ning mina ja auto läksime sellest võrdselt stressi. Hingasin kergendunult, kui lõpuks nendelt teedelt maha saime ja mööda karjavaheteid kõrgemale tõusma hakkasime. Kergendus kestis aga umbes 3 minutit, kui järsk tee muutus treppi sõidetud kruusateeks, kust nüüd erilise ettevaatlikkusega hinge kinni hoides pidis üles hiilima. Teel ei kohanud ma enda üllatuseks ühtegi teist autot, samuti jäid kõik asulad kaugele seljataha. Pärast lõputuna näivat sõitu hakkas paistma midagi mäe sarnast, kuid minu suureks pettumuks ilmus teeservale järsku silt “läbisõit keelatud”. Mida?! Ma pole veel kuhugi jõudnudki ju! Tõmbasin auto tee äärde ja lihtsalt istusin. Kogu jõud ja entusiasm hakkas raugema ning nutt oli tuntavalt lähedal. Edasi ei saa. Autot siia parkida ka ei saa. Isegi ümber pööramine on riskantne. Mis nüüd siis saab, jäängi mäe otsa või?

Pärast kaheminutipikkust meeleheidet võtsin end lõpuks kokku, pöörasin vaikselt edasi-tagasi saagides auto ümber ning alustasin sama aeglast allavenimist. Google Mapsi põhjalikumal uurimisel oli selgunud, et õigesse parklasse tulnuks mööda peateed veel ca 20 minutit sõita. Noh, hea küll siis. Peatusin veel hetkeks, sest Waze käskis mul millegi pärast peateelt maha keerata, ja imetlesin kadestades lehmasid, kes ookeanivaadete taustal laisalt mäletsesid ega pidanud mingisuguste Google Mapsi või Waze’i lolluste pärast närvirakke kulutama. Kõrvaltee aga osutus täielikuks surmasõiduks – karm püstloodis laskumine alla, kus  kõigepealt pani asfalti sügav jõnks auto esiraamile korraliku paugu, ning seejärel leidsin end mudastest traktorirööbastest. Jäin seisma ja astusin hirmunult autost välja. Kui ma nüüd kinni jään, siis on kõik. Kõndisin veidi mööda mudast olematut teed edasi, mis Waze’i sõnul vähem kui kilomeetri pärast pidi linna välja jõudma. Kõõritasin küll mööda põlluteed edasi, kuid sellel mudamülkal ei paistnud küll mingit helget lõppu. Minu ainukesed variandid olid kas edasi sõita ja lootusetult kinni jääda või tagasi pöörata ja sellest püstloodis jõnksuga teest üles roomata. Ja nüüd meenutame minu suksu võimeid, mis olid olematud. Panin silmad kinni ja palvetasin, et ma teleporteeruks kuskile mujale, kus ma sellise jamaga ei peaks tegelema. Piilusin ühe silmaga – kurat, ei töötanud… Seega võtsin vastu parima valiku kahest halvimast, pöörasin end ettevaatlikult mudas ringi ning asusin vastamisi kitsa ja järsu U-kurviga. Asfaldis asuva jõnksuni jõudes suretasin auto välja, lülitasin uuesti sisse ning viie ilmakaare suunas palvetades kimasin esimese käiguga nii, kuidas torust tuli, mäest üles. Ei ole võimalik, saingi hakkama! Kergendunult suundusin tagasi maanteele ja proovisin kõigi sekelduste kiuste ikkagi hoida veel lootusrikast meelt. Suudad need viimased 20 minutit veel matkarajani ära sõita! Ju?

Uuesti rannikuäärselt kurviliselt asulateelt end leides tundsin, kuidas entusiasm ja motivatsioon mu kehas oli täielikult raugenud. Pressisin veel mingisuse jäärepäise auru pealt edasi, kuid tegelikult tahtsin lihtsalt auto ümber pöörata ja päevaga ühele poole saada. Mõte tagasi majutuskohta sõitmisest tundus juba nagu suur pingutus. Elu tegi aga korrektuurid minu eest, sest kui oli aeg ühes väikelinnas asulatee pealt maha sõita, vaatas mulle pärast 90kraadist pimekurvis pööret otsa kõige järsema tõusuga pisike tänav, mida ma eales näinud olin. Vaatasin seda õudust täis silmadega ning tegin katse sealt hooga üles minna, kuid paraku polnud see mitte mingil moel füüsiliselt tehtav. Sellest teest oleks olnud võimalik ainult täie hooga üles sõita, aga paraku ei saanud ma tuure ülessegi – auto suretas end koheselt välja ja midagi muud ma rohkem ei saanudki teha, kui vaikselt tagumik ees sealt alla vajuda. Pöörasin end uudistavate kohalike pilgu all ümber ja kadusin nurga taha parklasse. Persse see auto, persse see mägi ja persse see saar! Nüüd oli mul küll kogu vaimne ressurss viimseni otsas. Suure pettumuse, kurvastuse ja tusatujuga pidin mäkke ronimise plaanist loobuma. Püüdsin end lohutada, et kui ikka nii palju takistusi on teel, ju siis on sellel mingi põhjus. Panin muusika mängima ja asusin koduteele. Õnneks märkasin teel veel ühte imeilusat pisikest vaateplatfromi ning leppisin, et see saab olema parim vaade, mida siin saarel näen. Päike paistis, ümbrus oli vaikne ja tegelikult oli ju kõik hästi.

Enne kojuminekut oli vaja veel toidupoest läbi käia, seega põrutasin nüüd otseteed Porto Formosose kõrvallinna Ribeira Grandesse suurde supermarketisse. Kell oli selleks hetkeks viis õhtul, seega päike polnud veel loojunud, vaid siras muretult taevas. Kuna auto oli turvaliselt parklas, otsustasin toidukraami autosse jätta ja hoopis kohalikku randa jalutada. Tundsin Ribeira Grande tänavatel jalutades järsku üheaegselt nii rõõmu kui pettunud. Tegemist oli just sellise mõnusa surfilinna vaibiga, mida olin Assooridele tulles taga ajanud! Ja nüüd siis, oma siinolemise viimasel õhtul alles avastan selle mõnusa ja idüllilise ranna. Vulkaaniliival aeglaselt trikood selga sikutades ja mäslevate lainetega võitlevaid surfareid lummatult vaadates mõistsin, et oleksin võinud lihtsalt terve oma puhkuse siin veeta ja eluga palju rohkem rahul olla, kui stressates mööda saart kimades. Aga ma ju ei teadnud! Tegin siin oma puhkuse ainukese sulpsu, sest ujumiseks seda nimetada ei saanud – laine ja hoovus olid nii meeletu jõuga, et sain ainult ettevaatlikult hulpides tasa ja targu laineid ületada. Kes ookeanit ei tunneta, sel selles rannas küll vette asja pole!  Imasin sisse veel viimase sõõmu päikseloojangut ning jalutasin paljajalu tagasi parklasse. 

Viimane õhtu Assooridel. Viimane õhtu Euroopas. Appi, kui ma selle peale liiga palju mõtlen, hakkab kõhus keerama! Lahendamata oli veel viimane tõsine probleem – kus ma New Yorgis ööbin? Kuna tasuta öömaja võimalustest pidin suu puhtaks pühkima, võtsin uuesti suurendusklaasi alla Booking.com’i. Sõelale jäid kolm kohta: veidi peenem ja kallim hostel Manhattani läheduses, kus sa magad põhimõtteliselt kapis; vereplekkide ja kodututega sisustatud õuduste “hostel” Harlemis; värisev ja kolisev narivoodi raudtee all Queensis või “karakteriga” noortehostel Brooklyinis, kus rotid su isiklikud asjad laiali tassivad. Noh, ma võin ju olla reisisell, kelle standardid on pigem madalad, kuid kahes asjas ma järelandmisi ei tee – voodi peab olema puhas ja öösel peab magada saama. Andsin lõpuks alla ja lugesin veel viimast korda värisevate akendega Queensi hosteli arvustused läbi. Noh, vähemalt on rongijaam siis lähedal! Olin siiani olnud väga truu Bookingule, sest sooduspakkumised olid ennast ära tasunud, kuid USAs tundus olevat odavam minna hosteli enda kodulehele ja sealt kaudu broneeringud teha. Maksingi lõpuks kokku 160€ kolme öö eest ja sain teema lõpetatuks lugeda.

USA, siit ma (vist) tulen!

Kärt