Esimese nädala lõpp KMC-s, uued plaanid ja uued vabatahtlikud

1. detsembri õhtul heitsin Aidamajas oma voodisse pikali ja võtsin otsusekindlalt kätte arvuti. Märkasin kuupäeva kalendris ja jäi hetkeks mõttesse, sest 2. detsembril oli täitumas kuus kuud minu Eestist lahkumisest. Pool aastat olin ma Eestist ära olnud teel, reisimas, seiklemas. See tundus uskumatu, et ma olen nüüd siin, USAs. Ma polnud otseselt kahelnud enda võimes seda reisi lõpuni viia, küsimus oli olnud pigem ajalises ja rahalises vastupidavuses. Nüüd olin ma juba enam kui kindel, et see tiir ümber maailma tuleb ära, isegi kui see tähendab lõpuks lihtsalt mitut väga pikka lendu koju. Aga gloobusele teen ma ringi peale! Kuidas siit nüüd aga edasi minna, rippus ikka veel vastuseta õhus. Aga nagu ma endale lubanud olin, siis esimene nädal oli läbi saanud ja ma olin edukalt suutnud välismaailma ignoreerida.

Seega lõin läpaka kaane lahti ja saatsin esimese asjana ära kirja KMC Florida keskusesse, seejärel kaks taotlust Trusted Housesittersisse kodu- ja loomahoiuks ning vastasin Workaways kirjale, mis oli pikalt mu postkastis ripakil olnud. Nimelt oli mulle kirjutanud üks 60ndates meesterahvas San Franciscost, kes oli kaelast allapoole hõivatud ning otsis endale koju nö isiklikku abistajat. Mehel oli lisaks kodus ka tema naine, kuid vabatahtliku töö oleks 30 tundi nädalas olla olemas igapäevaste tegevuste jaoks nagu puldiga kanali vahetamine, janu kustutamine, jalutama viimine jne. Vastutasuks pakuti kompensatsiooni oma toa ja söögikordade näol. Mulle tekitas see kiri kahetisi tundeid, sest ühest küljest oleks lahe San Franciscos mõnda aega elada ning töö ise poleks ka kontimurdev (hooldustoiminguid ei eeldatud), kuid mehe profiil jättis temast veidi kentsaka mulje – seal oli kirjas, et mehel on 1)  väga tugevad poliitilised vasakpoolsed vaated ja ta soovib neid kindlasti kõigiga jagada; b) sarkastiline huumor. Kuigi kumbki nendest omadustest mulle eraldiseisvalt ei käi vastukarva, eelistan ma enda (ajutiseks) koduks valida pigem neutraalsemat ja apoliitilisemat keskkonda. Teiste vabatahtlikega vesteldes selgus, et see sama mees oli nii mitmelegi teisele tüdrukule meie seltskonnast kirjutanud. Nende jaoks oli see täielik punane lipp ja nemad mehele ei vastanud, kuid minu see nii tugevat reaktsiooni ei tekitanud. Saan aru, et mees vajab väga abi ning soovib, et praeguse vabatahtliku lahkumisel oleks juba uuega tööperiood kokkulepitud. Lisaks on meil kõigil profiilil kirjas meie praegused ja tulevased sihtkohad, seega pole selles midagi üleliia imelikku, et me kõik mehelt kirja olime saanud.

Esmaspäevaks olin saanud üllataval kombel vastused kõikidele oma kirjadele – Florida keskus palus mul täita kõigepealt küsimustiku minu oskuste ja huvivaldkondade kohta, et kaardistada, kuidas mind kõige paremini rakendada saaks. Paar tundi hiljem tuli minu juurde Isabella ning rääkis, kuidas kontorist olevat tuldud tema käest küsima, kas Kärdiga on kõik ikka okei. Selgus, et Florida oli neile helistanud ja minu kohta aru pärinud. Kuna kontorirahvas minuga kokku polnud puutunud, tuli neil info saamiseks minuga igapäevaselt koos töötava Isabella käest uurida, et mis seis on. Isabella oli neile selle peale vastanud: “Kas Kärdiga on kõik okei? Ei ole okei! Kärdiga on meil nii hästi, et Florida vaadaku ette – neil veab, kui endale sellise vabatahtliku saab ning nende elu muutub täielikult!” Olin väga üllatunud Isabella niivõrd tugevast vastusest, sest üldjuhul on tegu väga leebe, pehme ja tasase häälega naisterahvaga. Tänasin teda südamest sellise tagasiside eest, sest tänu sellele vastusele võib vist üsna kindel olla, et Florida on nõus mind vastu võtma. Ja nii ka läks – õhtuks oli postkastis kiri, kus kinnitati, et nad ootavad mind enda juurde alates 23. detsembrist. Sellise kuupäeva olin ma ise välja pakkunud, sest mul polnud õrna aimugi, kui kaua võiks aega võtta New Yorgist Floridasse reisimisene, kuid teadsin, et kavatsen selle reisi ette võtta mööda maad, mitte lennates. Jõuluks tahtsin olla igal juhul kindlas kohas, eelistatult kas kellegi pereringis või kogukonnas. Ma poleks osanud oodada, et lahendus küsimusele “mis saab edasi” tuleb nii ruttu. Nüüd jäi vaid üle hakata vahepealset aega planeerima!

Kes mäletab, siis USAsse sisenemisel ostsin suvalise lennupileti Tokyosse, mille nüüd soovisin tagastada. Soetasin pileti eDreamsi lehe kaudu ning maksin veidi juurde, et oleks võimalik piletit tagastada. Kui ma aga nüüd seda päriselt teha tahtsin, selgus, et esiteks ei maksta mulle sugugi tagasi kogu seda summat – maha lähevad maksud ja juurde makstud raha tagastatava pileti eest – ja teiseks saab seda teha AINULT telefoniteel. Tundsin, kuidas vererõhk tõuseb läbi pealae ja klomp kurku. Selge, täielik skämm. Mis point on tagastataval piletil, kui sa kogu raha tagasi ei saa?! Samuti polnud minu USA e-simi paketis telefoniminuteid, ainult internet, mis tähendas, et mul polnud mingitki võimalust neile helistada. Lõpuks otsustasin helistada oma Eesti numbri pealt ja loota, et see kõne ei lähe mulle umbes sama palju maksma kui see lennupilet. Paraku polnud aga metsavahel mingit levi, seega oli kõnekeskusesse löögile saamine praktiliselt võimatu. Kui mingi ime kaudu lõpuks kõne siiski läbi läks, oli otseloomulikult teiselpool telefoni mingi arusaamatu aktsendiga hindu, kellega me üksteist vaevu kuulsime, sest mu levi katkes pidevalt. Lõpuks lõin frustreeritult kõne kinni ja puhisesin vihaselt oma toas. Mismõttes on üks asi nii keeruliseks aetud, et sul kaob igasugune isu oma raha kätte saamiseks?! Kuid ma ei olnud veel nõus alla andma, sest ükskõik kui tüütuks see asi on aetud, mina oma raha mingisugusele skämmivale reisifirmale küll ei jäta. Saatsin neile kurja kirja selgitades, kuidas mul ei ole võimalik nendega ühendust võtta ning kuidas nende kohustus on minu sooviavalduse peale mulle raha tagasi kanda. Kirjutasin väga selgelt: “Palun lugeda käesolev kiri minu pileti tühistamise sooviavalduseks.” Viimases hädas olin juba valmis 7. jaanuaril Tokyosse sõitma, kui tühistamine ei peaks õnnestuma. Kuid imekombel saabus järgmiseks päevaks kirjale vastus, et minu tellimus on tühistatud ja raha tagastamine minu kontole võib aega võtta kuni 30 päeva. Ah, mida iganes. Järgmine ime saabus aga samal päeval, kui summa mulle juba tagastatigi. Ainult et algselt makstud 250st eurost sain mina tagasi 160€. Hea küll, 90 eurot sai siis eluülikooli õppemaksuks makstud – rohkem eDreamsiga asju ei aja. Meie saksa vabatahtlik jagas minuga veel ka sellist lehekülge, kust saab osta 10€ eest ajutise lennupileti, mille tellimus tühistatakse automaatselt 24 tunni jooksul.

Samuti tuli mulle kiire vastus ühelt Trusted Housesittersi perelt Baltimore’ist, kellega leppisime kokku videokõne kolmapäevaks ning San Francisco ratastoolimehega teisipäevaks. Nii tihedat kalendrit polnud mul juba väga ammu olnud! Elevus tõusis lakke ja tekkis selline tunne, et kõik asjad hakkasidki korraga liikuma. Sellele kõigele lisaks sattusin üle pika aja suhtlema oma väga ammuse sõbrannaga, kellega kontakt oli vahepeal katkenud, kuid nüüd kuidagi läbi minu Instagrami postituste hakkasime taas rääkima ning pakkusin, et võiksime siis juba helistada. Nii peitsingi end ühe tööpäeva hommikul peamaja kedlrikorruse tuppa voltimata linade vahele ning pidasime maha ühe toreda vestluse. Tundsin, kuidas aastad ja mitmed elud on vahepeal mööda läinud, aga meid seob siiski huvi ja hoolimine üksteise heaolu pärast. Ei mingit viisakat sissejuhatust, kohe asja kallale. Mul oli hea meel kuulda, et minu seiklused olid taaskordselt kellelegi andnud selle viimase tõuke elada elu rohkem oma südamesoovide ja vähem teiste inimeste arvamuste või hukkamõistu hirmus. Nagu ma juba varem olen öelnud, siis koperdan hea meelega neid ämbreid siin kõigi eest, kui see on kellelegi inspireeriv ja julgustav. Selle tunde pealt oli väga mõnus minna uuele tööpäevale vastu. Isabella jättis meid tol päeval taas omapäi, sest tal polnud juba ammu täiesti vaba päeva olnud, kus ta saaks end vabatahtlike koordineerimist välja lülitada. Selleks ajaks oli ka retriit täies hoos, seega polnud vaja tube koristada ega voodilinu vahetada. Ainult hunnikutes pesu pesta ja kappi voltida.

Lisaks pesumajandusele oli Isabella jätnud meile nimekirja veidi vähemtähtsamate ülesannetega, nagu näiteks koristustarvete korvide siltide väljavahetamine. Saatsin Laura ja Naomi WC-sid koristama ning asusin ise Mike’iga silte kleepima. Minu jaoks on alati lõikamine, kleepimine ja muud täpistööd väga rahulduspakkuvad olnud. See on see koht, kus minu aju läheb hüperfookusesse ja tekib  meditatiivne seisund, kus aju puhkab ning pinnale saavad ujuda uued mõtted, ideed, avastused. Selgus aga, et minu ja Mike’i ajud töötavad väga erinevalt, sest tema läks minu kõrval nokitsedes progresseeruvalt närvi. Alguses ei öelnud ma midagi, vaid jälgisin vaikselt tema viltulõigatud ebakorrapäraseid sildikesi, teibiga jahmerdamist ja pidevat puhisemist: “See on nii tobe ja mõttetu ülesanne, miks me seda tegema peame?!” ATH koolilapse musternäidis. Mõtlesin teda vaadates, kui hea meel mul on, et ma temaga suhtes ei pea olema, sest sel juhul läheksin ma ka ise närvi või üritaksin teda sellest olukorrast päästa, saates ta minema ja tehes kogu töö lõpuks üksi ära. Kuna ta aga polnud minu peika, ei tundnud ma vastutust teda tema emotsioonide eest päästa ning niiviisi distantsilt järgides tundus olukord palju lihtsam. Küsisin Mike’ilt: “Kas tõesti see lihtne ülesanne ajab sind hetkel nii ebaporpotsionaalselt närvi või on siin all midagi muud?” Mike jäi korraks seisma ja mõtles: “Mul on tunne, et me raiskame aega nii mõttetu asja peale, kui me võiks teha midagi olulisemat. Ma tunnen ennast vist kasutuna.” – “Ahaa. Aga, Mike, meil ei ole praegu midagi muud asjalikku teha. See on kõige tähtsam asi, mis vajab hetkel tegemist, et teistel tulevastel vabatahtlikel oleks ilusti sildistatud korvikesed käepärast.” Selle peale mees veidi rahunes, mõtles jälle natuke ja lausus: “Ma jäin mõtlema, et kas mul on veel midagi taustal häirimas, kuna sa küsisid. Ja tegelikult mu vend kirjutas eile, et on jälle töötu ja nüüd see ärritab mind.” Nonii, heureka, jõudsime asja tuumani.

Edasine tööpäev kulges juba palju ladusamalt, sest tulin oma “töömeditatsioonist” välja ja keskendusin rohkem Mike’iga vestlemisele. Meil olid väga põnevad jutuajamised, eelkõige teemadel nagu sünkroonsus, saatus ja kuidas mingid järjestused või kokkusattumused elus on suunanud meid just sinna, kuhu vaja. Avasin Mike’ile ka oma mureteemat, kuidas minust kipub alati ootamatult saama see vastutav isik, kelle poole kõik pöörduvad, isegi kui ma üritan sujuvalt massi sulanduda. Aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi teha, et ma märkan detaile rohkem kui keskmine inimene ega saa neid märkamisi lihtsalt ignoreerida. Samuti tekib mul töökeskkondades kiirelt üldpilt ning märkan nõrku kohti, kuidas saaks süsteeme parandada jne. Mike’il läks järsku tuluke põlema: “Issand! Ma just sain aru, et ma ka ju olen automaatselt pöördunud kõigi oma küsimustega sinu poole, selle asemel, et ise vastuseid otsida… Sa tundud kõike teadvat, aga tegelikult oled ju ka ainult nädal aega siin olnud!” Muigasin mõrult, sest see oli minu teooria õpikunäide.  Lohutasin Mike’i: “Hetkel on see täitsa normaalne, sest meist neljast ma teangi kõige paremini, kus mis asub, seega on oluliselt efektiisem, kui ma ütlen sulle, kust pesuvahendeid leida, selle asemel, et sa ise mööda kappe kolad, midagi ei leia ja närvi lähed.” Tunnistasin Mike’ile, et kuigi olen seda osa endast alati lahterdanud negatiivseks – on minu liigne agarus ju kulmineerunud korduvate läbipõlemistega –, siis siin keskkonnas tekkis mul uus vaatenurk. Kui ma võtan igalpool liiga palju vastutust, miks ma siis ei otsi endale töökohta, kus minu töö ongi rohkem vastutada? Probleem on olnud ju tegelikult selles, et minu ametirollid on olnud teistega samal pulgal, kuid mina olen võtnud endale rohkem ülesandeid, kui minu palgatase on nõudnud. Aga kui minu töö hõlmakski juhtivat rolli ja saaks selle eest vastavat palka, äkki ma siis ei põleks läbi? Tuumapommi-vääriline plahvatus mõttemaailma muutuses.

Kärt