Illegaalne taliujumine ja kestev viharavi

27.11 oli mul ja brasiillannal Laural vaba päev, sest millegi pärast olime meie kaks ainsana pandud pühapäevaks graafikusse. Kauem ma sellegi poolest magada ei saanud, sest olin päev varem Johnile rääkinud, et tahaksin taliujumisega uuesti tegelema hakata. Ta pakkus kohe, et võib mulle hommikul näidata ühte väikest järvekest siin lähedal. Olin õhinaga nõus. Seega 7:30 olime mõlemad sisse mässitud ja asusime päiksetõusuga teele. Õues oli temperatuur nullilähedane või kergelt miinuses, igatahes oli olemine väga krõbe ning kõik oli kaetud härmatisega. John mainis nii muuseas moka otsast, et kas mul on muidu okei kellegi eravaldusesse minna. Ee, mis-mis nüüd? Me oleme siiski Ameerikas, seega kuuli väga saada ei tahaks. Aga kuna John oli ise ameeriklane ja ei tundunud meie illegaalsest plaanist kuidagi morjendatud olevat, kehitasin ka õlgu. Pöörasime Kadampa metsavaheteelt paremale maanteele, kus mööda käänulist mägiteed käis juba varastel tunididel korralik kihutamine. Kõigil – ja ma mõtlen kõigil – on ameerikas kastiautod ehk pick-up truck’id. Jõudsimegi peagi eravalduse sissesõiduteele, kus oli püsti silt “ERAVALDUS. Kõiki loata sisenejaid ohustab trahv ja vahistamine.” Noh, see on küll tore uudis ju. John aga astus omaperemehelikult sissesõidualleed mööda edasi. Ma siis vantsisin tema kannul, ise valmis kõike tema kaela ajama, kui olukord nõuab. Aga tema rahulik kohalolu ja muhe muie millegi pärast tekitasid turvalise tunde isegi seadusevastases tegevuses. Ei tea, kas see on nüüd hea või halb…

John selgitas, et selles majas ei tundu kedagi alaliselt kohal olevat, see on rohkem nagu suvemajake. Hiilisime muudkui majale lähemale, samal ajal jõllitades selle suurtest akendest sisse, üritades tabada mingitki inimtegevuse märki, kuid tundus, et plats on puhas. John lohutas, et eelmisel aastal oli keegi vabatahtlik käinud omaniku käest küsimas ning saanud loa järves ujumas käia. See lohutas mind natuke, kuklakarvad olid siiski kergelt püsti. “Järv” selle veekogu kohta oli muidugi natuke palju öeldud. Tegemist oli rohkem nagu suure metsiku tiigiga, midagi Eesti laugaste moodi. Hiilisime paadisillale, kust heitsin pilgu järvepõhja, mis tundus olevat täis vettekukkunud ohtlikult turritavaid oksi. Põhi ise oli pigem liivane. John minuga vette polnud plaaninud tulla, vaid jääda kaldale valvama, mis turvalisuse kaalutustel mulle tegelikult sobis. Kiskusin end trikooväele ning astusin paljaste jalgadega sambla peale. Tuttav terav-valus tuimus võttis tallad üle. Õigus jah, taliujumine on ju paras enesepiinamine, tuli mulle nüüd meelde. Kuid mul tuli siiski oma tiitlit kaitsta, seega astusin vapralt jäisesse vette, mis tabas mind nagu tuhat nõelatorget. Ei lähe see hooaja algus kunagi lihtsalt, ikka see sama õudus. Keskendusin sügavale hingamisele ning kükitasin kaelani vette. Oi, kui raske oli hingamist säilitada, kuid pidasin vast umbes minutikese vees vastu. John plaksutas tunnustavalt kästi ning ütles, et tal oli au olla selle sündmuse tunnistajaks. Nüüd võttis eufooria keha üle ning hakkasin oma tavapärast hüplevat tantsu vihtuma. Sõrmed-varbad tuimad, püüdsin end mantli peal seistes võimalikult kiiresti riide panna ning asusime tagasiteele. Tagasi jõudmise hetkeks maja juba kihas vilkast inimtegevusest ning soojas majas võttis meid vastu tuttav kohvitasside kõlin ja jutuvada. Kui neiud kuulsid, et olin ujumas käinud, olid kõik nii õhinas ja tuhinas, kuidas nemad soovivad ka minuga mõnel hommikul ühineda. Tundub, et kuhu Kärt läheb, sinna ka ujumiskommuun tekib! Etteruttavalt võin aga öelda, et mitte ühelgi hommikul ei olnud kedagi minuga päriselt kaasa tulemas… 

Seejärel alustasid teised kell 9 oma tööpäeva ning mina ja Laura nautisime tühja maja. Ülemäära kaua meie õnn kahjuks ei kestnud, sest juba kella kümme lendas kogu see sats uuesti Aidamajja – selgus, et päeva esimeseks ülesandeks oli ühisruumide koristamine. No tore. Tõin siis allkorruselt tassi värsket kohvi ja sulgesin end oma tuppa blogima. Ülejäänud päev kulgeski vaheldumisi voodis lamades ja vahepeal õues jalutades, sest ega mul otseselt ju polnud veel millestki puhata, ma olin ainult kaks päeva jõudnud töötada ja just hoo sisse saanud. Mõte ühepäevasest nädalavahetusest ei tundunud ka üldse meeldiv. Huvitaval kombel olin ma aga esimese kolme päevaga siia täiesti kohale maandunud. Kuna minu ja mu pangakonto tulevik olid teadmata, otsustasin esimese nädala pühendada täielikult kohalolemisele, nagu ülejäänud maailma ei ekisteeriks. Siin ja praegu on mul kõik olemas: söök, töö, katus peakohal ja sotsiaalelu. Mul pole vaja kuskile minna ega midagi juurde otsida. Välja nad ju mind siit ei viska, kui mul kohe uut plaani pole kahe nädala pärast varnast võtta. Seega keskendusin täielikult iseenda sisemise rahu loomisele. Ja oli väga värskendav jätta kõrvale igasugused nõudmised, ootused ja ambitsioonid, vaid lihtsalt olla mina ise. Kõik, kes Kadampaga seotud olid – kas siis kohapeal elavad residendid, õpetajad või loengutes käivad kohalikud –, olid kõik ääretult meeldivad, soojad ja vahetud inimesed. Siin oli tunda väga konkreetselt, kuidas kõiki võetakse täpselt sellisena, nagu nad on. Oled sa budist, hindu, kristlane, ameeriklane, eestlane, mehhiklane, gei või hetero, karjääriga või töötu – kõiki aktsepteeritakse ühtemoodi. Ma ei ole vist kunagi sellist nö võrdsust oma elus tunnetanud ja see oli väga ilus. See tingimusteta armastus, mida budistid praktiseerivad, võiks tõesti maailma vist päästa. Meil on nimelt kord nädalas maailma rahu meditatsioon, mis mulle tundus alguses oma naiivse nime tõttu tobedana, kuid tõesti – kui sa suudad selle rahu ja empaatia enda sees saavutada, siis see kiirgab kaugele sinu ümber ja seda tunnevad kõik, kellega sa suhtled. Selles polnud midagi võtlsi, nagu ameeriklaste puhul tavapäraselt võis karta. Kui nad küsisid, kuidas sul läheb, siis nad päriselt mõtlesidki seda ja kuulasid huviga; nad uurid vabatahtlike kodumaa kohta, mis neid siia tõi ning mis viimasest loengust kõlama jäi. Seda on isegi raske sõnadesse panna ja edasi anda, kuid ma tundsin, et iga vestlus oli peetud mõttega ja sisukalt. Loomulikult ei ole reaalne, et päriselu koguaeg nii käibki – ega ei tahakski –, kuid vahelduseks mõjus väga värskendavalt.

Paraku kontrastiks vestlustele budistidega, püsis päevakavas minu ärrituvus teiste vabatahtlikega. Kuna ma paraku oma loomult olen reeglite järgija, siis oli mul raske taluda teiste vabatahtlike suvalist käitumist. Nimelt oli meil kõigil enne siiatulekut telefonikõne vabatahtlike koordinaatori Leslie’ga, kes tutvustas siinset elukorraldust – oluline on luua ja säilitada keskkonda, mis soodustaks sissepoole vaatamist, mediteerimist, vaikuses olemist ja mõtisklemist. Meie kui vabatahtlike roll on seda keskkonda toetada ning mitte teha kõva lärmi, pigem rääkida vaiksemapoolselt, mitte kuulata muusikat või vaadata filme ilma kõrvaklappideta jne. Kuna hetkel meil majas maksvaid külalisi polnud, võeti neid reegleid väga lõdvalt ning käis üks pidev lõkerdamine, üksteise hüüdmine, laulmine, mis mind väga torkis. Jah, ma saan aru, et see kõlab, nagu ma vihkaks elurõõmu, kuid paraku selline eelhäälestus mul oli – me oleme siin selleks, et endasse vaadata ja seda vaikust nautida. Nii ma siis olin see ainuke vaikuse-nats, kes aeg-ajalt meelde tuletas, et lärm kisub liiga valjuks, mille peale vaatasid teised mulle üllatunult otsa, et kas mõni nunn oli märkuse teinud või. Mina jälle imestasin, et kas peab ootama, kuni keegi kaebab, et oma käitumist korrigeerida. Maria, kellega mul juba teadagi olid muud teemad õhus, kehitas alati õlgu, et majas pole ju külastajaid, nii et võib end lõdvalt tunda. Vererõhk. Tõuseb lakke.

Eelmisel õhtul aga nagu tellitult oli loeng ärritumisest ja frustratsioonist, mis on emotsioonidena vihaga samas pundis ning suures plaanis agressiooni vormid. Agressioon tähendab, et ma soovin teisele inimesele halba, kuigi ma ei pruugi tingimata midagi peale negatiivsete mõtete selleks teha. Viha ja agressioon tulenevad sellest, et me soovime, et teised oleks meie moodi ja alluksid meie reeglitele ehk usume, et meie viis on ainus ja õige viis. Noh, see torkas küll õigesse kohta! Hiljem lugesin veel edasi oma raamatut (“How to solve our human problems”), kus käsitleti täpselt sama teemat. Seal kirjutatu tõmbas mul ikka täitsa vaiba pahupidi. Nimelt kirjelas Gyatso, et kui sina oled ainuke, keda mingi inimene häirib ja kes ärritub tema käitumise peale, siis oled hoopis sina rahurikkuja, mitte tema. Kui kümme inimest pole häiritud, aga sina oled, siis kes siin tegelikult negatiivset õhkkonda loob? No kurat küll… Ikka olen ise süüdi või? Okei, see sai nüüd selgeks, aga mis ma edasi pean tegema? Budismi seisukohast tuleks negatiivsed emotsioonid lõigata ära rohujuure tasandilt. See ei tähenda viha allasurumist, vaid see tähendab, et me tabame ära emotsiooni, kui see tekib väiksemal tasandil (ärritus) ega lähe sellega kaasa, ennetades nii viha ja vihapursete kulmineerumist. Umbes nagu ärevusega tuleks tegeleda enne, kui see paanikahooks kerib –tuleb panna lihtsalt STOP ette. Sinna juurde käisid sellised soovitused nagu ebameeldivast olukorrast eemaldumine, nt vaidlemise asemel lihtsalt lahkuda ruumist või kirumise puhul mitte kaasa minna ja konkreetselt teemat vahetada. Samuti märgata oma ärrituse all peituvaid emotsioone.  Minu lemmik tõetera, mis mind ka hiljem tõeliselt aidanud on – kohelda inimesi, kes sind ärritavad, kui õpetajaid. Järelikult on teie mõlema karma teid kokku toonud, ütleb budism. Ja tõesti, kui ma näen ennast kellegi peale progresseeruvalt närvi minemas, võtan hetke ja ütlen endale: “Aa, panid tähele, see inimene on just sinu jaoks siin, midagi on sul siit vaja õppida.” Ja kohe asendubki viha uudishimuga. Põnev värk!

Ahvist inimeseks
Kärt