Illegaalne taliujumine ja kestev viharavi

27.11 oli mul ja brasiillannal Laural vaba päev, sest millegi pärast olime meie kaks ainsana pandud pühapäevaks graafikusse. Kauem ma sellegi poolest magada ei saanud, sest olin päev varem Johnile rääkinud, et tahaksin taliujumisega uuesti tegelema hakata. Ta pakkus kohe, et võib mulle hommikul näidata ühte väikest järvekest siin lähedal. Olin õhinaga nõus. Seega 7:30 olime mõlemad sisse mässitud ja asusime päiksetõusuga teele. Õues oli temperatuur nullilähedane või kergelt miinuses, igatahes oli olemine väga krõbe ning kõik oli kaetud härmatisega. John mainis nii muuseas moka otsast, et kas mul on muidu okei kellegi eravaldusesse minna. Ee, mis-mis nüüd? Me oleme siiski Ameerikas, seega kuuli väga saada ei tahaks. Aga kuna John oli ise ameeriklane ja ei tundunud meie illegaalsest plaanist kuidagi morjendatud olevat, kehitasin ka õlgu. Pöörasime Kadampa metsavaheteelt paremale maanteele, kus mööda käänulist mägiteed käis juba varastel tunididel korralik kihutamine. Kõigil – ja ma mõtlen kõigil – on ameerikas kastiautod ehk pick-up truck’id. Jõudsimegi peagi eravalduse sissesõiduteele, kus oli püsti silt “ERAVALDUS. Kõiki loata sisenejaid ohustab trahv ja vahistamine.” Noh, see on küll tore uudis ju. John aga astus omaperemehelikult sissesõidualleed mööda edasi. Ma siis vantsisin tema kannul, ise valmis kõike tema kaela ajama, kui olukord nõuab. Aga tema rahulik kohalolu ja muhe muie millegi pärast tekitasid turvalise tunde isegi seadusevastases tegevuses. Ei tea, kas see on nüüd hea või halb…