Meestest, naistest ja platoonilistest suhetest

Reede, 29. november oli meie esimese nädala viimane tööpäev. Või noh, normaalse graafiku alusel oleks pidanud olema. Mina ja Laura aga olime pühapäeval siiski uuesti rakkesse seatud, sest kolmapäev anti meile ju vabaks. Viimane tööpäev oli see aga kõigile teistele ning neil sai läbi ka vabatahtlikuperiood. Just nii, meie Lauraga olime ainsad kaks, kes esialgsest kambast Kadampasse maha jäävad, kõik teised olid lahkumas. Alguses mõtlesin hirmuga, et oot-oot, me peame nüüd kahekesi hakkama kümne inimese tööd tegema või?? Õnneks aga lohutas Isabella, et mõned uued vabatahtlikud on ka ikka tulekul, ja juba laupäeval. Mis oli tavatu, sest muidu ju toimus vabatahtlike vahetumine ikka pühapäeviti. Aga olevat erisoovi avaldatud ja keskus siis tuli vastu. Seega läksin reedel veel kurbmagusale jalutuskäigule Johniga (pensionil Bostoni perearst), kellega me olime nii mitmeidki sügavaid ja huvitavaid vestlusi pidanud viimastel päevadel.

Arutasime kõigepealt eelmisel päeval Aidamajja saabunud uut tegelast. Nimelt oli nädalavahetusel algamas keskuses retriit, mistõttu kolisid meiega ühte majja ka nii mõnedki kaugemalt kohale tulnud külastajad. Meeste ühistuppa oli end sisse seadnud üks omapärane närvilise energiaga meesterahvas Brooklynist, kelle New Yorgi aktsent oli nii rasvane, et temast sai vaevu midagi aru. Alguses tundus mees pigem sümpaat, enne, kui ma teda rääkimas polnud kuulnud; sel ajal liikus ta ringi vaikselt häbelikult naeratades, käed sügaval taskus ja kergelt küürutades. Peab tunnistama, et inimene, kes ei räägi, võib endast täitsa salapärase ja intelligentse mulje jätta. Reaalsus oli aga midagi muud. Johni oli ta eelkõige häirinud, kui teine oma voodis rahulikult lugeda üritas. Mees – nimetagem teda Calviniks – tahtis hirmsasti Johniga juttu ajada ning segas teda oma pidevate küsimustega, mis kulmineerusid teadaandega, et tema ise olevat ka väikest viisi kirjanik. Johni oli selle peale silmi pööritanud, sest esiteks teda absoluutselt ei huvitanud, mida Calvinil talle öelda oli, sest ta tahtis lihtsalt rahus raamatut lugeda; ning teiseks oli tal sügavaid kahtlusi, et selle mehe puhul kirjanikuga tegemist on. “Ja üleüldse, mis ta arvab, et kui tal on sahtlisse paar lugu kirjutanud, siis ta on kohe kirjanik või?” turtsatas John. Mina aga vastasin talle mõtlikult, et ega mina pole ka kindel, kes ja millal otsustab, et inimene on nüüd valmis kirjanik. Mina ju olen ka e-raamatu kirjutanud ja nüüdseks juba mitmeid-mitmeid kuid iganädalaselt blogi pidanud, millele lisaks on minu lood Postimehes ilmunud. Aga see vist ikka pole veel kirjanik? John kehitas õlgu, et ei tea, kirjanik on rohkem nagu mõtteviisi või olemuse küsimus ka. Ja see Calvin küll mingi kirjanik pole! Minu kokkupuude Calviniga oli olnud aga märksa kontrastsem. Nimelt olin veidi aega istunud Aidamaja köögis laua taga koos Calvini ja ühe meie maja nunnaga, keda ta oli otsustanud ristküsitleda. Kuna vestlus oli minu jaoks veidi igav ja lihtlabane, ronisin oma tuppa pikutama. Mõned minutit hiljem kuulsin läbi seina, kuidas Calvin kellelegi meestetoas midagi väga kõvasti ja emotsionaalselt rääkis: “Saad aru, ma leidsin alt nunna, ta on nagu päris pühitsetud nunn! Mis tähendab, et ma võin tema käest ükskõik mida küsida oma elu kohta ja ma saan kõikidele probleemidele lahendused! Ja ta peab vastama, sest ta on nunn, ta on andnud selleks vande, see on tema tööd, seda ta teebki!” Jeesus küll, vaene nunn, mõtlesin omaette.

Hiljem nägin keskuse kohvikus Calvinit istumas meie emotsionaalse ja temperamentse hispaanlannaga, kellega nad koos siis vehkides mingeid maailma asju arutasid ja paari pealtkuuldud sõna põhjal oli juba teada, et hispaanlanna on jälle surma-teemadel, mida Calvin suud ja silmad pärani noogutades pealt kuulas. Vaatasin neid kahte ja mõtlesin, et huvitav, äkki ongi paar parajaid üksteist leidnud. Hispaanlanna õnneks ei saanud väga hästi inglise keelest aru, seega võibolla talle ei tundunudki Calvin nii tobe. Igale kindale leidub ju paariline. Hiljem õhtusöögilauas mainisin siira huviga, et märkasin neid kahekesi nii armsalt üksteisele silma vaatamas ja hiljem pärast vestlust Calvin ka kallistas teda. Kahjuks minu head kavatsused läksid luhta sel hetkel, kui üks neidudest, kellele olin maininud pealt kuuldud lugu, suskas vahele:”Noh, mis sina siis temast ka arvad?” Selle küsimuse peale läksid hispaanlanna tundlad püsti ja silmad kissi: “Midagi ei arva, lihtsalt rääkisime juttu, mis siis on?” – “Kärt, räägi talle, mis sa meile rääkisid!” muigas nüüd neiu. Oeh, tundsin end nüüd nii pahasti. Võib-olla hispaanlannale oli Calvin meeldiva mulje jätnud ja nüüd mina rikun selle ära. Vahel ma arvan, et me ei pea kõikide inimeste arvamusi teadma. Aga nüüd oli juba hilja, sest neiu põrnitses mulle otse kolju sisse ja nii ma siis rääkisin talle ka, mis ma kuulnud olin. Hispaanlanna kehitas selle peale õlgu ja keskendus ülejäänud õhtusöögi vaikides oma toidule. Nõme, nõme, nõme. Sel õhtul oli meditatsioonile eelnenud loengu teemaks kahjustav kõnepruuk, st kuidas kellestki halvasti rääkimine või klatšis osalemine on samuti osa negatiivsuse loomisest siia ilma, mida budismi praktiseerijatel tuleks vältida. Vajusin häbist sügavale oma meditatsioonipatja ja piilusin kõõrdpilguga Johni suunas, kes mulle samaga vastas. Ma ei tea, mis nõiakunst see oli, aga iga kord, kui ma seal padja otsas istusin ja loengut kuulasin, tundus, et Gen Samden räägib just parasjagu minuga, ja teemal, mis minu jaoks hetkel aktuaalne oli. Pärast loengut läksin otse hispaanlanna juurde ja vabandasin tema ees ning jagasin talle, kuidas see loeng pani mind jutu levitamise tõttu piinlikkust tundma. Hispaanlanna vastas, et see ei mõjutanud teda kuidagi, sest tal on kõrvad-silmad peas ja ta suudab oma otsuseid ise teha. See tekitas veidi parema tunde.

Järgmisel hommikul hakkasin end üksi jalutama sättima, kuid kuna ilm oli hirmus külmaks kiskunud, palusin Johnil mulle näidata garaažis väidetavalt peituvat “aardelaegast” ehk endiste vabatahtlike poolt maha jäetud riideid. John tõmbas välja ühe koti ja kaks suurt plastikkasti ning hakkas mulle järjest näitama erinevaid riideid ja jalatseid. Mina omalt poolt sain siis reageerida stiilis “hmm, ei” ja “ma nii hädas ka pole”, kuni leidsin endale sealt väga korralikud matkasaapad ja fliisi. Ilusa sooja rohelise mütsi olin esimesel päeval juba Maria  käest saanud, sest ta oli koguni kaks mütsi kaasa pakkinud. Miks, jäi mulle selgusetuks, sest ma pole kunagi kuskile kahe mütsiga läinud, kuid igatahes töötas see minu kasuks. Minu uue ajutise fliisi rinnale oli keegi õmmelnud roosa südame, mis tundus mulle nii tobe, kuid John leidis selle igati pasliku olevat. No hea küll, eks ma siis pean kõigil näitama, et mul on süda olemas. Ja nii ma oma uute saabaste ja fliisiga jalutama läksingi! Kuigi külm, oli ilm siiski imeilus ja päikseline ning minul tuju hea. Võtsin ette territooriumi kõige pikema matkaraja, mille läbimine võttis umbes 40 minutit. Märkasin, et mu mõtted olid teele asudes kuidagi rahulikud ja positiivsed. Ma polnud viimasel ajal tundnud ärevust, kurbust, üksildust. Ja seda kõike ilma suurema pingutuseta. Kogu minu tähelepanu oli olnud sisemisel rahul ja mõtete aeglustumisel ning sellega oli saabunud mingi huvitav rahulolu tunne. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud õnn või rõõm, see polnud nii suur emotsioon. Pigem selline vaikne, õrn tundmus. Märkasin ka esimest korda elus, et minu mõtlemine oli muutunud positiivseks. Olin alati pidanud sloganit “Mõtle positiivselt!” tobedaks, sundlikuks ja naivistlikuks. Tundus, et peaks ennast justkui pressima positiivselt mõtlema ja taunima negatiivseid mõtteid. Kuid nüüd olin sellesse seisundisse jõudnud kuidagi vaikselt, pisitasa, muule eesmärgile keskendudes ning posiitvne mõtlemine oli lihtsalt tekkinud märkamatult kõrvalproduktina. See avastus pakkus mulle mingit sorti lohutust, sest olin alati tundnud, et mu aju märkab elus rohkem negatiivsust ning on kergesti kurvameelsusele kalduv, kuid teadmine, et saab ka teisiti, oli nii tore.

Kindlasti mängis minu enesetundes olulist osa ka kommuunis elamine. Kuigi inimestega pead-jalad koos olemine ja töötamine on minu jaoks olemuselt täielik õudus, siis siin oli kuidagi teisiti. Tundsin igapäevast toetust ja hoolimist teiste poolt, mis aitas samuti rahu saabumisele kaasa. Jäin mõtlema Johni peale. Taipasin, et just tema tõttu ei ole ma end tundnud üksildaselt. Temaga ühes majapidamises koos eksisteerimine, meie igapäevased väiksed vestlused ja jalutuskäigud olid täitnud minus mingit tühimikku, mida ma arvasin, et saab täita ainult romantiline kaaslane. Aga tuleb välja, et ei – selleks piisab ka turvalise ja terve platoonilise kiindumussuhte loomisest ükskõik millise meesterahvaga. Oluline oli aga siinkohal kindlasti see, et John oli minust peaaegu kaks korda vanem. Mingi selline isa-vanaisa-onu tüüpi dünaamika ja hoolimine tundus siin olevat võti, mis aitas kaasa enda terviklikumana tundmisele. Ja pagan, see oli ilus tunne. Seda tunnet ei rikkunud isegi järsku sadama hakanud lumi, mis langes nii jämedalt, et mul silmad-suu seda täis olid. Tõstsin veidi tempot, sest ei tahtnud värske lumega oma uut fliisi märjaks teha, kuni jõudsin teerajaga templi taha. Sel hetkel ilmus pilve tagant päike ja valgustas üleni templi suurt kuldset katust, mis koos paksu langeva lumega moodustas eriliselt piduliku ja maagilise vaatepildi. Seisin ja vaatasin vaikuses seda looduse ilu vaatemängu ning olin täiesti jahmunud. Ma tunnen end nii-nii õnneliku ja tänulikuna, mõtlesin oma roosa südamega fliisis ning imasin igat detaili sellest hetkest enda põue. See sama neiu, kes nädal tagasi tühjade taskute ja laes ärevusega New Yorki lendas. Mis raha? Mis stress? Kõik on ju täpselt nii, nagu olema peab.

Kärt