Meestest, naistest ja platoonilistest suhetest

Reede, 29. november oli meie esimese nädala viimane tööpäev. Või noh, normaalse graafiku alusel oleks pidanud olema. Mina ja Laura aga olime pühapäeval siiski uuesti rakkesse seatud, sest kolmapäev anti meile ju vabaks. Viimane tööpäev oli see aga kõigile teistele ning neil sai läbi ka vabatahtlikuperiood. Just nii, meie Lauraga olime ainsad kaks, kes esialgsest kambast Kadampasse maha jäävad, kõik teised olid lahkumas. Alguses mõtlesin hirmuga, et oot-oot, me peame nüüd kahekesi hakkama kümne inimese tööd tegema või?? Õnneks aga lohutas Isabella, et mõned uued vabatahtlikud on ka ikka tulekul, ja juba laupäeval. Mis oli tavatu, sest muidu ju toimus vabatahtlike vahetumine ikka pühapäeviti. Aga olevat erisoovi avaldatud ja keskus siis tuli vastu. Seega läksin reedel veel kurbmagusale jalutuskäigule Johniga (pensionil Bostoni perearst), kellega me olime nii mitmeidki sügavaid ja huvitavaid vestlusi pidanud viimastel päevadel.