Morzine

Inglane, iirlane, eestlane ja kass ehk ühiselu naistega

Kui ma kuulsin, et minu uuteks korterikaaslasteks saavad olema kaks naist, olin ma veidi kahtlev. Ma ei ole kunagi otseselt naistega koos elanud, kui välja jätta ema ja õde, aga see pole nagu päris see. Ma olen elanud peikadega ja olen elanud koos peikadega teiste paaridega, olen elanud küll ühe klassiõe, siis ühe kursaõega, veel sõbranna ema ja vanaemaga, aga üheski neist olukordades ei tulnud kolm neidu kolmest suunast kokku, et ühe katuse all elama asuda. Tean, et Kate oli ka alguses natuke skeptiline minu ajutise sissekolimise osas, arvates, et ma seetõttu tõenäoliselt ei taha panustada korteri üldisesse heaollu ei füüsiliselt ega finantsiliselt. Emily oli üldiselt kõige suhtes avatud meelega ja Mimil oli lihtsalt hea meel, et on rohkem käsi teda toitmas ja kaisutamas. Mimi on siis kass, jah. Kuidas see meie ühiselu siis lõpuks välja nägi?

Alguses proovisin ennast lihtsalt sinna majapidamisse kuidagi sobitada. Esimesel õhtul küsisin kohe Kate’i käest, et millised on ühised reeglid, kuidas koristamine ja majapidamistarvete ostmine on jaotatud, kas toiduaineid jagatakse või on igaühel oma, millised on elanike magamisharjumused jne. Kõlab võib-olla kentsakalt, aga tegelikult olen ma saanud mitmel korral kõrvetada, kuna inimestel on väga erinevad taustad ja arusaamad, kuidas ühiselu võiks välja näha. Seega tegin sel korral ennetavaid samme. Kate oli tegelikult positiivselt üllatunud minu detailsetest küsimustest ja tunnistas, et ega neil nagu väga polegi mingeid reegleid. Kui Emily sisse kolis, läks Kate ise mitmeks kuuks ära, ning kui ta tagasi tuli, oli jälle Emily mõnda aega reisil, seega nad otseselt polegi jõudnud veel koos elada ega mingit rutiini tekitada. Kate’i sõnul vaatavad nad asju “jooksvalt”. Njah, vaat see ei tekita minus usaldust. See, kui inimesed on “hästi paindlikud” ja “kõik sobib”, üldjuhul tähendab, et nad tegelikult kas väga ei panusta, suruvad oma soovid alla või siis on aktiivselt konflikti-vältivad. “Kõik sobib” inimesed minu silmis tihtipeale lihtsalt loobuvad vastutusest kaasa mõelda ja jätavad otsustamise kellegi teise teha. Loomulikult on inimesi, kes ongi rohkem paindlikum, ja valdkondi, kus ongi täitsa ükskõik, aga otsustamises mitte osalemine kipub tekitama ebavõrdse mentaalse koormuse. Kuigi ma Emilyga polnud veel kohtunud, tekkis tunne, et võib-olla tema puhul – eriti arvestades, et tegemist on inglasega – on tegemist just seda tüüpi tegelasega. Minu õnneks sain ma toetuda sellele, et ma lähen nagunii varsti ära, seega ma liigselt ei emotsioonitsenud selle pärast, kui prügikast juba päevi üle ajas, kellegi juuksekarvad järjepidevalt duši äravoolu ummistasid või kui põrand karjus tolmuimeja järgi. Mulle tegelikult väga meeldis Kate’i mõte, et igaüks tegeleb sellega, mis on tema jaoks prioriteet. Minu jaoks näiteks on puhtad põrandad olulised, st kuna ma käin koguaeg paljajalu ringi ja teen põrandal joogat, siis mind tõsiselt häirib, kui miski talla alla kinni jääb. Mõni teine aga paneb võib-olla sussid jalga ja elab rahus edasi. Seega võtsin enda jaoks fookusesse regulaarselt tolmukaga või iga päev kiirelt harjaga põrandalt pudi kokku pühkida. Küll aga jälestan ma moppi, mida Kate jällegi oluliseks pidas, seega need kaks asja loksusid kohe paika. Kate oli nii õnnelik ja tänas ette-taha, kui mind esimest korda tolmuimejaga toimetamas nägi. Tal vist olid tõesti minu osas nii madalad ootused, et mul oli lihtne üllatada. Hiljem selgus, et tegelikult talle endale väga meeldiks, kui teised kiidaks ja märkaks, kui tema on kodus koristanud. Mina pidasin neid koristamistuure tema isiklikuks agaraks-ogaraks hobiks ja üldiselt hoidusin oma tuppa. Tuleb aga välja, et teine tahthis väga pai ja kiitust saada. Vaat, kui hea, et välja tuli.

Teine teema oli köök ja kõik sellega seonduv. Olin üllatunud, et nad kõiki asju eraldi hoidsid. Loomulikult oli luba küsida ja laenata, aga üldiselt oli mõlemal oma õlipudel ja riisipakk ning eks ma siis ostsin veel kolmanda juurde. Pidasin seda üsna naljakaks, samas ma ise ka ei armasta seda, et keegi minu asju võtab või et need liiga kähku otsa saavad. Teisest küljest leian, et ühiselamises on mõnus lasta asjadel ringleda ning õppida teistega arvestavalt jagama. Minu meelest on aus süsteem, kui kõike võib võtta, aga lõpuni ei tohi kasutada. Näiteks mina üksi kunagi ei söö tervet leiba ära – see läheb alati enne kõvaks ja mul on siis kahju seda kontsu minema visata. Ka fetajuust kipub minema käärima, enne kui teise poole ära kasutan, aga näiteks munad on loetud ja ma saaksin väga kurjaks, kui ma hommikul teen kapi lahti ja neid seal ei ole. Tuleb välja, et ka Kate tegelikult hea meelega jagas minu nägemust, aga kuna tal oli kogemus, et tema eelistab kallimaid ökoasju ja et tema asjad olidki ootamatult lõpuni söödud, tundus talle närvesäästvam lihtsalt asju eraldi hoida.

Kolmas üldse mitte väheoluline teema majas oli kass. Mimi nimelt ei olnud mingi lihtne daamike. Kui algselt jättis ta lihtsalt sellise nunnu triibulise pontsu mulje, kes kas koguaeg magab või kelluke kaelas kõlisedes tähelepanu küsis, siis varsti sain aru, et sel proual on ikka üsna kõrged sotsiaalsed ootused meile. Kuna Kate töötas kodukontoris, siis oli Mimi harjunud pidevalt olema temaga koos ja saama iga kräunumise peale kohe tähelepanu. Samuti võttis Kate igapäevaselt aega, et Mimiga mängida.  Paaril korral oli Kate’il aga vaja minna pikemaks nädalavahetuseks ära kas kuskile võistlusele, kontserdile või sõpradele külla. Seega said minust ja Emilyst ajutised kassivanemad, kes oma töögraafikute kõrvalt üritasid hooldusõiguseid jagada. Minu peas ei tundunud see mingi kontimurdev roll kaks korda päevas toidu ja vee olemasolu kontrollida, millega enamik kasse vast ka rahul oleks. Minu koju tulles oli aga Mimi alati ukse vastas ja käis mul karjudes järgi. Sama lugu oli siis, kui ma köögis süüa tegin või õhtul oma voodisse läksin ja hommikul esimesena ärkasin. Emily sai täpselt sama rutiini osaliseks. See ei olnud selline nunnu väike mjau-mjau, vaid ikka nõudlik ja konkreetne kisa. Ööseks panime ta elutuppa kinni koos kõigi eluks vajalike asjadega, sest muidu ta oleks meil ajud ära söönud. Elutoas oli ta õnneks rahulik. Mingi hetk tabasin ära, et Mimi tahab, et temaga räägitaks ja talle vastataks. Kui Kate kasutas temaga ainult präänikut ehk pöördus kassi poole alati tupsununnu häälega, siis mina hakkasin talle ütlema lihtsalt: “EI!”, kui ta mul karjudes järel käis. Paar korda põrgatasime nii edasi-tagasi, kuni tuli viimane hale näug ja Mimi läks tagasi omale kohale. Kui ma aga olin alles koju tulnud või lihtsalt istusin kohapeal ja ta mu peale karjus, hakkasin teda sülle kutsuma nagu koera: “No tule siia! Hopp-hopp, tule-tule nüüd!” Paari survestava kutsumise peale kass lõpuks hüppaski sülle, pistis nurrudes keerlema, kuni lõpuks rahunedes kerra tõmbus ja südamerahus tuttu jäi. Õppisin ära, et Mimil on väga suur kontaktivajadus ja nii sobis meile mõlemale väga hästi õhtuti diivanil koos lamada, võimalikult üksteise lähedal. Mina rahul, tema rahul. Seda, et ta aga ise tuleks kaissu, ei juhtunud – ikka enne suur kisa, siis minu korduv kutsumine ja siis lõpuks oli rahu majas. Kui minul tekkis Mimiga lõpuks oma konkreetsete piiridega suhe, siis Emily puhul märkasin, et teda ajas elu kassiga oluliselt rohkem stressi. Kuigi ta väga Mimist hoolis, oli tema jaoks Kate’i äraolekul kassi eest hoolitsemine väsitav. Teatud kaudsete ringiga vihjetega jõudis see arusaam ka Kate’ini, kes oli väga haavunud ja pettunud, et tema kassi keerulist iseloomu omaks ei võeta. Tundliku ja empaatilise inimesena hakkas ta aga õnneks enne minu lahkumist sisse viima erinevaid muudatusi, et kogu Mimi eest hoolisemise koormus tema äraolekul ainult Emiliy peale ei jääks.

Enne lahkumist puistas Kate mulle ka vaka all püsinud muret, et talle tundub, et Emily ei panusta piisavalt ühisesse majapidamisse, mille peale lasin pika vile välja. Ma ei hakanud midagi varem kommenteerima, aga ma olin täpselt samale järeldusele jõudnud, kuna meie kaks kasutasime ühist vannituba. Emily oli nagu pisike tuulispask kodus ja tema hommikukohvi jäägid kaunistasid alati kogu kraanikausi ümbrust. Kuna minu lahkudes pidid nad võtma lõpuks ka uue alalise kolmanda üürilise juurde, tundus hea aeg uute reeglite juurutamiseks. Kate harjutas minu peal, kuidas end väljendada nii, et see ei tunduks Emilyle ründav ning lõpptulemuseks oleks rahumeelne ja puhas korter.

Vaat selline on elu kolme naise ja kassiga!

Kärt

Jätke vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga