1. jõulupüha deit konservatiiviga

Enne Sarasotasse jõudmist olin ma Hinge’i kohtinguäpis juba hoogsalt eeltööd teinud kindlustamaks, et mu elu ikka piisavalt põnev ja mitmekesine saaks olema. Juba Sandra juures olles oli mul tekkinud hunnikus match’e, kellest nelja-viiega püsis üleval regulaarne vestlus. Meie esimene ja kõige tugevam kandidaat oli Justin. Justin oli 38aastane minupikkune mulletiga kollektsionäär, kelle huvialadeks olid jooga, hoki ja kollektsioneerimine. Välimuse poolest ei tundunud ta küll minu tüüpiline maitse, kuid ta nägi välja armas ja tal oli ilus naeratus. Mis teda aga kandidaatide esiritta tõstis, oli tema suhtlusoskus. Erinevalt enamikest teistest meestest äppides oli ta väga hea kommunikeerija, suhtluse hoidmisel järjepidev, küsis küsimusi ega jätnud vestlust toppama, ei olnud koheselt klammerduv ja ülevoolav, tegi viisakaid mitte välimusega seotud komplimente ja tundus olevat igati terve enesekindlusega. Seega üks suur roheline lipp!

Mängija number kaks oli Ben. Ben 36aastane pikkade juustega 183 cm pikk meesolend, kes oli loobunud klassikalisest päevatööst ning profiili põhjal tundus, et ta tegeleb kas langevarjuhüpete ja/või mööbli restaureerimisega. Ta oli väga sõbralik ja südamlik, samuti järjepidev kommunikeerija, huvitus ja küsis küsimusi, hea huumorisoonega, palju reisinud ja heas mõttes natuke pöörane. Ühesõnaga meeldiv kandidaat, kuid jäi siiski natuke alla Justinile. Kolmas härrasmees oli 37aastane 180 cm pikk Jeff, samuti patsiga. Temale ma erilisi panuseid algselt ei pannud, sest ta tundus koheselt veigi liiga entusiastlik, kasutas palju hüüumärke lausete lõpus, kuid tema kolm koera ja neli kassi andsid talle kõvasti boonuspunkte. Lisaks lubas ta viia mind SUP’iga sõitma ja meriveised otsima, nii et selles osas täitsa paljulubav! Viimaseks konkurendiks oli ainuke pikka kasvu noormees ehk 35aastane Ross, kes välimuselt oli kõige enam minu tüüpi, tundus üks paras reisisell ning elas hetkel ühe suvalise Florida vanatädi juures ja tegeles vabakutseliselt maastikudisainiga. Piltidel figureerivad pipipatsid oli ta õnneks maha lõiganud. Paraku aga ei saanud teda kiita vastupidavuse eest, sest algne järjepidevus kadus kiirelt ning õige pea jäigi Ross täitsa vaikseks.

Mul oli plaanis kõikide nendega kohtuda ning stastiliselt oli tõenäoline, et mul päriselus klapib ehk ühega neist. Kuna Justin oli varmas kohtuma, leppisimegi kokku kohvideidi 25. detsembri hommikuks. Minul oli nagunii päev vaba, v.a õhtune jõulusöömaaeg templis ning Justin oli oma ema juurde jõululauda oodatud pärastlõunaks. Ma olin kindel, et kui muud kohvikud on pühade ajal kinni, siis Starbucksid, McDonaldsid ja muud suurkorporatsioonid on ikka avatud. Aga vahi nalja – terve Sarasota peale oli avatud vaid mõni üksik Starbucks! Taustainfoks nii palju, et Sarasotas elab 57 000 inimest ja seal on kümme Starbucksi. Minu jalutusulatusse jäi täpselt üks – bussiga seal liigelda on üsna võimatu ja taksosõitu ei saanud ma endale lubada – ning seega selle 2 km kaugusel jääva maantee äärse kohviku peale meie valik jäigi. Asusin seega kell pool 11 hommikul läbi inimtühja linna teele, ainsateks vastutulijateks autod ja üksikud kodutud. Päris naljakas oli niimoodi jalutada sellises 1. jaanuari postapokalüptilises õhustikus.  Ühel hetkel märkasin, et mulle kõnnib vastu üks mustanahaline noormees, kes on kuidagi pinges ja liigub minu suunas väga tõsise näoga. Pingestusin ka veidi, kuni noormees minust paari meetri kaugusele jõudes manas näole kõige laiema, võimalikult särava american smile’i ja hüüdis hoogsalt veidi liiga entusiastliku häälega: “merry christmas!” Vastasin talle naeratades samaga ja muigasin omaette veel tükk aega, üritades aru saada, et mis noormehe sees võis toimuda. Tundus teine kuidagi nii vaevatud ja ilmselgelt valmistas ta pidupäeva hüüet hoolikalt ette.

Olles turvaliselt end mööda nagiveerinud paarist tänaval kakerdavast narkomaanist, jõudsingi õigeaegselt Starbucksi ette. Läks võib-olla paar minutit, kui saabus hoogsal sammul nokatsiga pisike meesterahvas, tuttav lumivalge naeratus ees ja lokkis mullet tuules lehvimas. Ma ei saa öelda, et ta oleks olnud otseselt ilus, aga kole ta ka ei olnud. Samuti tundus ta üheaegselt nii vana kui noor – tema riietumisstiil oli üsna eatu, ta oli nooruslikult krapsakas ja energiline, kuid samas täiesti tehnikavõõras. Mees oli väga viisakate kommetega, avas mulle uksi, tegi kohvi välja, oli minu arvamusest huvitatud jne. Ent näiteks maksmisel ei saanud ta aru, kuidas mobiilimakse töötab, sest “ta ei kasuta seda kunagi.”Istusime oma kohvidega õue ja asusime tutvust tegema. Jutt voolas sujuvalt, tundsin end temaga mugavalt ja kuigi õhus polnud otseselt sellist esmast särtsu, oli minu sümpaatia noormehe suunas pigem kasvav. Vaikne, rahulik sümpaatia… kuni vestlus võttis järsku täiesti ootamatu pöörde. Olin parasjagu üsna läbimõtlematult plähmerdamas teemal “milline naisterahvas üldse Trumpi valiks”, märkamata, et minu vestluskaaslase miimika ei haaku teemaga. Ühel hetkel lausus mees konkreetselt: “Mina valisin küll Trumpi.”

Tundsin korraks, kuidas mu aju täiesti tardus. Eestlasena sa ei mõtle üldiselt, et sinu vastas istuv inimene, kellega jutt klapib, võiks olla kategooriliselt teise poliitilise maailmavaatega. Eestis ei ole meil ka poliitiline killustumine nii konkreetne kui USAs ning on üsna vähetõenäoline, et näiteks sotside ja oravate valijad omavahel suhtlemast keelduks. Tõsi, ma ei satu praktiliselt üldse kokku EKRE või Isamaa valijatega, kuid on tõenäoline, et neid minu tutvusringkonnas kindlasti leidub – see lihtsalt ei tule jutuks ega poleks ka minu jaoks määrav. Kellegi poliitiline, usuline või rahvuslik kuuluvus on minu jaoks oluliselt väiksema tähtsusega, kui inimese igapäevane käitumine ja suhtumine teistesse. Hindan inimesi nende tegude, mitte ideoloogia põhjal. Ole sa kommunist, moslem või radikaalne vasakpoolne – mind huvitab, kas su antisümpaatiad püsivad sinu sees või elad sa neid maailma peal välja. Otsustasin seega läheneda olukorrale huviga, mitte koheselt härrat maha kanda ja uurisin, et mis on need põhjused, miks ta Trumpi kasuks otsustas. Olgu öeldud, et selleks hetkeks olid valimised läbi, kuid Trumpi polnud veel ametisse vannutatud ja polnud oma seategudega veel pihta hakanud. Justin selgitas, et esiteks on puhtatõuline konservatiiv, mistõttu valib ta juba automaatselt vabariiklaste kandidaadi. Kuna tema on autoärimees (ostab ja müüb klassikalisi vanaaegseid autosid), on tema jaoks tähtis, et riiki juhitaks nagu äri ning et poliitika ei peaks sekkuma inimeste igapäevaellu sel moel, nagu vasakpoolsed seda teevad.

Proovisin kuulata teda avatud olekuga ja ükski asi mida ta ütles, ei olnud otseselt vale, kuid tundsin, et ega ma oma eelarvamusest ikka päris lahti ei saa ja vaikselt kandsin noormeest juba maha. Varsti oligi aeg meil mõlemal oma päevaga edasi liikuda ning noormees pakkus, et viib mind meeleldi autoga tagasi. Kuna härrasmehelikud žestid on minu nõrk koht, siis leebusin ja nõustusin. Valge BMW juurde jõudes avas mees mulle ukse, võttis istmelt šokolaadi ja ulatas selle mulle: “Näe, see on sulle, häid jõule!” Sulasin uuesti. Templisse tagasi jõudes avasin oma telefoni, kus oli noormehelt juba sõnum: “Mul oli väga huvitav sinuga aega veeta ning hea meelega kohtuksin uuesti.” Jäin mõttesse. Kui tema on minu jaoks vastupidise maailmavaatega, siis olen ju mina tema jaoks samamoodi. Kuid ometi on ta nõus sellest hetkel mööda vaatama ja soovib minuga siiski edasi kohtuda. Otsustasin, et see on minu jaoks piisav põhjus temaga suhtlemist jätkata. Ma ei otsi ju abikaasat, seega võin ma kohtuda ka oma silmaringi laiendamiseks minust täiesti erinevate inimestega. Ja otsustada iga kohtumise järgselt, kas ma soovin teda uuesti näha või tuli nüüd piir ette. Avasin sõnumid, kirjutasin vastu: “Samad sõnad ja hea meelega kohtuks uuesti!” ning läksin istusin budistega jõululauda.

Kärt