Philadelphia päev kaks: Iseseisvushoone ja hirmkallis võileib

Philadelphia teiseks päevaks ehk 10. detsembriks oli mul täpselt kolm ülesannet: juua head kohvi ja blogida, süüa Philly cheese steak’i ja minna Independence Halli ekskursioonile. Sõin hostelis hilise hommikusöögi, valisin kaardi pealt kõndimiskaugusele jääva kõrge hinnanguga kohviku, pistsin läpaka kotti ja asusin teele. Kuidagi oli see hommik nii kiiresti käest voolanud, et kohvikusse astusin ma sisse alles 11:45. Kohvik oli ilus, kuid üsna tühi. Suured jõulukaunistustega aknad vaatega tänavale kutsusid enda juurde istuma, seega panin koti maha ning tellisin endale tavapärase flat white’i ja peenutsemise mõttes ka kaneelisaia, mis maksis rohkem kui kohv. Sättisin end paika ning asusin kleepuvate kaneeliste näppudega võideldes trükkima.

Kaks ja pool tundi hiljem ärkasin oma kirjutamistransist ning avastasin, et lõunasöögiaeg oli kätte jõudnud ning kui ma tahan kella 16:20ks Independence Halli ekskursioonile jõuda, pean jalad tööle panema. Guugeldasin kiirelt, kust saaks linna parimat cheese steak’i ning asukoha mõttes tundus kõige loogilisem võtta suund Woodrock Sandwich Shopi poole. Sinna oli selline mõnus 20minutine jalutuskäik läbi madalate punastest tellistest majadega ääristatud tänavate, kus puhus küll jahe tuul, kuid puud olid mõnusalt värvilised, inimesi vähe ja need, kes olid, tundusid rahulikult kulgevat. Sandwich Shop ise asus natuke veidral kõrvalisel tänaval, peale minu oli seal ainult üks asiaatidest paarike nurgas võileibu näost sisse ajamas. Tellimus tuli esitada QR-koodi abil internetis ning kõik teenindajad olid hispaaniakeelsed. Sirvisin telefonis menüüd ning silmad tahtsid hindade peale natuke pahupidi pöörduda. 16 dollarit VÕILEIVA eest? Paraku polnud mul enam aega kuskile mujale minna ja kõht oli ka juba nii tühi, et kui juba Philly sandwich’i tellida, siis ikka täie raha eest. Seega valisin kõige peenema variandi ehk antrekoodi, sibula ja trüflikastmega võileiva. Ja ütleme nii, et see peaaegu oli ka oma hinda väärt. Kaste voolas laiali mööda mu käsi ja lauda, aga maitse oli lihtsalt luksuslikult imeline. Suutsin vaevu kolmveerand võileiba endale sisse ajada ning juba oligi aeg Independence Halli suunas liikuma hakata.

Independence Halli külastus on tasuta, kuid sinna tuleb giidiga külastus siiski ette broneerida, muidu ei saa sa ise midagi aru. Broneerisin endale kõige hilisema tuuri, mis toimus enne maja sulgemist 16:20 ja kestis ainsana 40 minutit, varasemad olid kõik 20minutised. Kuna hoone oli ümbritsetud madala aiaga ja asus osaliselt pargis, ei saanud ma täpselt aru, kustkaudu ma sisenema peaks. Märkasin turvamehi (ja -naisi) aia ääres seismas ning lähenesin vaikselt ühele, sest ma polnud kindel, kas neid tohib tüütada: “Vabandust, ma kiirelt küsiks, et kust kaudu siit sisse saab?” Ladina-Ameerika aktsendiga proua pöördus aeglaselt minu poole ja lausus sarkastiliselt: “Tere! Kuidas su päev läheb? Minu nimi on Maria… ja siis võib küsida.” Punastasin, mille peale Maria leebus ja hakkas minuga nalja viskama ning pidama pikka monoloogi turistidest ja oma igapäevaelust, Judge Judyst ja jumal teab millest. Viskasin temaga veidi nalja ja küsisin siis sujuvalt uuesti: “…et see sissepääs muidu on siit…?” – “Sul on pilet olemas või?” – “Jaa, ma ostsin internetist!” – “16:20ks või? Siis sul on veel nii palju aega ju! Aga muidu saad jah sealt ümber maja minna.” – “Ok, tänud abi eest ja head tööpäeva jätku!” soovisin Mariale ja läksin sissepääsu jahtima. Millegi pärast tegin ma aga majale tiiru peale ja ei saanud ikka päris täpselt aru, kuhu ma minema pean, seega võtsin tee peal veel ühe turvamehe ahistamise ette, kes mu napisõnaliselt õigesse kohta suunas. Seejärel pidin pargialale sisenemiseks oma koti laskma röntgenist läbi ja ise turvaväravates võimlema ning võisin siis lõpuks suunduda kogunemispaika giidi ootama.

Tegemist oli väga naljaka ootealaga, mis oli lindiga ümbritsetud ja kus tuli lihtsalt seista. Lõpuks saabus meie giid, kes oli trullakas habemega vanamees, kõva hääle ja omapärase huumoriga. Kui ma ütleks “mõtle USA”, siis too mees tõenäoliselt oleks täpselt see, mida sa oma vaimusilmas ette kujutad. Tema lõunaosariigi aktsent oli samuti kümnesse, nii et mulle tundus, nagu ma jälgiks mingit filmikarakterit. Liikusime siis selle kambaga, keda polnud üldse vähe, hoonesse, kus 1776. aastal allkirjastati iseseisvusdeklaratsioon. Maja oli seest kaunis, kõrgete lagedega ja üleni puidust. Ega seal tõesti ilma giidita poleks palju teha olnud, sest mingeid kirjeldusi või märgistusi kuskil polnud. Mees etendas meile praktiliselt terve ajaloolise sündmuse üksi ette – kes kus istus, kuidas reageeris, mida ütles. Tuleb välja, et tol ajal polnud see mingi suur sündmus, sest ega osariikide esindajad ei teadnud, et tegemist saab olema üliolulise sündmusega Ameerika ajaloos, enamik ei viitsinud end isegi selleks kohale vedada ning mitmed kubernerid, kellel olid soojad suhted brittidega, polnud üldse huvitatud iseseisvumisest. Ringkäik oli väga huvitav, kui seda poleks rikkunud üks juudipere oma viietuhande lapsega, kes lihtsalt lampi lärmasid, nii et giidi kuulmine oli vahepeal raskendatud. Ülemisel korrusel lasti meid laiali nagu lambakari. Taustaks pandi käima muusika ning öeldi, et kui muusika lõppeb, on tuur läbi ja tuleb jalga lasta. See tekitas lapsepõlvele sarnast mängulist ärevust, sest kust mina tean, kui kaua ma nüüd võin ühe või teise vaatamisväärsuse juures peatuda – äkki jäävad teised asjad sellepärast nägemata?!

Lõpuks oligi tuur läbi ja aeg tatsata läbi hämara linna hosteli poole. Pean tunnistama, et kuigi tänavatel oli palju kodutuid ja ma sattusin hosteli alleel mööduma mehest, kes end prügikasti kõrval parasjagu pilve süstis, tundsin end Philadelphias mugavalt ja linn jättis endast pigem meeldiva mulje. Kodutud ja narkarid tundusid elavad oma paralleelelu ning keegi sulle ligi ei tikkunud. Kindlasti ei kahetse ma uitmõttena tekkinud plaani kaheks ööks linna külastama tulla. Kahju ainult, et ilm nõnda külm ja kehvake oli, muidu oleks tahtnud siin veel rohkem ringi ekselda. Nüüd oli aeg aga oma asjad taaskordselt kokku pakkida ja järgmisel päeval juba Baltimore’i sõita!

Kärt