Vegan Tänupühad budistide moodi

28. novembril saabus kaua oodatud Tänupüha. Olin ammu juba unistanud sel ajal USAs olemisest ja kellegi pere juurde enda sisse smuugeldamisest, kuid pidin paraku leppima natuke lahjendatud versiooniga – vegan Tänupühad budistlikus kommuunis. Tegelikult läks isegi hästi, sest ega tegemist pole ju tegelikult budistliku pühaga. Olime nädala esimese poole veetnud maja ja templit küürides ning Maria oli lõpuks saanud ka kööki appi, nagu ta nii väga soovinud oli. Päev otsa tulid köögist toidulõhnad ning kokk oli omadega üsna läbi selle suure toiduorgia korraldamisest. Tööpäev oli meil üsna lühike, sest juba kell kolm hakkas loeng ja pärast seda kell neli õhtusöömaaeg. Minu jaoks oli see nii harjumatu mõte, et sellisel pärastlõunasel ajal algab õhtusöök. Loeng oli taaskord huvitav nagu peaõpetaja Gen Samteni puhul ikka, kuid kiskus sel korral ka veidi emotsionaalseks. Esmalt soovitas Samten mõelda kõigile inimestele, kes meid elus on õpetanud – isegi, kui tundub, et oleme kõik siin ilmas ise saavutanud, siis poleks miski sellest olnud võimalik, kui poleks olnud inimesi, kes meid kirjutama, lugema ja tagumikku pühkima oleks õpetanud. Ja tõesti, proovisin järge mööda meelde tuletada neid hetki, kui ma esimest korda tossupaelu üritasin siduda, noa ja kahvliga söömist harjutasin, need lõputud tunnid draamat lugemise ja kirjutamise õppimisel. Minu mälestused olid siiani olnud seotud sellega, kui keerulised need kogemused minu  jaoks olid olnud, kuid nüüd hakkasin mõtlema, kui tüütu see võis olla neile, kes mind va iseteadjat õpetada püüdsid, ning millist kannatlikkust see neilt nõudis. Nii et jah, suur tänu kõigile neile inimestele!

Teiseks keskseks teemaks oli LAHKUS ning kuidas kõige esimene lahkusavaldus elus tuleb ema poolt, kes võtab meid lägaseid kollikesi (reaalselt õpetaja sõnad), toidab, ei maga, vaatab et me elus püsiks. Ja kõike seda omast lahkusest! Ning siis lähevad aastad mööda ja me hakkame oma vanemaid häbenema ega taha neist midagi kuulda. Mulle alati meeldis, kui Gen Samten tõi oma nö esimesest elust näiteid, sest see tegi ta inimlikuks. Muidu mõtled, et ongi üks valgustunud munk, kes muudkui istub päevad läbi, mediteerib ja loeb ning on üks perfektsuse etalon. Gen Samten tuletas meelde, kuidas ta teismeeas oma ema häbenes ega tahtnud olla avalikus kohas temaga koos nähtud. Ning kuidas tal nüüd enda käitumise pärast piinlik on. Tundsin kuidas vaikselt hakkas kurgus torkima ja saalis oli nii mõndagi pisarapühkimist märgata. Oli tunda, et meil kõigil – vähemalt vabatahtlikel minu ümber – oli üks mõte: loengu lõppedes minna ja oma emale helistada. Hiljem tegime ühismeditatsiooni, kus mul läksid ka pisarakanalid täitsa valla. Läksin loengu järel oma tuppa ja saatsin emale sõnumi: “Aitäh, et mind elus hoidsid, et ma nüüd siin saan olla!” Proua ema saatis selle peale vastu: “Ehhee, olge lahked!” Seejärel oli aeg päeva tähtsündmuseks ehk söögiorgiaks. Mitmed kohalikud vabatahtlikud olid üllatunud, et meie, välismaa vabatahtlikud, ei tähistagi oma riikides Tänupühasid ega pole elusees kõrvitsa- või bataadikooki söönud. Nii nad siis kohe elevusega uurisid, et mis meile maitseks ja mida nad teha võiksid, sest maguslaua katmine olevat kohalike ühine vastutusala. Mina olin terve aja unistanud kõrvitsakoogist ehk pumpkin pie’st. Üritasin ette kujutada, kuidas see maitseb, ning nägin juba seda oranžikas-pruuni kooki suure vahukoorehunnikuga enda ees… Ja oi, see magusalaud ei valmistanud pettumust! Mul läks aga kohe eestlaslik ahnuse alarm tööle, et appi, äkki kõigile (=mulle) ei jätkugi! Liikusin kiirelt soolase buffee suunas, mis nägi ka imeline välja, kuid silmad vilksasid koguaeg magusalaua poole. See oleks ikka nadi küll, kui kõrvitsakoogist ilma jään, mõtlesin ja tundsin samal ajal ikka täiega piinlikkust enda mõtete üle. Väga ebabudistlik minust!

Soolaselaud oli muidugi ka uhke: kartulipuder, rohelise oa vormiroog (minu vaieldamatu lemmik!), maisivorm, pikkpoiss pählitest (kõige vähem meeldinud roog), tofuvorm, ahjujuurikad, jõhvikakaste ja palju muud. Kui pearoad ägisedes olid sisse aetud, proovisin võimalikult sujuvalt kõndida magusalaua juurde. Õnneks olid kõik valikud veel täitsa saadaval, kuid mind huvitas ainult üks – KÕRVITS. Ei hakka mina oma kõhuruumi mingi õuna- või mustikakoogi peale raiskama, seda saab ka  Eestis suvel ohjeldamatult sisse ajada. Tõstsin endale uhkelt ette kõrvitsa-juustukoogi ja päris kõrvitsakoogi, kuid minu pettumuseks polnud vahukoort kuskil näha. Ohkasin ja istusin veidi pettunult lauda. Haarasin kahvli ning lõikasin endale väikse nurga kõrvitsakoogist. Hmm, see maitseb ju nagu…piparkoogitainas, mõtlesin omaette üllatunult. Tõesti, domineerivaks maitseks olid piparkoogivürtsid ning natuke andis kõrvitsa magusat maitset ka tunda. Aga selle intensiivsuse läbilõikamiseks oleks nii väga tahtnud koort. Ja siis, järsku, toodi lauale vahukoor ja jäätis! Ma vist peaaegu kiljatasin, kui jooksin uuesti magustoidulaua äärde, tõstsin endale lusikatäie jäätist ja lasin korraliku sortsu vahukoort ka šifoonist juurde. Istusin õndsa näoga tagasi lauda ning võtsin ampsu koos kõige taldrikulolevaga – perfektsus! John vaatas mind ja naeris üllatunult: “Mulle meeldib su stiil – jäätist ja vahukoort ikka mõlemat! Ja ise nii peenike!” Muhelesin, sest meie pere naiste seas pole see mingi teema. Ikka võid, jäätist ja koort kõigele. Ainult et erinevalt oma kiitsakast esivanemast pean mina siiski end ka selle kompenseerimiseks liigutama, sest pärast 25ndat eluaastat ma enam lisakilode suhtes immuunne pole, nagu elu on näidanud.

Ühel hetkel märkasin, et saksa tüdruk nutab ja kõik lohutavad-kallistavad teda. Uurisin, et mis siis juhtus. Neiu tunnistas, et täna on kuidagi emotsionaalselt laetud päev olnud ja tunded lihtsalt jooksid üle pea kokku. Küsisin, et kas ta sooviks minuga metsa jalutama tulla ja neiu noogutas õhinal. Me polnud otseselt eriti koos aega veetnud, ta hoidis pigem nende lärmakate latiinade kampa, kuid sel hetkel ma tundsin, et see saksa hing peab enda keskme leidmiseks korra üleelusuurusest seltskonnast eemale saama ja mis oleks hetkel sobivam, kui ühe külma eestlasega loodusesse minna! Pakkisime end sisse ja võtsime suuna metsa poole. Tegin jutuotsa lahti ning jagasin, et ka mina lasin paar pisarat meditatsiooni ajal valla. See oli neiule piisav julgustus jutukraanide avamiseks ja nii me siis rääkisime oma vanematest, üksi reisimisest, suhetest, deitimisest, laste saamisest või mitte saamisest ja saime mõlemad hingele kosutust. Jalutuskäigu lõpuks oli mõlemal helgem olla. Käisin veel korra peamajast läbi, kus pidu polnud veel lõppenud, ning jooksin kokku Kadampa sotsiaalmeedia haldaja Meganiga, kes tuli uurima, et kas ma ikka sain kõrvitsakooki ja mis ma siis sellest arvasin. Kiitsin, et koos vahukoorega oli tip-top! Megan uuris seejärel, et kauaks ma siia jään ning kas olen mõelnud, kuhu edasi minna. Küsimus nagu rusikas silmaauku. Vastasin, et mulle meeldib siin väga ning kui nii külm poleks, jääksin siia veel kauaks-kauaks. Kuid paraku on külmal kliimal ikkagi kohene mõju minu enesetundele – olen pidevalt nii väsinud ja unine ega saa oma unevajadust kuidagi täis magatud. Ei tea, kas asi on taimetoidus, mu kroonilise rauapuudulikkuse taasilmnemises või läheb keha automaatselt talveune režiimile, kui kraadid kukkuma hakkavad, kuid ma ei lihtsalt ei tundnud end füüsiliselt kõige paremini. Megan vaatas mulle otsa ja küsis: “Aga sa Floridasse ei tahaks minna?” Ee, mida nüüd, Floridasse mis? “Nojah, meil on ju Floridas ka tempel. Võid neile kirjutada, äkki neil on vaja vabatahtlikke ja saaksid sinna edasi minna. Ma varem töötasin seal,” selgitas Megan. Muigasin omaette ja mainisin talle, et ma polnud senini ühtegi liigutust teinud edasiste plaanide tegemiseks, vaid ootasin nö universumi kutset. Ja kae nalja, tundus, et kutse tuligi! Tänasin teda idee eest ja lubasin Floridasse kirjutada.

Hiljem oma toas olles guugeldasin veidi Florida KMC kohta ning vaatasin neid palmidega ääristatud mereäärseid parke. See tundus siin külmas New Yorgi osariigis metsade vahel olles nii sürreaalne mõte. Hoidusin aga neile kohe kirjutamisest, sest olin endale lubanud  – esimese nädala veedan täielikult siin ja praegu olles, nagu ülejäänud maailma ei eksisteeriks. Seega usaldan oma plaani ja pean veel pühapäevani vastu, enne kui planeerimismaaniasse sukeldun. Pealegi oli juba neljapäeva õhtu ning töönädal lõppemas, seega ega inimesed reedel nagunii enam meilidele ei pruugi vastata. Kannatust, veidi veel kannatust…

Kärt