Vegan Tänupühad budistide moodi

28. novembril saabus kaua oodatud Tänupüha. Olin ammu juba unistanud sel ajal USAs olemisest ja kellegi pere juurde enda sisse smuugeldamisest, kuid pidin paraku leppima natuke lahjendatud versiooniga – vegan Tänupühad budistlikus kommuunis. Tegelikult läks isegi hästi, sest ega tegemist pole ju tegelikult budistliku pühaga. Olime nädala esimese poole veetnud maja ja templit küürides ning Maria oli lõpuks saanud ka kööki appi, nagu ta nii väga soovinud oli. Päev otsa tulid köögist toidulõhnad ning kokk oli omadega üsna läbi selle suure toiduorgia korraldamisest. Tööpäev oli meil üsna lühike, sest juba kell kolm hakkas loeng ja pärast seda kell neli õhtusöömaaeg. Minu jaoks oli see nii harjumatu mõte, et sellisel pärastlõunasel ajal algab õhtusöök. Loeng oli taaskord huvitav nagu peaõpetaja Gen Samteni puhul ikka, kuid kiskus sel korral ka veidi emotsionaalseks. Esmalt soovitas Samten mõelda kõigile inimestele, kes meid elus on õpetanud – isegi, kui tundub, et oleme kõik siin ilmas ise saavutanud, siis poleks miski sellest olnud võimalik, kui poleks olnud inimesi, kes meid kirjutama, lugema ja tagumikku pühkima oleks õpetanud. Ja tõesti, proovisin järge mööda meelde tuletada neid hetki, kui ma esimest korda tossupaelu üritasin siduda, noa ja kahvliga söömist harjutasin, need lõputud tunnid draamat lugemise ja kirjutamise õppimisel. Minu mälestused olid siiani olnud seotud sellega, kui keerulised need kogemused minu  jaoks olid olnud, kuid nüüd hakkasin mõtlema, kui tüütu see võis olla neile, kes mind va iseteadjat õpetada püüdsid, ning millist kannatlikkust see neilt nõudis. Nii et jah, suur tänu kõigile neile inimestele!