Koerahoid Baltimore’is ehk neli päeva kasuemandust

11. detsembril oli aeg järgmiseks linnavahetuseks. Seadsin hommikul sammud taas silla alla (sõna otseses mõttes), et astuda 11:30 väljuvale bussile Baltimore’i. Olin nimelt Kadampas olles kandideerinud valvama maja kahe koeraga ning pärast videokõnet perenaisega osutusingi valituks. Mustanahaline paar oli lendamas neljaks päevaks Chicagosse ning minu ülesandeks oli sel ajal hoolitseda nende kahe neljajalgse beebi – 6aastase pitbulli ja 10aastase segaverelise chihuahua – eest. Perenaine oli juba ees ära lennanud, seega oli mind majas ootamas hoopis peremees, kellega ma polnud veel tutvunud. Ootusärevuses asusin Philadelphias silla all otsima õiget bussi, kuid kõik kolm reas seisvat sõidukit olid ilma igasuguste siltideta, bussijuhid õues suid maigutamas või suitsetamas. Läksin siis ühe juhi käest uurima, et milline neist bussidest võiks mind Baltimore’i viia (tegemist pidi olema Washingtoni bussiga), kuid väidetavalt minu buss polnud veel saabunud. Tammusin veidi ärevalt jalalt-jalale ning üritasin vältida silmkontakti sillaaluste elanikega. Mõned bussid läksid, teised tuli, midagi karjuti vahepeal, kogu see majandamine tundus olevat ääretult kaootiline. Lõpuks hüüti välja sihtkohana Washington ja nii ma selle bussi peale ronisin. Sain seal oma 10 minutit üksi passida, kuni lõpuks astus bussi üks ääretult segaduses asiaat, kes uuris minult, kas buss ikka läheb Washingtoni. “Noh, loodetavasti!” laiutasin käsi. Varsti liitus meiega veel üks sama segaduses meesterahvas ning nii me oma tühja bussiga lõpuks teele asusime.