Koerahoid Baltimore’is ehk neli päeva kasuemandust

11. detsembril oli aeg järgmiseks linnavahetuseks. Seadsin hommikul sammud taas silla alla (sõna otseses mõttes), et astuda 11:30 väljuvale bussile Baltimore’i. Olin nimelt Kadampas olles kandideerinud valvama maja kahe koeraga ning pärast videokõnet perenaisega osutusingi valituks. Mustanahaline paar oli lendamas neljaks päevaks Chicagosse ning minu ülesandeks oli sel ajal hoolitseda nende kahe neljajalgse beebi – 6aastase pitbulli ja 10aastase segaverelise chihuahua – eest. Perenaine oli juba ees ära lennanud, seega oli mind majas ootamas hoopis peremees, kellega ma polnud veel tutvunud. Ootusärevuses asusin Philadelphias silla all otsima õiget bussi, kuid kõik kolm reas seisvat sõidukit olid ilma igasuguste siltideta, bussijuhid õues suid maigutamas või suitsetamas. Läksin siis ühe juhi käest uurima, et milline neist bussidest võiks mind Baltimore’i viia (tegemist pidi olema Washingtoni bussiga), kuid väidetavalt minu buss polnud veel saabunud. Tammusin veidi ärevalt jalalt-jalale ning üritasin vältida silmkontakti sillaaluste elanikega. Mõned bussid läksid, teised tuli, midagi karjuti vahepeal, kogu see majandamine tundus olevat ääretult kaootiline. Lõpuks hüüti välja sihtkohana Washington ja nii ma selle bussi peale ronisin. Sain seal oma 10 minutit üksi passida, kuni lõpuks astus bussi üks ääretult segaduses asiaat, kes uuris minult, kas buss ikka läheb Washingtoni. “Noh, loodetavasti!” laiutasin käsi. Varsti liitus meiega veel üks sama segaduses meesterahvas ning nii me oma tühja bussiga lõpuks teele asusime.

Saabusin Baltimore’i bussipeatusesse kell 14:35 ning pidin taaskord kuskilt maailma lõpust hakkama rändama oma sihtkohta. Google Mapsi alusel paistis teekond olevat lihtne – tuli vaid sinise linnaliini bussi peale istuda ja 20 minutit hiljem bussist maha astuda. Et elu ikka lõbus oleks, võttis mind Baltimore’is vastu korralik paduvihm. Vudisin kiirelt bussipeatusesse, tõmbasin alla kohaliku ühistranspordi äpi ja ostsin sealt pileti valmis. Probleemiks osutus aga õige bussi tuvastamine, sest kuigi ma pidin sinise liini peale minema, ei olnud päris selge, kas buss peab olema ise sinine või peab kuskil mingi sinine silt olema. Lõpuks selgus, et bussinumber on sinist värvi. Bussijuht röökis täiesti kõrist lahtisest uksest: “LINE BLUEEEEE” ja mina jooksin kiirelt läbi vihma uksest sisse, üritades samal ajal piletit aktiveerida. Bussijuht aga pistis minu sehkendamise peale käega vehkima, et pole vaja maksta pileti eest. Selgus, et sel päeval oli bussisõit tasuta! Loopisin oma märja kotihunniku kõrvalistmele ja vajusin ise sinna kõrvale. Kiire pilguheit reisijaskonnale avaldas, et olen taaskordselt ainuke valge inimene bussis. Sel korral domineeris valdavalt hispaania keel.

Pärast ca 20minutist kaardi põrnitsemist oli aeg lõpuks seinal rippuvat nööri tõmmata ja uuesti vihma kätte astuda. Maja pidi bussipeatusele väga lähedal olema, kuid ometi keerutasin ühel ristmikul tükk aega kohapeal ega saanud aru, kuhu ma minema pean. Lõpuks olin õigel tänaval, kuid valel pool teed – seal aga, kus pidi minu sihtkoht asuma, oli hoopis teistsugune maja kui pildil… Perenaine oli mulle saatnud pildi aiaga sissepääsust, kuid siin vaatas mulle vastu üks ühtlane telliskivisein. Uks, mille kohal rippus õige majanumber, oli välimuselt mittemidagi ütlev ning akna ette olid tõmmatud ribikardinad. Saatsin WhatsAppi vestlusessse sõnumi, et olen vist õige maja juures, samal ajal ekraani ladiseva vihma eest varjates, kuid vastust ei tulnud. Lõpuks võtsin end kokku ja helistasin uksekella. Seest oli kuulda haukumist, seega tundus, et olen õiges kohas. Veidi aja pärast uks avanes ja lävel seisis suur mustanahaline prillidega mees. Jess! Darren lasi tilkuva idaeuroopa elemendi uksest sisse, näitas kiirelt, kuhu asjad panna ja lippas ise tagasi teise korruse kabinetti Zoomi koosolekule, vabastades ühtlasi tuppa kinni pandud koerad. Pitbull Missy tuli mind koheselt uudistama, kuid chihuahua Kira piidles algselt veidi kaugemalt. Õige pea tuli Darren uuesti allakorrusele ja kupatas koerad üleskorrusele jalust ära. Preilid kuulasid korralikult sõna ja lippasid tagasi üles. Darren tutvustas mulle maja ja koertega seonduvat ning pakkus, et kuna tal on vaja koertele snäkke  juurde tuua, võib ta enne järgmist koosolekult minu ka kiirelt toidupoodi visata, sest väidevalt ainuke kõnnikaugusel olev toidupood on Whole Foods, kus toiduained on erakordselt kallid.

Ronisin Darreni autosse, mis oli laiem ja lahmakam kui keskmise Eesti pere diivan, ning sõitsime hoopis Giantisse, mis oli – nagu te võite arvata – giant. Minu esialgne pakkumine, et mul kulub poes ostlemisele maksimaalselt 15 minutit, oli ikka väga naiivne. Pood oli nii suur, et mul oli tõsiseid raskusi kõige lihtsama navigeerimisega, näiteks feta juustu asukoha tuvastamisega. Samuti oli värske kraami lett tohutu ning kuna mulle oli majas tutvustatud mahlapressi,  asusin endale üsna valimatult kõike võimalikku korvi loopima: õuna, sellerit, porgandit, kurki, spinatit… Lõpuks jooksin higistades kassasse, ise sellest kõigest juba stressis, maksin oma kauba eest ca 50 dollarit (umbes $30 rohkem, kui planeeritud) ning sprintisin rebeneva paberkotiga ette ja taha vabandades Darreni autosse.  Darren sõitis üsna kreisilt, kuid võrreldes ülejäänud liiklusega võis tema manöövreid pidada pigem tagasihoidlikuks. Sain vahepeal ka kiirülevaate Baltimore’ist, mis pidi selline veidi avastamata piirkond veel olema, mis vaikselt hakkab kasvama rohkem hipster-piirkonnaks. Tagasi majas asusin endale kanasalatit hakkima ning Darren peitus taaskordselt kabinetti koosolekule. Seisin korraks kahe heinakuhja ees, et kas ennatlik oleks iggaks juhuks kaks portsjonit teha või ebaviisakas ainult endale õhtusööki valmistada. Lõpuks tegin siiski suurema portsjoni – küll ma siis ise selle järgmisel päeval ära söön, kui üle jääb. Hiljem selguski, et Darrenil oli oma toit juba külmkapis karbis valmis, seega hävitas ta hoopis selle kiirelt ära, ning veel hiljem tegin avastuse, et tegemist on vististi vegan majapidamisega. Lõpuks oli Darrenil aeg kohver kokku pakkida ja lennujaama poole sõitma hakata. Enne veel andsin “lastele” süüa ja harjutasin köögis mõttelise piiri kehtestamist, sest koerad ei tohtinud külmkapist edasi tulla, kuid perenaine oli mind lohutanud, et ega nad mind kui uut inimest tõenäoliselt väga tõsiselt ei võta. Mina oma jäärapäisusega muidugi seda lohutust vastu ei võtnud ja panin kohe jala maha, mis tundus täitsa toimivat.

Nii ma lõpuks jäingi nende kahe väikse põrssapojaga üksi, kes mind õnnetult põrnitsesid. Missy oli üsna truu regulaarsele niutsumisele ega rahvakeeli vingumisele, mille eest mind oli ka hoitatud, et kui põhivajadused on täidetud, siis pole vaja teda tõsiselt võtta. Tol õhtul me jalutama ei läinud, kuna õues oli märg ja väidetavalt nad iga päev ei pea saama ega tahagi jalutada, seega lasin nad lihtsalt iga paari tunni tagant korraks aeda, kuhu nad pea jalgevahel käppasid raputades vastumeelselt tippisid. Lõpuks kolisin elutoa diivanile, panin Gossip Girli käima ja põrssapojakesed tulid kerisid end mulle sülle. Mis on õnn? Täpselt see.

Põrssapojade kasuema

Kärt