Kadampast lahkumine. Esimene peatus: Philly

Pühapäeva, 8. detsembriga oli minu ja Laura vabatahtlikuperiood läbi saanud. Temal oli aeg suunduda tagasi New Yorki, et teisipäeval lennata Kanadasse oma tütre juurde, ning minul oli aeg hakata vaikselt Florida suunas nihkuma. Ma polnud veel päris kindel, kuidas ma sinna saan ja kas raha ikka jagub, kuid see oli juba tuleviku Kärdi mure. Mina olin vähemalt teinud endast pairma, et 14. detsembrini oleks elu mureta. Raha kokkuhoidmiseks jäime veel pühapäeva ööseks Lauraga Kadampasse, et hommikul koos varase rongiga New Yorki sõita. See oli eelkõige oluline, et saaksime jagada taksot Port Jervise rongijaama. Lootsime küll viimase hetkeni, et ehk mõni resident saab meid autoga ära viia, kuid paraku jäid mu sõnumid Slacki ühisvestluses kurtidele kõrvadele (või pimedatele silmadele). Pühapäeva õhtul tekkis aga uus mure – kellelgi Aidamajas polnud ju Ameerika telefoninumbrit, ilma milleta ei ole võimalik taksot tellida. Panin lõpuks suure tüdruku püksid jalga ja helistasin köögi nurgas tolmu koguvalt tavatelefonilt. Ma jälestan helistamist võõrastele numbritele nagu kogu ülejäänud minu põlvkond, kuid paraku ei saanud Laura keelebarjääri tõttu mind sellest ülesandest vabastada, seega ei jäänud mul muud üle, kui toiming ette võtta. Ma ei mäleta, millal ma viimati pidin dispetšeri kaudu taksot tellima, viimane mälestus on 2016. aastast Majaka tänavalt, kui oli vaja keset ööd lennujaama sõita ja takso eelmisel õhtul valmis tellida. Kõnekeskusest paluti minu numbrit, mille peale oskasin ma ainult kogeleda, et kas te seda numbrit siis ei näe, millelt ma helistan. Preili vastas tõredalt, et taksojuhil on vaja teile ju helistada kuskile 10 minutit enne saabumist. Noh, lootsin, et see telefon siis oskab heliseda ka.

Pakkisin hommikul veel veidi paaniliselt oma viimaseid asju ja kandsin Naomile raha, et ta mulle dollareid saaks anda ehk siis kasutasin teda sularahaautomaadina, kuna Kadampasse saabudes oli mu pangakaart keeldunud raha väljastamast. Olin just hommikusöögiga lõpetanud, kui toa ukse vahelt vaatas sisse Aidamaja administraator: “Kas keegi tellis takso? Meie üldnumbrile tuli kõne takso saabumise kohta.” Ahaa, selgus, et kõik sissetulevad kõned suunatakse hoopis registratuuri. Nüüd tuli kiirelt oma kodinad alla tassida, viskasin lauale ümbriku kirjaga Isabellale ning oligi aeg rongijaama poole teele asuda. Jooksime kiirelt auto juurde, mis maja ees mootorit käias, kuid selgus, et meie pontsakast vanamehest juht oli vahepeal soojas autos magama jäänud. Noh, hea küll, teeme siis kiirelt viimased padjanägudega ühispildid ära. Kuna me tahtsime aga Mike’i ka pildile saada, pidime siiski vanamehe üles koputama. Pärast mõningat kopsimist ärkas mees suure võpatusega, ronis lõpuks autost välja, aitas meie kodinad autosse tõsta ja tegi kambast viimased pildid. “Say cheese!” hüüdis vanamees ning meie kuulasime sõna. Paraku polnud sellest suurt tolku, sest hiljem autos pilte vaadates selgus, et ta ei teinud tegelikult ühtegi pilti, nii et mina ei tea, mida ta seal klõpsutas. Aga noh, ise olime süüdi, et kohe kohapeal üle ei kontrollinud.

Port Jervise jaamas saime veel head 30 minutit külmetada, sest tahtsime ju varakult platformil valmis olla. See oli paras aeg nii mul kui Laural väikses introspektiivseks pausiks. See Kärt, kes kaks nädalat tagasi New Yorki lendas, tundus nüüd üks kauge ähmane mälestus. Rääkimata siis veel sellest Kärdist, kes kunagi seda seiklust planeeris, hoomamata mis kõik teda ees ootab. Kuigi ma olin need kaks nädalat keset metsa ühes kohas paigal olnud, tundsin end kuidagi oluliselt kogenenuma ja julgemana ülejäänud Ameerikale vastu minema. Tundus ulmeline mõte hakata mööda busse ja ronge loksuma riigis, kus kohalikud isegi ei tea, et siin rongid sõidavad, kuid minus oli mingi teatav rahu. Lõpuks istusime logisevasse rongi ja sõit võis alata. Midagi vapustavat selles teekonnas polnud, ikka see sama pruun ja külm pinnas, veidi mägesid ja lõputult väikelinnu. New Yorki jõudes oli meil aeg Lauraga lahkneda ja oma teed minna. Kallistasin Laurat kõvasti-kõvasti ja ütlesin talle, et ta on üks erakordselt soe ja armas inimene, keda ma kannan oma südames. Laura proovis selle peale midagi vastu öelda, kuid sõnad jäid kurku kinni ja pisaratega võideldes ta lihtsalt kallistas mind tugevasti vastu. Nonii, ja ma olengi taas üksi…

Mul oli ca poolteist tundi aega surnuks lüüa enne Philadelphia bussi väljumist. Philadelphia polnud alguses mu sihtkohtade nimekirjas, kuid kui ma kaarti uurides kaalusin seda ühe vahepeatusena, pistis Laura ohkama, kuidas “Philadelphia” on tema lemmikfilm ja ta on alati tahtnud sinna minna. Nojah, tundus siis lausa ebaviisakas see linn vahele jätta. Tahtsin enne New Yorgist lahkumist haarata kas suure viilu tõelist New Yorgi pitsat või tänavaputkast tellida hot dogi. Mõlemad tundusid justkui kohustuslik osa NYC külastamisest. Asusin veidi sihitult ringi kõmpima ning möödusin mitmest klassikalisest pitsakohast, kus seisid politseinikud ja ehitusmehed järjekorras, pitsade hinnad naeruväärsed paar dollarit, kuid paraku sai nendes kohtades maksta ainult sularahas. Kuna ootamatult hakkas jääkülma vihma sadama, peitusin esimesse ettejuhtuvasse kohvikkuse ja tellisin hoopis tassi sooja flat white’i oma jääkülmade käte soojendamiseks. Istusin otse akna alla ja veetsin umbes pool tundi oma lemmiktegevuse ehk inimeste vaatlemise kallal. Oli neid, kes mind märkasid ja mulle naeratasid, ning neid, kes vastasid tõsise jõllitamisega, mille peale minu naeratus kiirelt peitu läks. Lõpuks oli kohv otsas ja vihma sadas ikka katkematult, seega pidin läbi vihma võtma ette tagasitee bussipeatuse poole. Flixbusi peatus Penn Stationi juures oli väga veider – tegemist oli lihtsalt tühja platsiga, kus polnud mingeid numbriposte ega varjualuseid. Bussidel polnud isegi sihkoha tabloosid. Ostsin nurgapealsest putkast kiirelt ühe hot dogi, kuhu laoti peale hapukurki, pekki ja sinepit, ning dieet-Coca, mida ma polnud elusees joonud, kuid mis olevat Naomi lemmikjook. Väidetavalt Euroopas seda ei müüdagi, mis on veidi alarmeeriv. See kesine lõuna läks mulle maksma 18 eurot. 

Seisin siis lädiseva vihma käes, hot dog sõrmede vahel muutumas aina lödimaks ja salvrätikud selle ümber vettimas. Ei saa öelda, et tegemist oleks olnud just mainimist väärt kogemusega. Bussi väljumiseni oli aega ca 15 minutit, kui lõpuks läksin bussijuhtidelt uurima, et milline neist minu buss võiks olla. Juhid olid suhteliselt umbkeelsed ning neid toetav personal ükskõikne. Palvetasin, et buss, mille suunas mind saadeti, oli ikka õige, sest kuskil mingit silti või numbrit polnud, kust üle kontrollida, huhu see buss täpsemalt sõidab. Ronisin siiski lootusrikkalt bussi ja asusin õiget istekohta otsima. Paraku olid numbrid nii hästi ära peidetud, et pool bussi vahtis segaduses ringi. Õnneks seisis minu istme lähedal üks käredahäälne mustanahaline vanem naisterahvas, kes kõigile tähtsalt näitas, kus numbrid kirjas olid. “Ma võiksin siin töötada!” turtsatas proua. Noogutasin ja kiitsin, et ta peaks neilt kindlasti palka küsima, ning võtsin istet. Kiire pilk enda ümber näitas, et olen üks kahest valgest inimesest bussis. Ma polnud kindel, kas Philadelphia on lihtsalt kõrge mustanahaliste populatsiooniga või ei kõlba valgel inimesel siin riigis lihtsalt bussiga sõita, aga mis seal ikka, seltskond oli vähemalt lõbus ja mina hingelt piisavalt geto. Ainult lärmi oli minu maitsele veidi liiga palju.

Bussisõidus polnud midagi muud märkimisväärset, kui tähelepanek, et kogu New Yorgi osariik tundus olevat soole ehitatud. Ainult üks suur vesi ja laugasmaastik, mille vahele olid ehitatud sillad ja lõputud maanteed. Sõit kestis vaid kaks tundi, seega ei midagi kontimurdvat, ning kella kolmeks päeval olingi juba Philadelphias. Bussipeatus ise osutus aga väikseks kultuurišokiks. Nimelt ei peatu Flixbusi bussid alati päris bussijaamades, vaid maanteedele lähemal asuvates peatustes, mis lühendab busside sõiduaega, kuid teeb oma lõppsihtkohta jõudmise vahel keeruliseks. Philadelphias peatus buss sõna otses mõttes silla all, kus istusid ja lamasid kodutud, osad tervete peredega, ostukärud ja kotihunnikud reas. Ei tundunud just kutsuv koht bussist väljumiseks, seega haarasin kiirelt oma asjad ja põgenesin silla alt päevavalguse kätte. Õnneks on Philadelphia nagu iga teine Ameerika linn ehitatud korrapäraste sirgjooneliste tänavatega, mis teeb orienteerumise väga lihtsalt. Olin välja vaadanud, et peatusest hostelini on ca 25minutine jalutuskäik, seega ei pidanud ma muretsema ühistranspordiga jändamise pärast. Kiire pilk kaardile ja võisingi kõmpima hakata. Taevast ladises küll jätkuvalt vihma, kuid tuju oli hea. Möödusin ühest mehest, kelle noor kuldne retriiver märkas minu naeratavat pilku ja jooksis saba liputades mulle peale hüppama. Omanik vabandas oma noore koera pärast, kuid mina avaldasin rõõmu Philadeplhia sooja vastuvõtu eest ja soovisin talle head päeva. Nüüd oli tuju veel parem ja isegi näkku peksev külm vihm ei suutnud mu tuju rikkuda. 

Apple Hostels of Philadelphia asus kesklinnale väga lähedal, kuid veidi kahtlasel kõrvalisel tänaval – täpselt sellisel pimedal alleel, kus filmides inimesi pussitatakse ja paljaks röövitakse. Isegi klassikaline suur prügikast seisis omal kohal. See oli minu mäletamist mööda üks linna ainukestest hostelitest ning öö eest maksin ma $40. Vantsisin vapralt hostelini ja tegin check-ini ära. Naljakal kombel asus minu tuba hoopis teisel pool tänavat nö vanas majas. Seega tuli köögi ja ühisruumide kasutamiseks tulla iga kord üle tee peamajja. Aga noh, kaheks ööks polnud hullu. Ronisin mööda vana maja kitsaid treppe teisele korrusele, kust vaatas mulle vastu üllatavalt avar 18kohaline naistetuba. Iga narivoodi ümber oli privaatne valguskindel kardin ning voodite ümber oli ohtralt põrandaruumi kohvrite jaoks. Paksud tellisseinad olid helikindlad ning suur vaipkate põrandal summutas kõik sammud, seega oli tuba nii paljude inimeste kohta üllatavalt vaikne. Toa juurde kuulus ka vannituba ja duširuum, seega pealtnäha kesine hostel osutus tegelikult funktsionaalselt suurepäraseks. Suundusid esimese asjana krõbekana kiirtoidurestorani poole, sest pärast kahte nädalat taimetoitu oli see number üks isu, mis mul peal käis. Tagasiteel hostelisse käisin läbi kohalikust 7/11st, mille ees istus kodutu, kes avas ja sulges kõigile inimestele ust. Käisin mööda poodi ringi ja vaatasin, mida võiks kodutule kaasa osta, aga paraku oli poe valik nii kesine, et ma vaevu suutsin endale midagi hamba alla leida. Sularaha ka polnud,  mida talle jätta. Lipsasin siis väljaminnes tema nina alt läbi, ise silmi peites. 

Õhtul peitusin kommikotiga voodisse teki all, sest Philadelphias olles tundus paslik “Piladelphia” film ära vaadata. Eriti, kuna akna taga ladistas vihm ja Philly ei tundunud just kõige turvalisem linn, kus niisama pimedas ringi vantsida. Selle asemel püüdsin hästi vaikselt voodis nutta, sest see oli kõige kurvem film, mida ma elades näinud olen!

Kärt