Kadampast lahkumine. Esimene peatus: Philly

Pühapäeva, 8. detsembriga oli minu ja Laura vabatahtlikuperiood läbi saanud. Temal oli aeg suunduda tagasi New Yorki, et teisipäeval lennata Kanadasse oma tütre juurde, ning minul oli aeg hakata vaikselt Florida suunas nihkuma. Ma polnud veel päris kindel, kuidas ma sinna saan ja kas raha ikka jagub, kuid see oli juba tuleviku Kärdi mure. Mina olin vähemalt teinud endast pairma, et 14. detsembrini oleks elu mureta. Raha kokkuhoidmiseks jäime veel pühapäeva ööseks Lauraga Kadampasse, et hommikul koos varase rongiga New Yorki sõita. See oli eelkõige oluline, et saaksime jagada taksot Port Jervise rongijaama. Lootsime küll viimase hetkeni, et ehk mõni resident saab meid autoga ära viia, kuid paraku jäid mu sõnumid Slacki ühisvestluses kurtidele kõrvadele (või pimedatele silmadele). Pühapäeva õhtul tekkis aga uus mure – kellelgi Aidamajas polnud ju Ameerika telefoninumbrit, ilma milleta ei ole võimalik taksot tellida. Panin lõpuks suure tüdruku püksid jalga ja helistasin köögi nurgas tolmu koguvalt tavatelefonilt. Ma jälestan helistamist võõrastele numbritele nagu kogu ülejäänud minu põlvkond, kuid paraku ei saanud Laura keelebarjääri tõttu mind sellest ülesandest vabastada, seega ei jäänud mul muud üle, kui toiming ette võtta. Ma ei mäleta, millal ma viimati pidin dispetšeri kaudu taksot tellima, viimane mälestus on 2016. aastast Majaka tänavalt, kui oli vaja keset ööd lennujaama sõita ja takso eelmisel õhtul valmis tellida. Kõnekeskusest paluti minu numbrit, mille peale oskasin ma ainult kogeleda, et kas te seda numbrit siis ei näe, millelt ma helistan. Preili vastas tõredalt, et taksojuhil on vaja teile ju helistada kuskile 10 minutit enne saabumist. Noh, lootsin, et see telefon siis oskab heliseda ka.