Budistlikud probleemikäsitlused inimeseks olemisest

Teisest tööpäevast olime me, uued vabatahtlikud juba töötegemisel iseseisvamad, kuid mina, Maria ja Cecilia jätkasime siiski ühes tiimis. Meile anti kätte nimekiri tubadest, mis vajavad koristamist ning jagasime omavahel ära, kes mida teeb. Sel päeval olin võtnud vastu otsuse hommikul pühendada oma töö kõigile nendele, kes vajavad oma töö eest kiitust ja tunnustust; keda julgustav sõna võiks väga aidata. Tulin sellele mõttele, kuna eelmise päeva õhtuks oli ärritus Maria suhtes muutunud juba nii suureks, et hakkas rikkuma minu enda sisemist rahu ning tundus ka tema suhtes ebaaus. Mitte et ma oleks arvanud, et ta kuidagi halb inimene on, kuid need omadused, mis mind tema juures häirisid, olid selles rahulikus keskkonnas järsku justkui suurendusklaasi all. Mõtisklesin selle teema üle pikalt pärast oma esimest tööpäeva ning püüdsin aru saada, kuidas ma saaksin seda olukorda lahendada. Minu tavapärane mõttemuster ebameeldivate inimeste ja olukordade puhul oli siiani olnud “see on ajutine ja saab varsti läbi”, mis oli tõsi – Maria oli tulnud vabatahtlikuks ainult üheks nädalaks, seega oli mul vaja ainult üks nädal “üle elada”. Mulle hakkas aga tunduma, et nii ma veedangi terve oma elu hambad ristis mingite olukordade möödumist oodates ja kaotan nii palju väärtuslikku aega lihtsalt iseenda sees kannatades. Ilmselgelt ei saa ma ju panna teda teistmoodi käituma, seega pean muutma enda suhtumist. Kuna tundus, et mina olin ainuke, keda Maria valju hääl ja pidevalt sekkuv kõneviis häirisid, siis polnud kahtlust, kes siin see tõeline probleem oli. 

Ennelõuna möödus meil templit koristades. Kuna neljapäeval oli tulemas Thanksgiving ehk Tänupühad, mis tähendas, et on oodata suuremat rahvakogunemist loengusse ja hiljem vegan söögiorgiale, oli meie ülesandeks templi läikima löömine. Meie töödejuhatajaks oli sel korral üks asiaatlike näojoontega nunn, kes andis meile ülesande töötamise käigus mõelda, et mis on need tegevused, millega me igapäevaselt suudame end viia rahuseisundisse. Mõte oli jagada enda trikke ja nippe ning anda ka teistele uusi mõtteid. Mind pandi paari Johni ehk meie kamba vanima liikme, Bostonist pärit varakult pensionile läinud 60ndates perearstiga. John oli meie seltksonna kõige tasakaalukam ja rahulikum vabatahtlik, kellega vestlemist ma alati nautisin. Ta tundis inimeste vastu huvi, küsis alati küsimusi, millele oli huvitav vastata, pani mõtlema ning rääkis sellisel soojal ja toetaval viisil, et tundsid end pärast temaga koos aja veetmist 10 kg kergemana.

Alustasime kõigepealt keldri koristamisest, nii et tolmu keerutas üle pea, ning seejärel suundusime templi suuri puidust uksi pesema. Jagasime oma kogemusi, rõõme ja muresid tervishoius töötamise kohta ning John nentis, et minu hoolimist ja kirge inimestega töötamise osas on tunda. Imestasin, sest ma ise polnud viimase aasta jooksul seda üldse tundnud. Kui uksed olid lõpuks puhtaks nühitud, oli aeg lõpuringi jaoks koguneda ja oma mõtisklusi meele rahustamise osas jagada. Kelle jaoks oli see hingamine, kelle jaoks tantsimine, mõnele karjumine, mõnele kirjutamine. Mitmed mainisid, et nende jaoks oli praegu nii paljude inimestega koos olles raske leida seda hetke endasse tulemiseks, sest sa pole peaaegu kunagi üksi. Poetasin vahele, et kui minul on vaja kiirelt enda keskmesse tagasi tulla, lähen tavaliselt WC-sse – see on ainuke koht, kus saab mõned minutid rahus ja vaikuses üksi istuda. Samuti tekib mul vahel tungiv vajadus põrandale siruli visata, sest ka see toob mul koheselt enda kehasse tagasi, isegi kui ümberringi on teisi inimesi. Minu peamine viis rahu saavutamiseks on aga kirjutamine, sest see aitab mu tormavatel mõtetel ja tunnetel materialiseeruda ning loob selgema ülevaate, et mis mu sees päriselt toimub.

Pärast lõunasööki suunati meid Laura ja Mariaga uuesti tube koristama. Sel korral olime ilma juhendajata ning saime täitsa hästi hakkama. Päeva lõpus märkasin, et ma ei olnudki enam nii ärritunud ning just tänu töö pühendamisele Mariale hakkasin nägema, et tema käitumise põhjuseks oli soov olla kasulik, märgatud ja tunnustatud. Sealt edasi asusin algselt veidi vastumeelselt ja masinlikult, kuid lolli järjepidevusega kiitma ja märkama neid hetki, kui Maria midagi kõva häälega teavitama tuli. Tema kergelt kohmetust naeratusest sain aru, kui oluline hea sõna tema jaoks oli. Mitte, et probleem oleks sellega koheselt lahenenud, kuid minu ärritus hakkas vaikselt lahtuma tänu mõistmisele ja kaastundele, mida olin tema suunas tundma hakanud. Esimene väike heureka-moment. Teine moment saabus veidi hiljem õhtul, kui olin voodis lugemas raamatut “How to solve our human problems”. Aidamajas ja templis olid nimelt riiulid täidetud KMC looja Kelsang Gyatso raamatute ja õpetustega ning meid julgustati nendega tutvust tegema. Kuna antud raamat tundus kõige konkreetsem, lühem ja lihtsam, võtsin selle ette. Ja see raamat koos meditatsioonide ja loengutega hakkas järjest vastama kõigile küsimustele, mis mul viimasel ajal inimeseks olemise osas tekkima olid hakanud. Üks teema, mille üle olin Marokost alates pead murdnud, oli minu välimus. Märgates, kui raske oli Maroko (ja kõigi teiste Araabia, Aafrika ja Lähis-Ida) elanikel reisida, saada Euroopasse viisat ja kuidas moslemid tekitavad lääneinimestes oma välimusega automaatselt terrori-errorit, jäin mõtisklema, et kuidas on nii, et mina olen sündinud siia ilma sellise välimusega, mis kelleski mingisuguseid kahtlusi ei ärata. Blond valge naine. Möödas on ka need ajad, kui võisid Ida-Euroopa prostituudi sildi oma slaaviliku välimuse eest saada. Olen sündinud edumeelses lääneriigis rahuajal kesklassi perekonda. Mul on alati olnud katus pea kohal, toas soe, riided seljas, söök ees. Haridus ja meditsiin on tasuta, Schengeni piirid on valla. Puhtalt sünnikoha ja -hetke tõttu olen ma vaba enamikest maailma kannatustest. Millest selline privileeg?

Olin jõudnud arusaamisele, et see ei saa olla juhus. Ja kaasaegne budism andis mulle selgituse, mis kõik selle kuidagi loogiliselt kokku sidus. Gyatso õpetas, et sinu praegune keha on sinu eelmise elu karma tulemus ning annab aluse sinu saatusele selles elus. Lääneinimeselt on füüsilised kannatused (sõda, nälg, vaesus) ära võetud, et luua ideaalsed tingimused spirituaalseks arenguks ja valgustumiseks. Minu tõlgendus – kõik selle elu kannatused on järelikult vaimsed! Seeda pole paslik seda priviligeeritud elu raisata. Eriti kummastav tundus selle kõige juures mõelda, kuidas minu õde on ju sündinud täpselt samadesse tingimustesse, mis mina. Aga kehasse, millel on kromosoomirike. Samad olud, täiesti teine saatus. Mul jooksis surisev laine üle terve keha selle mõtte peale. Minu siinolek tundus järsku nii õige, põhjendatud, loogiline.

Kärt