Budistlikud probleemikäsitlused inimeseks olemisest

Teisest tööpäevast olime me, uued vabatahtlikud juba töötegemisel iseseisvamad, kuid mina, Maria ja Cecilia jätkasime siiski ühes tiimis. Meile anti kätte nimekiri tubadest, mis vajavad koristamist ning jagasime omavahel ära, kes mida teeb. Sel päeval olin võtnud vastu otsuse hommikul pühendada oma töö kõigile nendele, kes vajavad oma töö eest kiitust ja tunnustust; keda julgustav sõna võiks väga aidata. Tulin sellele mõttele, kuna eelmise päeva õhtuks oli ärritus Maria suhtes muutunud juba nii suureks, et hakkas rikkuma minu enda sisemist rahu ning tundus ka tema suhtes ebaaus. Mitte et ma oleks arvanud, et ta kuidagi halb inimene on, kuid need omadused, mis mind tema juures häirisid, olid selles rahulikus keskkonnas järsku justkui suurendusklaasi all. Mõtisklesin selle teema üle pikalt pärast oma esimest tööpäeva ning püüdsin aru saada, kuidas ma saaksin seda olukorda lahendada. Minu tavapärane mõttemuster ebameeldivate inimeste ja olukordade puhul oli siiani olnud “see on ajutine ja saab varsti läbi”, mis oli tõsi – Maria oli tulnud vabatahtlikuks ainult üheks nädalaks, seega oli mul vaja ainult üks nädal “üle elada”. Mulle hakkas aga tunduma, et nii ma veedangi terve oma elu hambad ristis mingite olukordade möödumist oodates ja kaotan nii palju väärtuslikku aega lihtsalt iseenda sees kannatades. Ilmselgelt ei saa ma ju panna teda teistmoodi käituma, seega pean muutma enda suhtumist. Kuna tundus, et mina olin ainuke, keda Maria valju hääl ja pidevalt sekkuv kõneviis häirisid, siis polnud kahtlust, kes siin see tõeline probleem oli.