-
Bern päev kaks – vihm ja naiseks olemise rõõmud
11. juuli hommik. Ärkan oma mõnusas Berni hostelis, uni on olnud lünklik, sest aken oli öösel lahti ja mul tuli seda vahepeal käia kinni-lahti panemas – esiteks hakkas keset ööd padukat sadama ja teiseks oli sisehoovis mingi tuvi, kes tegeles jumal teab millega, aga tema nilbe kudrutamine kajas läbi maja. Käin duši all ja söön hommikusöögi ära, kuid tunnen, kuidas progresseeruvalt hakkab enesetunne halvemaks minema. Noh, hea küll, võib-olla täna on see päev, mil tuleb lihtsalt voodis lamada ja raamatut lugeda. Olen tänulik, et saan seda endale lubada, sest töötamise juures minu jaoks kõige hullem asi oli ennast päevade ajal “kokku võtmine”. Ma ei saa siiani ikka üle sellest, kuidas…
-
Üllatusi täis Bern – säravad välikäimlad ja tasuta meelelahutus
Nagu eelmises postituses sai räägitud, siis Bern sattus mu sihtkohaks puhtalt mugavusest – kuskil oli vaja enne Zürichit aega veeta ja seal oli hea hinnaga hostel. Oma check-in’i oodates hosteli puhkeruumis tekib mul aega taustatööd teha, et mis see linn endast siis kujutab ja mida siin üldse tehakse. Esimese asjana guugeldan kõige olulisemat küsimust – kas siin kuskil ujuda saab? Ja kae imet – Bernis on lausa mitu vabaõhu basseini, nendest kaks asuvad otse jõe ääres ning tavalisele klooribasseinile on seal lisaks ka naturaalse jõeveega basseiniala. Plaksutan käsi ja olen juba elevil. Uurin neid ühte ja teistpidi – kumma kasuks otsustada? Üks tundub olevat suurem ja rahvarohkem, teine alternatiivsem ja kohalikum.…
-
Kuidas saada Morzine’ist Zürichisse kõige odavamal ja huvitavamal viisil
Morzine’i ja Zürichit eraldab 250 km. Eestis ei tekiks üldse küsimusi nii lühikese distantsi läbimisel, siin aga tuleb ületada järv, riigipiir ja paar mäestikku. Kõike seda Euroopa kõige kallimas riigis. Mul on aega neli päeva sinna jõudmiseks ning soovin seda teha võimalikult odaval ja huvitaval viisil, aga mul ei ole päev enne veel plaani, kuidas seda täpselt teha. 9. juuli hommikul stardin raske südamega Morzine’ist Thononi poole, mis on Geneva järve äärde jääv Prantsuse linnake. Ei midagi märkimisväärset oma olemuselt, kuid järve rannaäär on lihtsalt silmipimestavalt imeline. Thononis kavatsen hüpata praamile, millega otse üle järve sõites jõuangi Šveitsi linna Lausanne’i, kus olen planeerinud võrkkiiges öö veeta. Bussipilet Thononi on 11…
-
Daddy’s Angels ja koeraga kohvik
8. juuli hommikul ärkan Morzine’i Hideout Hostelis pärast järjekordset kosutavat und. No nii mõnus on see kohake ikka. Mäed vaatavad aknast sisse ja ainuke heli on lõputult kohisev mägijõgi vannitoa akna all. Jackson ja Maria virguvad ka vaikselt oma voodites ning võrdleme lihasvalu piirkondi. Mul on eelkõige sääred ja triitseps suurema tule all olnud. Sätime end taas allkorrusele hommikusi värskeid croissante sööma ja meie trio on nii ühtekuuluvaks muutunud, et naeru nivoo ja lollide naljade tase on ületamas kosmilisi mõõtmeid. See on ikka nii veider, kuidas reisides tekivad ajutised sõbrad, kellega saad kiiresti ühele lainele, ning siis nad lihtsalt kaovad su elust, nagu neid polekski kunagi olnud. Ja tulevad järgmised.
-
This is Spartaaaa!!!
7. juuli hommik – päev, mida olen oodanud ja kartnud kuude kaupa, on käes. Käisin eelmisel päeval juba võistluspaigas registreerimas ja numbrimärgi järel. Samal ajal toimus vist 21km distants, seega sain pilgu heita rampväsinud kannatavatele sportlastele. Registratuuris anti ka “kingitus” esmakordsetele osalejatele – valge kummist käepael, mille eesmärgiks on eelkõige teistele märku anda, et sa oled algaja ning et sinuga tuleb olla kannatlik ja armuline. No tore, juba ette on kohmakas tunne, sest ega ma ennast rohkem pole takistustega kurssi viinud kui see treilervideo: https://www.youtube.com/watch?v=8TiyfHJ8vB4 Vaatan hostelis lõpuks võistlusjuhendi üle, põgusalt, sest see on oma 60 lehekülge pikk. Käsiraamatus on ühe kaupa välja toodud kõik takistused, nende korrektne sooritus ja…
-
Kuidas võimalikult keeruliselt läbida 70 km ja kus see Morzine üldse asub?
6. juuli hommikul kell 10:35 maandun ma Geneva lennujaamas Šveitsis, ees ootamas laiutav teadmatus. Teadsin enne Eestist lahkumist, et tahan kindlasti oma reisi jooksul osa võtta spordivõistlustest erinevates maailma paikades, kuid ainult siis, kui need on piisavalt põnevat väljakutset pakkuvad ja toimuvad ägedas asukohas. Kuskil suurlinnas mööda asfaltit maratoni joosta ei tundu mulle eriti stimuleeriv mõte. Olen aastaid tahtnud osa võtta Sparta jooksuvõistlusest, kuid arvasin, et need toimuvad ainult USAs. 2024. aasta võistluseid sirvides selgus aga, et ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas toimub nii mõndagi. Kuupäevade järgi sobis neist kõige paremini Morzine’i Trifecta Weekend juuli alguses. See aga tähendas, et kui ma Eestist 1. juunil stardin, siis ma pean juba viie…
-
Vastuolised tunded Kopenhageni osas
Ma olen Kopenhagenis varem käinud ainult korra paariks tunniks, kui Barcelonast Tallinna lennates jäi sisse peaaegu viietunnine ooteaeg ning selgus, et lennujaamast saab kiirelt ja mugavalt otse kesklinna sõita. Sel korral otsustasin Kopenhageni jaoks veidi rohkem aega varuda ning kuna ma olin endale mitu kuud tagasi ehku peale odava Easyjeti lennu ostnud Genevasse, oli nüüd aja täiteks võimalik kolm ööd ja päeva sisustada. Göteborgist Kopenhagenisse saab sõita kahekordse bussiga, mis on üsna mugav ja mõnus. Sõit ise kestab ca 4,5 tundi ja piletid jäävad 30€ kanti, seega üldse mitte paha. Pika sõidu juures oli ainult kaks ebameeldivat külge – minu koht oli sõidusuunale vastu ja mul läheb bussis kergelt süda pahaks…
-
Poolkriminaalne öömaja pakkuja ja imeline turismishostel Göteborgis
1. juuliga siis saigi läbi minu Norra osa reisist. Pean tunnistama, et täitsa kurb oli see lahkumine, sest selle veidi üle kolmenädalase perioodi jooksul sai Norra kuidagi väga koduseks. Loomulikult on mul hea meel, et ma ei pea enam hingamise ja iga sõrmeliigutuse eest kullahinda maksma, aga mäed, fjordid ja norrakate rahulik introvertsus sobisid mulle hästi. Norra on küll riik, kus ma kujutaksin ennast elamas, sest siin on nii palju võimalusi luua endale üks äge ja aktiivne looduslähedane elu. Aga praegu – täiskäik edasi, sest see oli alles algus!
-
Päev Oslos uusmeremaalasega ehk miks on hea, kui plaanid on lahtised
Ärkan oma viimasel hommikul Bunks at Rodes hostelis Oslos. Teoreetiliselt peaksin ma kell 11 siit läinud olema, aga õnneks on mul salavõti ehk eile kohatud Mathew. Saan oma suure koti hoiustada alla pagasiruumi, natuke turisti mängida ja kui tuleb tuju jalgu puhata, saan Mathew’ga tagasi üldruumidesse pikutama, lõunat sööma ja sarju vaatama tulla. Kell on 9 läbi, aga voodis vedelemine tundub ikka veel nii ahvatlev, sest järgmine öö tuleb ju jälle võrkkiiges veeta. Lubasin aga “uue poisi” täna heale hommikukohvile viia, seega pikka lamamist ei ole ette nähtud. Kuna ma tema harjumusi ei tea, siis äkki ta tahab kohvi esimese asjana hommikul juua ja ootab juba närviliselt jalgu väristades.
-
“Tulekahju” hostelis ja miks tasub oma pistikupesa jagada
Ärkan 29. juuni öösel kell kolm südame pekslemise peale, sest mingi sireen hakkab järsku tubades undama. Püüan kõigepealt meelde tuletada, kes ma olen ja kus ma olen, ning jään siis voodi äärele istuma – on see nüüd valehäire või mingi õppus? Mõne hetke pärast sireen vaikib, kehitan õlgu ja heidan uuesti pikali. Ei, sireen hakkab uuesti tööle. Nüüd tõusen juba püsti ja pistan nina ukse vahelt välja – otsest suitsu ja paanikat ei ole märgata, kuid haisu on küll tunda. Tipin siis paljajalu mööda koridori ühisruumide poole, kus on ees ootamas juba hunnik samasuguses segaduses aluspesu väel mehi, mõned naised ka seltskonnas. Paar venda on end juba valmis ka riietanud…
