Morzine’i viimane nädal ehk lahkumine sooja südame ja värske tatoveeringuga

Septembri esimene nädal oligi minu Morzine’is elamise viimane nädal. Uskumatult kiiresti ikka lendas see aeg, kuigi iga päev tundus eraldiseisvalt olevat aastapikkune. Eelviimasel nädalal sain ootamatult teada, et Kohvikuboss lendab 4. septembril Pariisi ja usaldab kogu kohviku ülalpidamise tiimi kätesse. Olin meeldivalt üllatunud, et ta otsustas niiviisi kontrolli meile anda, ja samas natuke ka hirmunud, et kas Kohvik üldse pärast seda veel püsti on. Need viis päeva olid organiseeritud nii, et pool tiimi avavad hommikul uksed ja teised tulevad ühekaupa juurde, võttes vaikselt üle õhtuse vahetuse. Kuna uusmeremaa baristal pidi pühapäev vaba olema, oleksin mina pidanud olema see, kes sel päeval 7:30 hommikul Kohviku avab ja kohvimasina valmis seab – mõte sellest pani mul juba vere kehas tarduma. Õnneks otsustas Boss siiski viimasel hetkel, et pühapäeval jäävad Kohviku uksed suletuks ning kõik saavad hoopis vaba päeva. Milline see vabavalitsusega Kohvik siis viimasel nädalal välja nägi?

Ütleme nii, et saabus täielik anarhia – keegi oma tunde õigesti kirja ei pannud, töötajad tulid hiljem või lahkusid varem, Rory magas pohmakaga nii sisse, et uksed jäid hommikul esimesed kaks tundi avatama; lapid ja kraanid olid loominguliselt kasutuses, kuid töö sai siiski tehtud ja kohvikus valitsevat rõõmsat meeleolu märkasid ka kliendid. Rattapoe poisid astusid sisse, nuusutasid õhku ja ütlesid: “Hmm, midagi on teistmoodi siin. Kuidagi…vähem stressi on õhus!” Naersime kaasa, et jaa, kas pole tore õhustik. Peab tunnistama, et nende nelja päeva pärast oli mul järsku kahju lahkuda. Meil oli tegelikult nii mõnus tiim, kordamööda mängisime DJ-sid, laulsime kaasa ja ajasime nii lolli juttu, kui ainult teenindussektoris on võimalik ajada. Mmm, kui füsioteraapia sektor muidugi välja arvata – sellele nonsense’ile on raske konkurentsi pakkuda. Lisaks lobale läksid kõigil töötajatel ka häälepaelad järsku lahti ning kõik jagasid, kui raske neil tegelikult on olnud sellise türannia all funktsioneerida, millist ärevust nad on tundnud ja kes kui palju kodus tööpäeva lõpus nutnud on. Mina sain ainult kergendusest ohata – nii et see pole siis mina, kes on liiga tundlik ja saamatu? Selgus ka, et Rory kaalub lahkumist ja oli juba käinud ka töövestlusel, kuid polnud julgenud Kohvikubossiga veel teemat tõstatada. Vaatasime ringis üksteisele otsa – kes siia üldse talvehooajaks siis tööle jääb? Tõestus, et hirmuvalitsusega ikka kaugele ei jõua.

Üks huvitav seik sattus veel minu Morzine’i aja lõppu. Nimelt olin ma terve aja olnud naljakas situatsioonis, kus nii minu korterikaaslane Kate kui töökaaslane Rory, kes olid omavahel eksid, olid saanud mulle väga headeks sõpradeks. Mul oli nende mõlemaga eraldiseisvalt väga erinev suhe ja üritasin küll vältida nende kahe vahele sattumist, kuid juhtus hoopis vastupidine olukord. Seebiooper algas sellega, et sattusin poolkogemata ühel päeval poest väljudes Rory ja Kate’iga kokku, kes parasjagu keset parklat juttu ajasid. Õigemini Kate ajas juttu ja Rory vaatas talle täiesti surmtõsise näoga otsa. Muidu lapselikult rõõmsameelne ja optimistlik Rory isegi ei tervitanud mind vastu. Kui ta oli rattaga eemale sõitnud, küsisin Kate’ilt koduteel, et millest siis suured sõbrad ka rääkisid. Kate vastas nii möödaminnes, et ah, palusin Roryl tulla meie elutoa lampi parandama. Vaatasin talle küsivalt otsa, mille peale Kate ruttu puterdas juurde, et ei-ei, Rory on õppinud elektrikuks ja talle väga meeldib teisi aidata. Nojah, kui meeldib, siis meeldib. Järgmisel päeval läksin tööl Rory juurde ja küsisin, et mis põhjusel ta nii kuri oli, et mulle isegi tere ei võinud öelda. Rory vaatas mind silmanurgast ja küsis, et mis ma ise arvan. Vastasin, et kui ma arvata oskaks, siis ma ei küsiks. “Sest et minust tahetakse asju, mida ma teha ei taha!” urises Rory mulle vastu. Ahaa, sinna see koer on siis maetud. Uurisin, et ega Rory pole kaalunud “ei” ütlemist olukordades, mis talle ei sobi. Selle peale tuli mingisugune arusaamatu pobin. Olin märganud varem ka Roryga vesteldas, et ta hindab ja tunnustab minu pingutusi enda piire seada nii töö- kui eraelulistes olukordades. Roryga mul pole põhjust olnud piire seada, aga talle on silma jäänud minu juures käitumismustrid, mida ta ise ei suuda rakendada. Kuna meist olid saanud head sõbrad, julgesin aeg-ajalt teda suunata mõtlema selle peale, kuidas ta kunagi kellelegi ära ei ütle ja näiteks haige peaga tööl köhimas käib. Endale teadmata olin ma lükanud veerema palli, mille peatamist polnud enam võimalik takistada.

Ühel päeval tööl olles lükkab Rory mulle ette oma nutikella ja küsib, kas see on nüüd see koht, kus enda piire seada. Mulle vaatab vastu sõnum Kate’ilt: “Kas sa saad täna tulla siis lampi vaatama?” Pigistan huuled kokku ja vangutan pead. Kolm minutit hiljem Rory hõiskab: “Hah, ma ei pidanudki midagi ütlema, ta juba leidis kellegi teise!” No tore, olukord lahenenud. Või nii ma arvasin. Õhtul pärast tööd kodus teed rüübates tuleb Kate minu juurde elutuppa ja istub rahutult maha: “Rory käitus minuga täna nii imelikult.” Tõmban endale tee kurku ja uurin võimalikult lakooniliselt, et mis ta küll siis ometi tegi. “Ta saatis mulle sõnumi, et temal on vaja minuga paremaid PIIRE KEHTESTAMA HAKATA. Mis kuradi piire?!” pööritab Kate ärritunult silmi. Tunnen, kuidas aeg ruumis järsku seisma jääb ja näen ennast korraks kõrval. Noh, Kärt, mis teed? Peidad pea liiva all ja mängid topeltagenti või võtad süü omaks? Otsustan võimalikult neutraalseks jääda ja tunnistan, et ma olen ka natuke selles situatsioonis oma osa mänginud, aga mitte otseselt Kate’i suunas, vaid nii üldises plaanis juhendanud Roryt paremini enda soove ja vajadusi väljendama. Kate’i jaoks tuleb see natuke ootamatult ja ta tunnistab, et see on ikka nõme, et Rory just tema peal nüüd oma uusi oskuseid peab harjutama, aga tõsi ta on, et sellega oleks vaja tegeleda. Proovin vestlust suunata meist eemale ja kirjeldan, kuidas olen märganud, et muidu rõõmsameelne Rory võib muutuda väga torisevaks ja kibestunuks, kui ta end õigel hetkel ei kehtesta. Olen tööl isegi tema ette seisnud ja palunud tal see pulk välja tõmmata, mis teda nii hirmsasti tagumikus torgib. Riskantne nali, mille peale Rory mulle pikalt kaalutledes otsa vaatab, ja siis demonstratiivselt enda taguotsast fiktiivse pulga välja sikutab. Kümme punkti suhteekspert Kärdile. Ma pole kindel, kui kaugele minu manipuleerivate kombitsate mõju ulatus, aga ma tõesti loodan, et selle tagajärjel muutub nendevaheline suhtlemine ausamaks ja läbipaistavamaks.

Viimane väga tähtis asi oli veel vaja enne lahkumist korda ajada. Ma olin võtnud kinnisideeks, et mäed peavad minuga Morzine’ist kaasa tulema. Esiteks, sest need iseloomustavad kogu minu sealveedetud aega, ning teiseks, sest mäed on saanud mulle nii tähtsaks sümboliks. Stabiilne, tugev, ajatu, vankumatu. Mäed on alati olnud ja on ka pärast meid, nad annavad perspektiivi ja kindlust. Keerutasin end paar nädalat peegli ees, et õige disain välja valida, kuni üks jäi mind igapäevaselt kummitama. Enne tatoveeringu tegemist käin alati mitu päeva ringi selle tundega, et see on mul juba olemas ja minu osa – nii tean, et tegemist on õige valikuga. Arvasin alguses, et tahan mingit vaba käega voolavat minimalistlikku pilti, kuid keha otsustas valida hoopis terava ja nurgelise versiooni. Nüüd oli vaja aga Rattapoe Joe saada nõusse. Kuulasin pealt tema arutelu Marianiga, kes samuti tatoveeringut tahtis, ning sadasin sisse omapoolse nõudmisega. Leppisime kokku, et läheme ühel õhtul tema poole ja saavad kaks kärbest ühe õhtuga löödud. Siis hakkas aga mingi kummi venitamine pihta – küll ei olnud ruum vaba, küll sai tint otsa ja olid tarneraskused. Ma olin juba meelt heitmas, et pean lahkuma Morzine’ist ilma tatoveeringuta! Kurtsin kurba saatust poistele Kohvikus, kui Rory teatas, et aga Joe isa teeb samal õhul nurgapealses baaris pop-up tattoo salongi. Ee, mis-mis? Jah, just, tal on mingid disainid valmis joonistatud ja sina saad sealt endale sobiva valida, mis siis baari tagaruumis sulle peale kriibitakse. Aga minul on ju oma disain… Poisid arvasid, et tasub kohapeale ikka minna. Kalpsasin siis töölt otse baari kohale ja murdsin ennast läbi rahva Joe isa juurde. “Näed, seda tahan, kas saab?” küsisin nõudlikult. Vanamees vaatas kortsus kulmuga mulle otsa, sest täna pidid vaid tema enda disainid saadaval olema. “Jah, aga Joe lubas mulle juba mitu nädalat tagasi ja nüüd ma lähen juba minema!” halisesin nahaalselt mulle täiesti tundmatule mehele. “Pff, ei no Joe muidugi, seda võibki jääda ootama! Hea küll, mine siis anna talle see disain, paneb mulle selle tahvlisse valmis,” turtsatas Joe isa. Läksin lükkasin disaini Joele ette ja küsisin, et kuidas see asi siis nüüd käib. “Relax, mine tee üks drink ja võta istet, küll me kutsume sind siis,” rahustas alati natuke pilves välimusega Joe. Alkoholi enne tatoveerimist? Aga see on ju keelatud. Selle peale naerdi mind muidugi kõigi poolt välja. Lonkisin siis baarileti äärde ja küsisin, et kas saaks palun pool shotti gini toonikuga suurde klaasi. Blond baaridaam naeris mind samuti välja, sest pudelist tuleb korraga 4 cl. Küsisin, et äkki ta saab lihtsalt pool siis ära kallata ja ma maksan ikka täissumma. Neiu raputas pead, tegi kokteili valmis ja pilgutas silma: “Come on, honey, live a little!” Võtsin lonksu jooki ja istusin leplikult töökaaslaste juurde maha. Eks ma siis “elan natuke”. Minu puhul tähendas see muidugi seda, et kui oli aeg lauale heita, oli mul sumin juba poolest joogist sees. Samas oli nahk ka sellest natuke tuimem. Töö oli kiire ja korralik, ainult poole peal hakkas Joe isa järsku karjuma: “Katsuda ei tohi!” See oli suunatud Scottyle, kes mu kohale kummardus ja itsitas: “Noh, kullake, mis sa teha lased – I love Scotty või?” Pöörasin oma punastava põse ära ja turtsusin: “Totakas!” Midagi pole teha, sellel meeslapsel on šarmi. Oma mägedega jäin ma igatahes väga rahule ja keerutasin mitu päeva peegli ees, et nende olemasolu ikka kontrollida.

Ja nii saabuski kätte 9. september – minu lahkumise päev. Pakkisin oma asjad kokku, vaatasin tühja tuba, millest oli minu kodu saanud, ja tundsin lahkumise eel ootamatult kurgus pitsitust. Oh ei, ära hakka nüüd – sa oled ju oodanud seda minekut! Midagi pole teha, minu närvisüsteemi jaoks on igasugune lahkumine alati vaja vastu võtta väikse draamaga: “Kas on ikka vaja jälle minna kuskile või? Kõik oli ju nii hea ja stabiilne, siin on kõik turvaline ja tuttav, miks sa pead hakkama rikkuma nüüd seda asja?” Tjah, õnneks olen neid veenvaid hääli enda peas saanud viimase 14 aasta jooksul kenasti tundma õppida ja tean, et nad tulevad šaboteerima siis, kui asi on tegemist väärt. Tuleb nad ära kuulata, vahel ka välja lasta ja kõigile, kes kuuldeulatuses, teavitada: “Ei, ma ei taha enam kuskile minna, ma mõtlesin ümber!” Õnneks teavitatavaid on juba varem informeeritud minu standardkäitumisest, mille peale tuleb alati vastata vaid üht: “Mida iganes, lähed ja kõik!” Ja siis ma lähengi. Lahkumise teeb aga eriti raskeks see, kui mängus on loomad. Vaatasin ukse juures kräunuva Mimi poole ja tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Kallistasin kiiresti ja tugevasti Kate’i, puterdasin midagi jällenägemisest ja tänutundest ning põgenesin ruttu autosse. Emily ja ta peika pidid mind veel viimast korda Kohvikust läbi sõidutama ja siis Thononi rongi peale viima. Istusin autosse ja teavitasin kõva häälega; “Ei no tore on, Bossi ees ma küll nutta ei kavatse!” Aga siis läksid mõtted Rory ja Mariani peale ning hakkasin veel hullemini löristama. Lõpuks astusin suurte vaimsete pingutuste saatel Kohviku uksest sisse ja lõin laia naeratuse näole. Bossmees naeratas vastu ja uuris, et mis ta mulle veel pakkuda võib. Lasin endale viimase imehea flat white’i ette kanda ning kui oli aeg uksest välja minna, pakkis Bossmees veel porgandikoogi ka mulle teele kaasa, kallistas soojalt ja siiralt ning tänas mind kõige eest. Tundsin, kuidas sel hetkel kõik negatiivne minu peast kadus, ka see, et hetk tagasi oli ta Roryle üsna kuuldavalt sitasti öelnud. Roryt kallistasin kõige viimasena pikalt ja tugevalt, soovisime inglaslikult “I love you, take care!” teineteisele ning mina sositasin veel lõppu, et ta elus häid valikuid teeks. Jah, sõbrad – see, mis Eestis on vaimne ja füüsiline vägivald, on Prantsusmaal lihtsalt armastus.