Üllatusi täis Bern – säravad välikäimlad ja tasuta meelelahutus

Nagu eelmises postituses sai räägitud, siis Bern sattus mu sihtkohaks puhtalt mugavusest – kuskil oli vaja enne Zürichit aega veeta ja seal oli hea hinnaga hostel. Oma check-in’i oodates hosteli puhkeruumis tekib mul aega taustatööd teha, et mis see linn endast siis kujutab ja mida siin üldse tehakse. Esimese asjana guugeldan kõige olulisemat küsimust – kas siin kuskil ujuda saab? Ja kae imet – Bernis on lausa mitu vabaõhu basseini, nendest kaks asuvad otse jõe ääres ning tavalisele klooribasseinile on seal lisaks ka naturaalse jõeveega basseiniala. Plaksutan käsi ja olen juba elevil. Uurin neid ühte ja teistpidi – kumma kasuks otsustada? Üks tundub olevat suurem ja rahvarohkem, teine alternatiivsem ja kohalikum. Valin siiski suurema, mis on lähema jalutuskäigu kaugusel, sest selle juures asuvat ka kohustuslik gelato-kohvik. Proovin leida freibad’i hinnakirja, kuid kas on tõesti võimalik, et midagi sellist võiks olla tasuta? Nii kallis riigis? Vaatame järele. 

Toa võti käes, viskan kiirelt oma asjad konkule, vahetan riided, pakin koti ja olen valmis avastusteks. Muide, sel reisil olen võimalusel alati valinud endale nari alumise voodi. Varem tahtsin alati ülemisel korrusel olla, aga tegelikult on alumine oluliselt mugavam ja praktilisem ju – sul on ligipääs oma asjadele, saad vetsu minna lihtsalt, toetada veepudeli voodi kõrvale põrandale jne jne. Üleval pole oma asju kusagile panna! Seega taaskord õnnestus saada mugavam koht.

Minu esimene peatus tuleb Subway’s, sest see on igas riigis enam-vähem sama ja saad ise endale tervisliku ja toitva wrapi kokku keerata. Bernis tuleb wrapi eest muidugi 10€ välja käia, aga nüüdseks mul silm ka enam ei pilgu. Las minna siis! Pakin wrapi kotti ja asun vantsima jõe suunas. Enne tuleb mul aga ülalt linnast kas mööda järske treppe või miniraudteed mööda alla laskuda. Otsustan raudtee kasuks, sest sellised naljakad pisikesed sõiduvahendid on minu jaoks alati põnevad. Kuna hostelist olen taaskord saanud kaasa tasuta ühistranspordi kaardi majutuse perioodiks, saan selle sõidu tasuta ette võtta. Ma ei teagi, kas seda peaks rongiks, trammiks või gondliks nimetama, sest sinna sisse mahub umbes 8-10 inimest seisma ja see sõidab umbes 2 minutit. Trepist vantsimine ei tundu selle kõrval absoluutselt ahvatlev. Kõmbin siis siltide järgi Marzili freibad’i suunas, üsna lollikindel teekond, mööda ei saa väga panna, ja umbes viie minutiga olengi sissepääsu juures. Märkan seal kassasid, kuid ei saa aru, mida nad müüvad, sest sisse saab ka niisama neist mööda jalutades. Freibad ise on imetlusväärne – suuuuuuuur roheala, muru kui küünekääridega trimmitud, puud pakuvad mõnusat varjualust, kuid saad ka lauspäikse käes peesitada. Hüppelauaga basseini ümber on aed – ehk on see siis tasuline? Loobun sellest mõttest ja sätin end teisele poole parki hoopis naturaalse vee sissevooluga basseini kõrvale. Puude all murul on temperatuur täpselt paras minu keskpäevase eine nautimiseks, sest õhk on siiski mõnusalt soe. Enne käin veel WC-s riideid vahetamas ja ma ei valeta, kui ütlen, et need AVALIKUD wc-d on korralikumad ja puhtamad kui ükskõik millise hosteli käimlad. Brilliantvalged potid tervete funktsioneerivate prill-laudadega (jah, asi, mida hakkad reisides hindama!). Kuidas nad seda teevad, kui pargist käib päevas läbi kümneid tuhandeid inimesi ja WC kasutamine on tasuta? Šveits – vaata ja imesta.

Pistan oma võiku nahka ja ronin siis kärsitult vette. Jõevesi on piimjalt hägune ning üllatavalt külm. Mitte selle pärast, et ma külma vett pelgaks eksole, vaid mul on olnud võimalus vaadelda nii vanamemmesid kui lapsi selles vees pikalt ulpimas, nagu tegemist oleks vanniveega. Mina teen ühe kiire ringi ja ronin välja rätikule kuivama. Loen mõnda aega raamatut, kuni tekib huvi jõge kaema minna. Enne seda kaardistan ümbrust – ma ei viitsi oma kotti ja rätikut hakata kaasa vedama, kuid kui ma jõkke lähen, puudub mul igasugune vaade oma varale. Minu kõrvale on tulnud neiu, kes loeb samuti raamatut, ning eemal pingil istub vene vanaisa, kes lasi enne oma lapselapsele klassikalist muusikat telefonist. Kui ma muusika peale oma pilgu raamatult tõstsin, hüüdis vanapapi: “Ma ainult korraks lasen talle, ühe minuti!” Muigasin üllatunult, sest üldiselt ei kipu inimesed niiviisi hoolima ja ega ma polnudki otseselt häiritud millesti. See oli igatahes väga armas žest ja mul polnud kahtlustki, et võin selle seltskonna pilgu alla oma koti vedelema jätta. Kesklinn küll, aga saksakeelne Šveits ju!

Tipin siis jõe äärde ja jään suurte silmadega vaatemängu jälgima – noored ja vanad, suured ja väiksed väljuvad mööda treppi jõest, kõigil nägu naeru täis ja lapsemeelne helk silmades. Osadel on väiksed poid ja veekindlad kotid ka kaasas. Kust nad küll tulevad, mida nad teevad? Mõningane jälgimistöö paljastab tõe – kusagilt kaugelt ronivad need inimesed vette ja lasevad jõe tugeval voolul end kanda paarsada meetrit allapoole treppideni: näidiseksemplar Ja need trepid ongi siis puhtalt sellel eesmärgil, kujutate ette! Jälgin kerge südame pekslemise, ärevuse ja elevusega, kuidas need inimesed küll suudavad õigel hetkel väljuda ja trepini jõuda ega kao veekeristesse. Mõnel läheb napilt, mõni peab viimasel hetkel suuri pingutusi tegema, et mitte trepist mööda panna, kuid nii palju siirast rõõmu pole ma täiskasvanute seas vist kunagi näinud! Nii ilus. Ja kõlab nagu midagi, millest mina ei tohiks kohe mitte ilma jääda! Kõnnin siis mööda jõe äärt üles, ikka teiste järgi. Tuleb välja, et neid sissepääse on iga natukese aja tagant. Oma esimeseks “proovisõiduks” valin veidi lähema trepi, sest väike närv on ikkagi sees õigel hetkel õige väljapääsuni jõudmise osas. Vaatan endast mööda triivivaid inimesi ning valin sobiva augu vette laskumiseks. Sulps – ja olengi läinud! Vesi ise on ikka päris-päris külm, võtab korra kergelt hingetuks, jõe vool kannab ootamatult kiiresti ja sujuvalt edasi, justkui lendamise tunne tekib. Vesi ise on täiesti läbipaistmatult piimjas helesinine, tean varasemast, et selle värvi annavad veele liustikumineraalid. Hakkan trepile lähenema, kuid enne treppi on üks naljakas ava seinas, kust voolab vesi sisebasseini, ning see suur tühi suu on üsna hirmutav, eriti kuna selle ees tekivad veekeerised. Vaatan ava kohal olevat silti, kuid ei saa aru, kas see suunab ava poole või just eemale ujuma. Tunnen korraks tugevat tõmmet, kuid suudan paanilise jõulise vehkimisega siiski käsipuuni jõuda ja trepist välja ronida. Bikiinide korrigeerimine jääb väga viimasele minutile ja natuke saan linnarahvale tasuta show’d ka pakkuda, kuid äsjakogetu emotsioonid ja ülevoolav adrenaliin panevad kõik muu unustama. Appi, kui äge!! Veel, uuesti, veel, veel, veel! Jooksen nüüd kaugemate treppide juurde ja teen lõbusõitu veel paar korda läbi, kuni lõpuks hakkab jahe ja tundub õige aeg oma varanduse juurde tagasi pöörduda. Täielik joovastus. Keha on nii õnnelik ja rahul, ma vist võiks terve päeva siin veeta, kuid vee temperatuur paneb siiski teatavad piirid ette. Kuivatan end ära, naudin nüüdseks juba päraslõunast päikest, mis enam nii palju sooja ei paku, panen riide ja hakkan tagasi hosteli poole sättima. Väravatest väljudes vaatab mulle muidugi vastu kohustuslik jäätisekohvik, kus inimesed trepil istudes nii idülliliselt oma gelato‘sid limpsavad. Ega’s midagi, mina ka.

Võtan uuesti selle naljaka mägirongi-trammi tagasi üleslinna ning käin läbi kohalikust toidupoest. Tegu on küll Coopiga, kuid nii uhket toidupoodi pole ma vist ealeski külastanud. Veiniosakonnas on väike baar, kus parasjagu peen proua klaasi šampanjat mekutab, kõik on valge, puhas, ilusti presenteeritud. Nopin mõned asjad endale õhtu- ja hommikusöögiks kaasa ning naasen hostelisse. Pean tunnistama, et kõik asjad poes ei olnudki teab mis kallid. Värsked puu- ja juurviljad, pasta ja valmistoidud, mahlad, juustud ja tuunikala näiteks olid täiesti normaalsete hindadega. Karjuvalt kallid olid aga munad ja lihatooted. Väikse karbi munade eest käisin välja vist umbes 6 eurot. Olgu siis head munad ka!

Hostelituba on vahepeal täitunud uute kottide ja isiklike esemetega, elanikest on parasjagu kohal vaid üks – ameeriklanna minu kohal. Teeme tutvust ja tuleb välja, et tema on parasjagu tagasiteel Zürichist Taylor Swifti kontserdilt. Näitab mulle videosid ja jagab ulmelist kogemust, kuidas inimesed päev otsa kõrvetava päikse käes ilma vee ja vetsupausita kontserti ootavad. Minu jaoks oli juba Noepi staadionikontsert inimvõimete piire testiv – sellisele suurkontserdile seisma ma isegi ei pretendeeri. Klapime ameeriklannaga hästi, kuid tundub, et 30+ reisijatel on mõistlik arusaam isiklikust ajast ja ruumist, seega saan mõne aja pärast rahulikult snäkkide ja raamatuga kerra tõmmata. Raamat ise on täielik pläust, aga nüüdseks olen juba liiga investeeritud, et seda pooleli jätta, seega teen agressiivseid üritusi see ruttu läbi saada.

Magama lähen rõõmsa ootusega, mida järgmine päev Bernis toob!

Kärt