Jaanuar 2025: plaanide ootus ja lahkumise valu

Jaanuarikuu möödus suuresti teadmatusest tuleneva pinge all. Templis küsiti iga nädal, et kas ma juba tean, mis mu järgmine sihtkoht on ja kui kauaks ma nendega jään. Suutsin neile ainult nii palju infot jupi kaupa anda, et ma vähemalt järgmise nädala retriidil olen olemas ja minuga võib töögraafikus arvestada. Samal ajal kammisin igal vabal hetkel Yoga Trade’i, LinkedIni, Trusted Housesittersi ja Workaway lehti ning kõikvõimalikke Facebooki gruppe, et leida mingitki juhtlõnga, kuhu suunas edasi liikuda. Kuna raha oli mul põhimõtteliselt otsas – ettevõtte kontol oli veel nii palju raha, et ühekordne miinimumpalk välja maksta ja selle eest lennupiletid osta – siis pidi minu järgmine plaan hõlmama raha teenimist. Ainsad kohad aga, mis mulle ette sattusid, olid vabatahtlikutööd. Tundus, et maailmas enam töö eest raha ei makstagi! Olin Florida templis üsna enesekindlaks muutunud oma sotsiaalmeedia oskuste suhtes, seega lootsin, et suudan äkki leida tööotsa just selles vallas. Võimalikest valikutest käisid läbi nii Costa Rica, Mehhiko, Bali, India kui Kanada. Aga ei miskit. Kahe joogakooliga Indias said isegi videokõned kokku lepitud, mis osutusid aga tõeliseks pettumuseks – kuulutustes lubatu osutus reaalsuses hoopis millekski muuks ning raha polnud neil kellelgi plaanis tegelikult maksta. Tule aga tööta ja me anname sulle magamisaseme…

Olin lõpuks nii löödud. Tundsin raha otsalõppemise pinget, kuid oli näha, et ükski asi, mida ma ise üritasin olukorra parandamiseks ette võtta, ei viinud kuskile. Sain taaskord kinnitust, et mina ei tee plaane, vaid plaanid peavad mind leidma. Aga nad leiavad mind ainult siis, kui ma ei stressa ja ei mõtle üle; kui ma suudan olevikuhetkele alistuda, tõsta käed üles ja võtta omaks, et elu lihtsalt juhtub õigel hetkel. See on aga meeletu väljakutse, kui sa oled ühes paganama kallis riigis ning kuklas hõõgub viisa lõpukuupäev. Olukorda ei teinud paremaks ka see, et ma tegelikult ei tahtnud ju Sarasotas ja selles templis enam olla ning tundsin end lõksus olevat. Minu ainsaks oaasiks selle võimatu olukorra keskel tundus olevat Justin, sest temaga kohtumised olid need hetked, kus sain pitsitavast reaalsusest korraks eemale, sättida end ilusaks ja nautida, et keegi mu eest hoolitseb. Kuid ka see mull oli lõhkemas, sest Justin oli kümneks päevaks sõitmas ära Tampasse autode oksjonile.

Läksime tema ärasõidu eelõhtul kohalikku India restorani sööma. Romantikast polnud sel õhtul väga juttu, sest härra konservatiiv oli samal hommikul käinud varbaküünte operatsioonil, mistõttu liikus ta minu toel üsna vaevaliselt, plätude vahelt pitsitamas sidemetesse mässitud suurvarvaste tömbid. Enamiku õhtust oli ta näol valugrimass, millele ei aidanud muidugi kaasa vürtsika toidu söömine. Jagasin Justiniga oma esmaseid mõtteid Indiasse minekust, mille peale pani ta kahvli käest ja vaatas mulle pingsalt otsa: “Indiasse? Vau. See on ju nii kaugel.” Nojah, mida sa täpsemalt siis ootasid neiult, kes mööda ilma ringi põrutab? Lauas tekkis hetkeks vaikus ning ma nägin Justini näost, et ta vist päriselt esimest korda saab aru, et ma lähen varsti minema. Veel enam, oma spontaansuses võin ma lahkuda isegi enne, kui ta Tampast tagasi on jõudnud. Pärast pisukest mõttepausi teatas ta otsustavalt: “Ei, ma ei usu, et sa enne ära lähed, kui ma tagasi tulen. Me näeme veel.” Nojah, eks siis tuleb meesterahva sõna usaldada, mõtlesin muiates. Lõpetasime õhtusöögi ilma magustoiduta, sest härra tundus olevat üsna suurtes piinades. Käisime veel korra läbi paarist kohalikust poest, et ta saaks endale jalgade leotamiseks pesukausi osta, ning nii see õhtu lõppeski.

Justini äraoleku ajal üritasin oma päevi võimalikult tihedalt sisustada, et mul ei jääks liiga palju vaba aega ülemõtlemiseks. Kuna ta oli hommikust õhtuni hõivatud ja kirjutas harva, “mattusin” töösse ja ega templirahvas mulle uute disainitööde ettesöötmisega just ei koonerdanud. Iga päev tuli jälle keegi mulle kõrvale jutuga: “Kuule, mul on sulle üks ülesanne, sul tuleb see nii hästi välja.” Jah, mett moka peale oskasid nad mulle määrida! Küll tituleeriti mind tech wizzard’iks, küll sotsiaalmeedia spetsialistiks, küll staar-baristaks. Ja ausalt öeldes oli tore vahelduseks olla mitmekülgselt vajatud ja hinnatud. Samuti oli gruusia vabatahtliku Maria külaskäigu ajal meie sotsiaalelu küllaltki tihe – käisime kinos Bob Dylani filmi vaatamas, turistibussiga üle silla rikaste rajoonis jalutamas, uudistamas kohalikku basaari ja tasuta joogatunde. Ootamatult aga lahkusid templist üheaaegselt nii Maria (kes pidigi lahkuma) kui ka hispaania vabatahtlik Lucia, kelle emal oli väidetavalt olnud põlvetrauma, mistõttu pidi ta kohe Hispaaniasse tagasi lendama. Miks ma kirjutan “väidetavalt”? Sest Lucia tundus vihkavat iga hetke, mis ta templis veetis, ning ei teinud ülemäära palju pingutusi, et end mugavalt tunda. Seega tundus see trauma kuidagi väga sobival ajal juhtuvat… Tegelikult olin ma üsna õnnelik, kui nad mõlemad lõpuks lahkusid ja ma sain üle pika aja jälle toas üksi olla. Jah, retriidid kestsid ikka edasi ja iga nädal magas minu toas paar keskealist eneseotsingul koduperenaist, kuid retriitide vahele jääva paari päeva jooksul sain korraks nautida täielikku privaatsust. Muul ajal oli ainsaks üksiolemise kohaks vannituba.

Lõpuks tabasin jaanuari keskpaigaks ära, et üks väike Universiumi kutse oli aastavahetusel tegelikult minuni jõudnud, kuid ma ei olnud osanud seda tol hetkel ära tunda. Kuna ükski teine lõngaots kuhugi polnud viinud, haarasin sellest pisikesest märkamatust kutsest kinni ja 23. jaanuaril ostsingi 2. veebruariks ära lennupiletid Bangkoki, teadmata jätkuvalt, mis mind Tais päriselt ees ootab. Justin, kes lõpuks 20. jaanuaril oli Tampast tagasi jõudnud, ei lasknud nüüd enam ajal raisku minna, ja hakkas meie viimaseid kohtinguid usinalt planeerima. Tema initsiatiivil käisimegi veel kinos, Itaalia restoranis, tsirkuses ja korraldasime tema juures viimse söömaaja. Lisaks veetsime tunde tema diivanil lesides ja jutustades, karvane pärsia kass minu rinnal või meie vahel õnnelikult nurru löömas. Need viimased koosveedetud nädalad möödusid mingis roosamannases mõrumagusas uimas ning teadmine, et see saab varsti läbi, pitsitas südame alt üsna valusalt. Mu aju hakkas juba meeleheites genereerima plaane, kuidas ma saaksin siia tagasi tulla, kuid kusagil sügaval enda sees teadsin ma tõde – see on lihtsalt üks armas puhkuseromanss, mis päriselus kuhugi ei vii.

Meie viimasel hommikul, kui Justin mind autoga templisse tagasi viis, küsis ta, et kas ma ikka kirjutan talle edasi. Vaatasin talle üllatunult otsa ja vastasin, et muidugi, kui ta seda soovib. Selle peale ajas mees aga minu üllatuseks moka rulli ja nähvas: “Ei noh, ega sa ei pea, kui sa ei taha!” Mind ajas see solvumine nii naerma, seega asetasin käe tema õlale ja laususin naeru alla surudes: “Muidugi tahan. Kui sa veel aru pole saanud, siis sa päriselt meeldid mulle.” Justin piilus rahuloleva näoga nii palju minu poole, kui autoroolis olles võimalik oli, ja asetas vaba käe mu põlvele. Nii me seal siis 15 minutit sõitsime, rääkides tühjast-tähjast ja üritades edasi lükata hüvastijätu kurba nooti. Lõpuks pööras ta oma valge BMW veel viimast korda templi vastas oleva tankla parklasse. Kallistasime pikalt ja tugevalt ning astusin kiirelt autost välja, et mitte seda hetke enam pikendada. Lõin autoukse kinni ja tagurpidi templi poole kõndides saatsin teele juba sõidu ajal telefoni valmis kirjutatud sõnumi: “Juba igatsen!” Sain kiirelt vastu sõnumi: “Mina ka!” ja jooksin kiirelt oma tuppa, et keegi mind ei näeks. Seal istusin keset tuba vaiba peale, seljas Justini antud tuulejope, tõmbasin taskust välja eelmisest õhtust alles jäänud veinikorgi, mille Justin mulle uksest väljudes mälestuseks pihku pistis, ning lasin pisarakraanid valla. Mida rutem ma selle valu välja lasen, seda kiiremini see protsess pihta saab hakata. Aga oi, ma teadsin, et saab valus olema.

Head aega, Justin!