Florida templielu kroonikad: motivatsioonipuuduses vabatahtlikud ja Porno-Bingo

Pärast esimest nädalat Florida templis oli mulle selge, et New Yorgi templiga pole siin ühist rohkem kui ühised õpetused ja traditsioonid, kuid sellega asi piirdus. Ei tundnud ma siin seda ühtehoidvat ja hoolivat kogukonnatunnet ning võib-olla just seetõttu ei suhestunud ma enam ka budistlike õpetustega. Proovisin küll alguses jätkata igapäevase raamatute lugemisega ja käia usinalt meditatsioonitundides, kuid miski ei klikkinud enam ning tundus, et Kadampa õpetuste periood mu elus oli möödunud. Mitte et ma budistliku maailmavaatega ei oleks resoneerunud, aga pigem hakkas mulle tekkima tunne, nagu Kadampa puhul oleks tegemist mingi kultusega, mida kõik pimesi jälgivad, muudkui kiidavad ja ülistavad. Eriti kõrvu kriipiv oli kõrvuni naeratavate floridalaste jutt sellest, millised nad olid “enne budismi leidmist”. Kuidas nad olid ikka nii rumalad, isekad ja pimedad. Selline enda materdamini muutis mind ekstra kriitiliseks, sest ma olen üsna kindel, et Buddha õpetuste kohaselt peaks seda kaastunnet, mida me teistele jagame, laiendama ka kõikidele versioonidele iseendast. See, kes ma olin varem, tegutses enda tolleaegsete parimate teadmiste põhjal, seega milleks teda tümitada?