Florida templielu kroonikad: motivatsioonipuuduses vabatahtlikud ja Porno-Bingo

Pärast esimest nädalat Florida templis oli mulle selge, et New Yorgi templiga pole siin ühist rohkem kui ühised õpetused ja traditsioonid, kuid sellega asi piirdus. Ei tundnud ma siin seda ühtehoidvat ja hoolivat kogukonnatunnet ning võib-olla just seetõttu ei suhestunud ma enam ka budistlike õpetustega. Proovisin küll alguses jätkata igapäevase raamatute lugemisega ja käia usinalt meditatsioonitundides, kuid miski ei klikkinud enam ning tundus, et Kadampa õpetuste periood mu elus oli möödunud. Mitte et ma budistliku maailmavaatega ei oleks resoneerunud, aga pigem hakkas mulle tekkima tunne, nagu Kadampa puhul oleks tegemist mingi kultusega, mida kõik pimesi jälgivad, muudkui kiidavad ja ülistavad. Eriti kõrvu kriipiv oli kõrvuni naeratavate floridalaste jutt sellest, millised nad olid “enne budismi leidmist”. Kuidas nad olid ikka nii rumalad, isekad ja pimedad. Selline enda materdamini muutis mind ekstra kriitiliseks, sest ma olen üsna kindel, et Buddha õpetuste kohaselt peaks seda kaastunnet, mida me teistele jagame, laiendama ka kõikidele versioonidele iseendast. See, kes ma olin varem, tegutses enda tolleaegsete parimate teadmiste põhjal, seega milleks teda tümitada?

Teiseks tundsin ma tohutut puudust füüsilisest aktiivsusest. Budism on kehaliselt väga staatiline praktika, mis tähendab, et sa peaksid justkui veetma tunde istudes, lugedes, mõtiskledes ja mediteerides ning kui su meeles on rahu, on ka su keha terve. Noh, teate, minu kehale mõjub selline asi siiski laastavalt. Sattusin kord isegi vaidlema meie peaõpetaja ja GV-ga, kes üritasid mulle selgitada, et trenn ega jooga pole vajalikud ja et meie põlvkond on väga mitte-spirituaalne ega usu millesegi – mina aga vaidlesin vastu, et meie põlvkond on just spirituaalselt väga avatud, tegeleb mediteerimise ja manifesteerimisega, usub Universumi kandvasse toesse ja tegeleb joogaga.  Ning et jooga on suurepärane viis mediteerimiseks – kui pead hoidma raskeid ja ebamugavaid poose, on kogu su tähelepanu vägagi kohal ning tuleb keskenduda sügavale rahulikule hingamisele. Noh, sel teemal jäime täielikult eriarvamusele. Praktikatest eraldumisele ei aidanud kaasa ka see, et kolm inimest, kellega ma templis kõige paremini läbi sain – Garret, Mary ja Ricardo – ei käinud keegi regulaarselt meditatsioonitundides, vaid ajasid omi asju ning elasid aktiivselt elu väljaspool templit. Tänu Ricardole saingi teada, et Sarasota Bay pargis toimub igasugu huvitavaid tasuta üritusi ning nii ma hakkasingi kaks korda nädalas käima kas pilateses, joogas või helimeditatsiooni tundides, millega sain tagasi kontakti oma kehaga. Hakkasin isegi hommikuti enne tööpäeva aias hommikujoogat tegema, kui ilm lubas. Vedasin mati Buddha kujuga purskkaevu taha, panin kõrvaklapidest käima affirmatsioonid ja asusin venitama. Minuga ühines igal hommikul ka meie mustvalge templikass, kes end minu ümber keerutas ja lõpuks nurrudes kerra tõmbus.

3. jaanuarist algasid ka nädalased retriidid, mis kestsid kokku neli nädalat. St igal reedel saabus uus retriidirahvas, kes lahkus kolmapäeviti ning seega olid neljapäevad sisustatud suures koguses voodipesude pesemise, kuivatamise ja kokkuvoltimisega, tubade koristamise ja uute voodite tegemisega. Ühele inimesele oli see ilmselgelt liiga suur koormus, kuid õnneks liitusid minuga teisel nädalal veel kaks vabatahtlikku – grusiinlanna Maria ja hispaanlanna Lucia. Kes mäletab, siis Maria oli minuga ka New Yorgi templis ning ma pidin tol korral endaga tõsist tööd tegema, et mitte koguaeg tema peale närvi minna. Õnneks kandis minu vaimutöö kandis vilja ja me lahkusime sõpradena. Pärast seda olime jäänud sotsiaalmeedias suhtlema ning kui ta pakkus, et tuleb oma puhkuse ajal Miamisse ja hüppaks siis juba nädalaks ka Sarasota templist läbi, oli mul selle üle väga hea meel. Eriti, kuna meil oli Mariaga olnud New Yorgis ühesugune meeldiv kogemus, seega lootsin, et ta nüüd kinnitab mulle, kui drastiliselt kehvem oli vabatahtlikuelu Floridas. Ja seda ta tegi ka. Paraku jagus rõõmu tema saabumisest umbes 24 tunniks, kui tundsin taaskordselt vana head tuttavat ärrituvust tõusmas ning selles keskkonnas oli mul oluliselt raskem end talitseda, seega leidsin end üsna sageli tema peale nähvamas. Olin nädalaga suutnud luua teatava süsteemi, kuidas asju teha, kuid Maria oli paraku seda tüüpi inimene, kellel oli alati sada “miks’i” ja ideed, kuidas võiks ikka teistmoodi asju teha.

Parem seis ei olnud Luciaga, kes tundus samuti olevat rahulolematu KMC Florida kaootilise tööjaotusega. Ei olnud meil ju konkreetseid vabu päevi – mina olin siiski suutnud läbi pressida endale kolmapäevad vabaks – ega töögraafikut. Samuti tundus, et Lucia oli kas väsinud ajavahest või igatses ta oma peikat, aga enamiku ajast ta magas, vahtis oma voodis telefoni või seisis kuskil seina ääres pahura näoga. Mina temaga mingit kontakti ei suutnudki luua, sest oma tööd tegi ta lohakalt ja hoolimatult ning kui inimene tahab lihtsal saada oma töötunnid kuidagi tehtud, ei saa siin mingisugusest töömeditatsioonist juttugi olla. Õnneks pidin ma temaga kokku puutuma ainult neljapäeviti, kui olid suured koristuspäevad. Ülejäänud aja töötas ta köögis koos Mary ja Ricardoga ning Maria oli vaheldumisi köögis ja administraatorilauas. Minust sai aga ajapikku ülem-rööprähkleja, kes oli kohvikus barista, vahel administraator, vastutas vetsude korrashoiu eest ning ühel hetkel, kui avastati, et ma oskan sotsiaalmeediat ja Canvat kasutada, hakkas mulle nunnadelt kuhjuma lademetes disainitöid, mida ma igal vabal hetkel arvutis timmisin. Tundus, et pärast esimese nädala suikumist oli templirahvas järsku avastanud, et minus peitub palju salajasi andeid, mis nüüd järjepanu avalduma hakkasid. Ma ise olin väga õnnelik, et mind lõpuks kohvimasina taha lasti, sest ei ole lihtsamat viisi inimesi rõõmustada, kui südamekese või lillega kohvi peal. Kuna kohvikus oli töökoormus väike, võtsin hea meelega vastu iga “oo” ja “aa, kui ilus!”.

Kuigi Maria ja Luciaga polnud elu just idülliline, saabus siiski nendega koos mingi uus energia ja sotsiaalne tärkamine. Juba Maria esimesel õhtul läksime Ricardo ja Garretiga linna peale ning leidsime end õhtu lõpus spordibaaris bingot mängimas. See oli minu elu esimene bingo-õhtu ja ma olin nii hasardis! Muusika oli hea ja ümberringi käis melu, kuid pärast ühte õlut ja kahte bingot olime siiski juba tagasi koduteel. Küll aga rääkis Ricardo, et ühes kohalikus pubis toimuvat igal teisipäeva õhtul porno-bingo ning minu entusiasmist arenes meil koheselt järgmiseks nädalaks uus plaan. Vahepeal käisime sama seltskonnaga ka Bob Dylani filmi vaatamas, mis puudutas mind hingepõhjani ning tekitas elus esimest korda huvi Dylani muusika vastu, mis mind senini oli külmaks jätnud. Porno-bingo päeval oli just saabunud ka Lucia, seega Gator Clubi suunas asusime teisipäeva õhtul juba viiekesti. Võtsime aga kohad baarileti ääres sisse, ostsime kõik endale hunniku bingolehti, tellisime Coronad ette ning olime valmis võitma! Ega me keegi ei teadnud päris täpselt, mida see porno-bingo endast kujutab, kuid varsti selgus, et bingo ise on täitsa tavaline, aga auhinnad on vähe vürtsikamad. Üks mäng koosnes kahest osast ning võitja sai tulla lavale ja endale pimesi auhinna valida. Kui aga võitjaid oli mitu, pidid nad veeretama täringut ning suurema numbri veeretaja sai auhinna. See süsteem tundus mulle üsna ebaaus, sest bingos võidab ju ikka see, kes esimesena karjub.

Pärast esimest ringi, kui meist keegi ei võitnud, protesteerisime häälekalt, et mäng on ebaaus, ja läksime üleskorrusele uudistama. Gator Club asus vanas telliskivihoones, mille teisele korrusele viis puidust originaaltrepp. Teine korrus oli täidetud piljardilaudadega. Alla tagasi oma kohale istudes avastasin enda eest täis pudeli Coronat. Vaatasin otsa Garretile, kes ainsana oli jäänud letiäärde kohti hoidma, et kas tema oli selle ostnud või. Garret raputas pead, et tema ei tea selle pudeli päritolust midagi. Põrnitsesin seda umbusklikult, sest kahtlustasin, et äkki oli jook kogemata vale inimese ette pandud või mis veel hullem – äkki on sinna sisse hoopis korgijooki sokutatud. Küsisin baaridaami käest üle, et kelle jook see siin on ja kust see tuli. Baaridaam vastas naeratades: “See on sulle. Noormees, kes tasuta joogi võitis, saatis selle,” ja viipas tühjale kohale teiselpool baariletti. Vaatasin kõheldes Garretile otsa, kes kehitas samuti õlgu, ning võtsin ettevaatlikult pisikese lonksu. Varsti naases meesterahvas WC-st ning saatis mulle vargsi altkulmu pilke. Olukord oli nii imelik, et otsustasin siiski joogi puutumata jätta. Lõpuks ilmus mees mu kõrvale ja selgitas, et saatis mulle õlle, kuna tal endal oli juba jook olemas. Tänasin teda, tõstsin pudeli tänutäheks õhku ja võtsin sõõmu. Sellega vestlus lõppes ja mees läks istus tagasi oma kohale, kordagi enam minu suunas vaatamata.

Vahepeal olid Maria ja Lucia otsustanud, et aitab tänaseks küll, nemad on väsinud ja tahavad tagasi templisse minna. Kell oli aga alles kümme ja minul veel mitu bingolehte alles. Ka Ricardo eelistas tüdrukutega koos tagasi kodupoole minema hakata, seega vaatasin viimases hädas õnnetult Garretile otsa, kes kinnitas, et jääb minuga veel üheks mänguks pubisse. Jätsime ülejäänud seltskonnaga hüvasti ja nüüd olin mina äksi täis – siit peab nüüd võit tulema! Mängisin korraga kahte lehte, Garret ühte ning ühel hetkel hakkasidki ruudud aina vähenema ja…”BINGO!” röögatasin peaaegu tooliga ümber käies. Õhtujuht vaatas mu lehe üle ja kinnitas, et kõik on korrektne. Kalpsasin kõrvuni naeratusega lavale, suutmata oma õnne uskuda. Mina, mina võitsin bingos! Hakkasin juba mõttes nuputama, et milline kingitus või mänguasi oleks templisse kaasa võtmiseks sobilik, kui järsku ilmus minu kõrvale lavale üks meesterahvas, kel selgus, oli samuti täismaja olnud. Vaatasin paaniliselt nüüd vaheldumisi otsa baaris istuvale Garretile ja lavale ilmunud konkurendile – mismõttes mingi mees tuleb minu võitu ära võtma?? Aga midagi polnud teha. Tuli see tobe suur täring kätte võtta ja loota mänguõnnele, kuid paraku jäi minu veeretatud kuubikule numbriks kaks. Olin nii pettunud. Mees veeretas number nelja ja oligi võitnud. Tundsin, et mind on justkui röövitud. Lonkisin õnnetunult Garreti juurde tagasi ja kaeblesin ebaõigluse üle. Garret patsutas mulle lohutavalt õlale ja suunas mind välisukse poole.

Kuna mina olin aga kahest õllest ja võiduadrenaliinist üsna ülemeelikus tujus, lasin kõigepealt Garretil teha minust ja võidupiletist pilti ning seejärel asusime hauduma plaani, et proovime koduteelt leida mingi suvalise asja ja ütleme teistele, et see oli minu auhind. Ja ega me kaua ei pidanudki kõndima, kui minu jalge ette sattus üks kaotatud kirjuvärviline käevõru, mille kuulutasin peeniserõngaks sobivat, ja jätkasime kihistades koduteed. Templi ees aga otsustasin siiski käevõru põõsasse lennutada ning kargasin sosistades – sest majas oli ju juba öörahu – tuppa: “Ma võitsin, ma võitsin! Aga üks mees varastas mu auhinna…” Teised jagasid minu võidurõõmu mõõduka entusiasmiga, kuid ma ei lasknud end sellest häirida. Pesin hambad ära ja keerasin voodisse teadmisega, et mina olin siiski esimene ja ainuõige Porno-Bingo võitja.

Kärt