Vestlus budistliku õpetajaga reisimisest, surmast ja Trumpist

Nagu eelmises postituses sai mainitud, olin ma Florida Kadampa templis saavutanud kõrgelt hinnatud tehnikavõluri staatuse. See tähendas, et iga hetke, mida ma ei veetnud administraatori laua ääres istudes, kohvimasina taga piima vahustades või WC-sid värskendades, sisustasin ma läpakas ja leiutasin, kuidas ellu viia budistide poolt püstitatud loomeülesandeid. Ja neid leidus seinast seina: küll tuli mul disainida raamatu järjehoidjaid, kus on peal Gyatso (ehk Kadampa süsteemi looja) tsitaadid; küll pidin välja mõtlema, milline võiks välja näha keskuse QR-koodiga visiitkaart, ning mis peamine – Facebooki üritusteks oli vaja kujundada päisepilte ja Instagrami postituste jaoks õige meeleoluga taustasid. 

Võiks ju arvata, et budistid võtavad helge tänuga kõik vastu, mida neile pakutakse, kuid ei. Siinsed tegelased olid väga kõrgete ootuste ja standarditega, sageli ka vastandlike maitse-eelistustega, mistõttu leidsin end nii mitmelgi korral justkui žürii ees istumas, kes kõik arutasid tõsiste nägudega minu viimatiste disainide üle: “Mulle see esimene ei meeldi, liiga sünge,” – “Mina just eelistan seda, sest see on puhas, teised on liiga kirjud!” Nn žürii koosnes tavaliselt meie peaõpetajast GG’st, keskuse juhist Cindyst ja mehest nimega David, kes oli ka mingit sorti asjapulk ja istus alatasa süvenenult kontoris arvuti taga.  Kui austet komisjon oli lõpuks disaini osas otsuse langetanud, algas kõrgtasemel peenhäälestus: “Nii, tõsta see pealkiri nüüd natuke kõrgemale. Veel, veel, veeeel…aitab, natuke madalamale. Vot nii. Nüüd tee see font väiksemaks. Paneks äkki suurte tähtedega selle alapealkirja? Hm, ei, see mulle ei meeldi, pane eelmine tagasi. Kas need lained seal taustal saaks kollaseks teha? Teistsuguseks kollaseks. Veel heledamaks. Näita korra, milline see esimene versioon oli. Okei, ei, see viimane oli parem. Olgu, jääb see siis.” Lahkusin nendelt koosolekutelt alati kergelt higise seljaga, selleks et hiljem Instagramist avastada, et nad olid lõplikku disaini ikkagi muutnud.” Olukorra tõsiduse kõige koomilisem osa oli aga see, et ma polnud ju mingi palgaline disainer, vaid lihtlabane tasuta tööd tegev vabatahtlik.

Lisaks disainitöö palvetele imbusid inimesed minu külje alla ka selleks, et ma näitaksin, kust saab reelse postitada, Facebooki ürituste asukohta muuta, jagada üritusi kohalike Sarasota gruppide lehetedele ja muud sarnast. Pensioniealiste nunnade jaoks olid need tegevused meeleheitele viivad, minu käes vajasid halvemal juhul kümmet minutit katsetamist ja otsimist, enamasti aga piisas paarist hiireklõpsust ning vastu sain alati laia kergendunud naeratuse ja õlapatsutuse. GV, see nö pahur nunn, oli minu püsiklient ning iga korraga, mil ma ta mõnest nutimurest jälle välja aitasin, muutus ta minu suhtes kamraadlikumaks. See oli ju iseenesest tore, ainult et nüüd kaldus ta skaala teise äärmusesse. Nimelt oli tal kombeks iga kord, kui ma midagi tarka tegin või nutikat ütlesin, mulle rõõmsalt rusikaga vastu õlavart tonksata. Noh, nii sõbramehelikult. Nunna “patsutus” oli aga üllatavalt tugev ning varsti hakkas mu deltalihasesse juba tema rusikasuurune sinikas tekkima. Valus oli, raisk! Hakkasin end iga tema rõõmsa huilge peale igaks juhuks veidi eemale kallutama, et järjekordsest rõõmsast paugust pääseda.

GV kõrval oli minu tehnikavõluri oskuste üle kõige tänulikum meie peaõpetaja Gen Gomlam. Veetsime tunde koos arvuti taga, kus üritasin tema täpseid visioone disainiprogrammis realiseerida. Gen Gomlam oli pisike kortsus ja pöetud pea, ent säravate silmade ja naeratusega, ääretult terava mõistuse ja kõnega vanem naisterahvas. Tal oli alati üllatavalt selge visioon ja täpsed nõudmised kõikvõimalike illustratsioonide ja postituste osas. Nautisin temaga koos töötamist mitte ainult seetõttu, et ta mulle rusikaobadusi ei jaganud, vaid ka seetõttu, et kogu oma tohutu teadmiste ja elukogemuste pagasi juures oli ta väga vahetu ja hea huumorimeelega. Temaga vestlemine mõjus alati inspireerivalt, sest kuigi ta oli “suur õpetaja”, ei tekitanud ta minus tunnet, et pean temaga suheldes olema hirmus aupaklik või alandlik. Vastupidi, testisin vahel oma naljadega tema piire ja sain alati vastuseks siira naerupahvaka. Meil oli ühtlasi Gen Gomlamiga ühine mure – nimelt ei suutnud me kuidagi teineteise nimesid meelde jätta. Olin siiralt rõõmus, kui ta mulle ühel päeval ütles: “Kat, I won’t be able to get your name right anyway, so I’ll just call you KK (ehk KayKay). And you can call me GG (ehk Gigi)!” Tundsin end pärast seda justkui eristaatuses olevat, sest me kutsusime peaõpetajaga teineteist ikkagi street names’idega. 

Ühel päeval, üsna lähedal minu lahkumisele templist, tuli GG minu juurde ja palus mul, kui aega tekib, tulla korraks tema tuppa. Ohoo, mõtlesin, see on küll üks eriliselt pühalik kutse. Kuigi peaõpetaja tuba oli minu toast ülejärgmine, polnud ma viie nädala jooksul kordagi oma jalga sinna tõstnud. Tuba oli armas, väike ja tagasihoidlik ning minu üllatuseks oli tal lausa oma kööginurk. Toas ringi vaadates tundsin, kuidas GG muutub minu silmis üheks tavaliseks vanatädiks, kellel on kõik asjad täpselt ära pandud oma kohale, laual linikud ja mõned nipsasjad, voodi kenasti tehtud. GG oli mind enda juurde kutsunud, et ma aitaks ühendada uue nutikella, mis talle kingiti, tema nutitelefoniga. Oli teine ikka puhta hädas, et tema ei saa ikka üldse aru, mis siin tegema peab. Võtsin siis telefoni kätte, uurisin natuke kella ja umbes 10 minuti pärast oligi seadistus valmis. Nüüd oli vaja oodata, et rakendus oma uuendused lõpuni viiks. GG oli selle üle nii õnnelik, et küsis, kas ta võib mulle teed pakkuda. Oleks olnud kohatu ei öelda, sest see on ikkagi au, kui peaõpetaja sind enda juurde teed jooma kutsub, seega vastasin jaatavalt.

GG palus mul võtta istet oma kenas punases kiiktoolis ja asus ise köögis toimetama. Käisin pilguga vaikselt toas ringi pisikeselt voodilt linikuga öökapile, kus oli tema õpetaja Gyatso pilt, seejärel raamaturiiulile, mis olid loomulikult täidetud Gyatso raamatute ja muude budistlike pühatekstidega, ning viimaks minu vastas kaetud budistlikule altarile. Uurimustöö katkestas GG, kes ulatas mulle teetassi, tõmbas endale ligi tooli istumiseks ning jäi mulle teraselt otsa vaatama: “Noh, räägi mulle nüüd oma reisiplaanidest!” Ahhaa, mõtlesin üllatunult ja asusin jutustama: “Tead, ma ootasin nädalaid kutset, mingit märki, kuhu edasi minna, aga ei midagi. Kaalusin Balit, Indiat, Sri Linkat. Kuni meenus, et paarike, kellega tutvusin New Yorgi templis, oli kolinud Taisse inglise keelt õpetama, ning kutsus mind endale külla. Olin selle juhusliku repliigi juba unustanud, kuid võtsin nendega uuesti ühendust ja on võimalik, et äkki saan ka mina sinna nende juurde tööle. Midagi kindlat veel ei ole, kuid Tai on hetkel ainuke õlekõrs, seega otsustasin sellest kinni haarata ja minna!” GG kuulas hoolega ja noogutas ning rääkis mulle seejärel loo, kuidas ta kunagi varastes neljakümnendates, ammu enne budismi avastamist oli käinud Indias, jäänud järksu tõsiselt haigeks, ning oli hinge vaakumas, sest abi oli liiga kaugel. Sellelt reisilt tagasi tulles muutus tema elu täielikult. 

Varasemalt medõena töötanud GG oli ühel hetkel teinud ülemineku hingehoiule ja palliatiivsele ravile – teemad, mis olid ka mind viimasel aastal paeluma hakanud. Kuulasin õhinal tema teekonda hingehoidjast budistliku õpetajanani ning rääkisin seejärel omalt poolt, kuidas ma poolkogemata olin enne ümbermaailmareisile tulekut lugenud läbi “Tiibeti raamatu elust ja surmast”, mis kõnetas mind väga ja tekitas uudishimu budistliku surmakäsitluse vastu. Jagasin temaga lugu sellest, kuidas Marokost Assooridele lennates tundsin esimest korda turbulentsi ajal tõelist surmahirmu, kuid kuskilt meenus budistlik õpetus sellest, et surma hetkel tuleb olla lõdvestunud ja rahuliku meelega, ning suutsin end üllataval kombel viia rahuseisundisse. GG vaatas mulle tõsiselt noogutades otsa ja lausus: “KK, sulle on siin elus antud nii palju head karmat reisimiseks. Sa oled nii toetatud. Kui sa satud ükskõik kus maailma otsas hätta või oled lihtsalt väsinud ning vajad kohta, kus puhata – otsi üles lähim Kadampa tempel ja ütle neile minu nimi, või helista! Ja sa oled alati hoitud seal.” Tundsin selle peale surisevat soojalainet üle keha jooksmas, mis on minu närvisüsteemi reaktsioon erilistel hetkedel, mil tunnen elu poolt hoitust ja suurt tänulikkust. Tundsin GG suunas nii-nii suurt heldimust, et oleksin tahtnud teda kallistada, kuid hoidusin siiski liigsetest žestidest.   

Olin selleks hetkeks teetassi juba peaaegu tühjaks joonud, kui kuidagi liikus meie jutt viimastele presidendivalimistele, konservatiividele ja Donald Trumpile. Nüüd nõjatus GG tooli seljatoele, pööras korraks pilgu aknast välja ja tõsines märgatavalt. Pärast pisikest vaikust lausus ta: “Trumpis on nii palju vihkamist.” Noogutasin ja laususin ettevaatlikult: “Olen Trumpi juba aastaid jälginud, lugenud tema kohta raamatuid ja vaadanud dokkfilme ning pean tunnistama, et ta on omamoodi geenius. Mõnes mõttes on isegi muljetavaldav, kuidas üks inimene suudab karistamatult väänata reaalsust ja pole kunagi pidanud oma tegude eest vastutama.” GG vaatas mulle väga tõsiselt vastu ja vastas lühidalt: “KK, Trumpis pole midagi muljetavaldavat.” Mina aga ei kohkunud tagasi ja selgitasin edasi: “Vaata, GG, mina usun karmasse ja üldjuhul elus karmaseadused tõestavad end üsna selgelt. Keegi ei pääse kunagi täiesti puhtalt. Trump mingil põhjusel aga, tundub, et võib teha mida iganes ja ei juriidilised ega karmaseadused ei tundu temani vähemalt selles elus küündivat.” Läksin veel kaugemale ja rääkisin, kuidas ma olin isiklikult tutvunud Floridas ühe konservatiiviga – jätsin loomulikult mainimata, et ma temaga linade vahele ronisin – ning filosofeerisin, et võib-olla just endast vastandlikult erinevate inimestega suhtlemine ja humaanselt neid mõista püüdmine ongi mikrotasandil maailma rahu toomise viis. Budistid ju usuvad, et maailmarahu algab meist endist. 

GG seedis veidi minu sõnu ning lausus: “Tead, minu õpetaja rääkis mulle kunagi loo sellest, kuidas üks barbaarne kuningas, kes kandis tapetute sõrmedest kaelakeed, kohtas oma teel Buddha. Kuningal oli plaanis Buddha mõrvata, kuid kui ta temani jõudis, lausus Buddha: I have stopped; it is you who have not stopped. Valitseja oli sellest nii liigutatud, et palus ise pühitsemist ning hiljem saavutas valgustuse. Nüüd, mõned aastad tagasi nägin ma unenägu, kus Trump istus oma kabinetis ning Gyatso astus tema juurde, sirutas käe välja ja lausus konreetselt: YOU MUST STOP. Mille peale Trump oli nutma pursanud ja vastanud, et ta ei saa ju. Ja nüüd iga kord, kui mul tema peale mõeldes tahab viha tõusma hakata, mõtlen selle unenäo peale ja kuidas ta seal nuttis, ning mul hakkab temast lihtsalt kahju.” Vaatasime GG-ga teineteisele tähendusrikkalt otsa ning naeratasime kahjutundega. Jah, selline see maailm, kus me elame, paraku on. Märkamatult oli möödunud poolteist tundi ning mul oli aeg minna veel enne hämardumist toidupoodi. Ulatasin GG-le tagasi teetassi ning tänasin teda selle tohutult huvitava vestluse eest. GG vaatas mulle taaskord sügavalt silma ja lausus: “Ära unusta, sa kogud endale siin praegu väga palju head karmat.”

Astusin toast välja ja tundsin mingit kummalist kergust. GG sõnad mõjusid justkui vankumatu ettekuulutus, mis kinnitas, et kõik sammud, mida ma siin elus teen, on õiged ja täielikult elu poolt toetatud. 

Ei tea, kas see oli nüüd unes või ilmsi, aga imeline oli see koosolemine igal juhul.

Hea Karma Kärt