Vetsusaaga, teine deit konservatiiviga ja öised sekeldused

Nagu Eestis nii ka Floridas on jõulude ja aastavahetuse vaheline periood suhteliselt hoomamatu ajaperiood, kus otseselt midagi toimumas pole. Tempel oli tühi, toimusid vaid üksikud laulupalvused, kuid tavapärased iganädalased meditatsioonitunnid olid pausil, sest kõigil olid pühad. Retriidid ei alanud enne kui 3. jaanuaril, seega polnud mul otseselt tööd, mida teha. Seetõttu olin ma täielikult pühendunud toa renoveerimise projektile. Küll aga mainis esimesel päeval nunn GK, kes mu vastu võttis, et kui mul on vaba aega, võiksin alustada WC-de värskendamisest. Nojah, mis seal siis ikka, töö ju teada ja tuttav. WC-sid oli meie elamuruumide koridori peal kokku 6. Kuigi kasutada võis neid kõiki, olid need mõtteliselt jaotatud nii, et üks oli õpetaja oma, kolm naiste ja kaks meeste omad. Otsisin aga kõikvõimalikud hävitus- ja koristusvahendid välja ning hakkasin musta tööga otsast pihta.

Esimese asjana üllatas mind, kui mustad need WC-d olid. Ma ei tea, kes ja kui tihti neid koristas, sest seintel olevaid koristustabeleid oli viimati täidetud juulikuus, kuid nii kehvas seisus nad nüüd ka polnud. Olin harjunud New Yorgi meditatisoonikeskuse puhtusstandardiga, mistõttu tundus tolmukiht vetsupotil, katlakivi dušisegistil ja pilgeni täitunud prügikast mulle võõras vaatepilt. Aga noh, tuletasin meelde oma armsa endise juhendaja mõtet pühendada töö nendele inimestele, keda hiljem puhtad tualetid rõõmustada võiksid, ja asusin keskendunult küürima. Olin parasjagu kolmanda tualeti kallal tuuseldamas, kui minu juures peatus parasjagu mööduv nunn GV ja küsis rõõmsalt, kuid küsivalt: “Sa koristad WC-sid? Oi, kui armas sinust! Nii et sa koristad kõiki? Ma võin enda oma ise koristada…” Olin natuke segaduses, sest ma ei teadnud, et ükski nendest oleks otseselt kellegi oma. Mulle anti korraldus lihtsalt WC-d korda teha ja nii ma käsku täitsin. GV nägemine tekitas minus alati kerget ärevusest, sest ta oli ülientusiastlik, rääkis natuke liiga kõrge rõõmsa häälega ning ta naeratus ja kulmud tõusid alati veidi liiga kõrgele, kui naturaalselt rõõmsal inimesel oleks normaalne. Sain üsna pea aru, et ta tegelikult on väga ärev, reaktiivne ja kergesti ärrituv inimene, kes on õppinud seda varjama naeru ja naeratuse taha, mis paraku tähelepanelikul ja tundlikul inimesel märkamata ei jää. Näiteks vaatasin ma ühel päeval kohvipausi ajal meie ühisköögis Youtube’i videot, kuidas värvida seina pika rullikuga nii, et värv ei jääks laiguline. Tegelikult on kokkulepe, et ühisruumides tuleb alati kasutada kõrvaklappe ja austada vaikust, kuid kuna ma olin oma probleemi nii süvenenud, läks see mul meelest. Õige pea lendas GV uks, mis on vahetult köögi vastas, avali lahti ning GV tõmbas sõnagi lausumata köögiukse kinni. Istusin nüüd piinlikus vaikuses, sest minu jaoks on selline käitumine veider. Kui ta oleks mulle ütlema tulnud, et ole hea, ära kuula kõvasti videosid, oleksin saanud vabandada ja viga parandada. Nüüd oli lihtsalt ebamugav. 

Aga tagasi WC-de juurde. Olin parasjagu meeste WC-s lõpetanud jälkide uriinilaikude hävitamise, kui mööda astus Garret ja lausus GV-le sarnaselt: “Ma oma WC koristamisega saan ikka ise hakkama…” Nüüd hakkasin ma vaikselt ärrituma – mulle oli antud konkreetne ülesanne, aga järsku olid kõik omast arust ilgelt suured koristajad. Oleksin tahtnud neile susata, et välja küll ei paista, aga jätsin selle lause siiski enda sisse. Lõpuks sain suure töö tehtud ja olin enda üle päris uhke. Kui aga järgmisel päeval tuli GK majast läbi minu maalritööd üle vaatama, mainisin, et kõik kuus WC-d said koristatud ja see võttis ikka päris palju rohkem aega kui lihtsalt “värskendamine”. GK vaatas mulle segaduses näoga otsa ja lõi siis silmad suureks: “Oota, sa koristasid siin neid WC-sid või? Oh jummel, ma mõtlesin ju avalikke meeste ja naiste vetsusid meditatsiooniruumi vastas!” Nüüd oli minu kord teda juhmi näoga vaadata. Et kuue vetsu asemel tuli mul tegelt hoopis kahte koristada… Nojah, nüüd on need siis vähemalt tehtud, mõtlesin omaette. GK aga siiski kiitis mind ja lohutas, et ma tegin nüüd teistele majaelanikele ilusa jõulukingituse. Ka üks võimalus olukorda vaadata.  Võin juba kinnitada, et avalik meeste WC oli isegi hullem kui need privaatsed eluruumide omad, sest seal olid…ja ma palun kõigilt nüüd andeks…urinaarid. Tõmbasin endale maski ette, kummikindad kätte ning astusin ruumi nagu Lara Croft, ühes käes klooriga vahend ja teises vetsu üldpuhastussprei ning asusin kohapealt ringi keerutades arutult spreima kõike, mis lähedusse jäi. Lükkasin õlgu võdistades varbaotsaga potikaaned üles ja pihustasin kaanealust sellise agressiivsusega, nagu oleks sealt mulle parv ämblikuid kallale hüppamas. Kui seal WC-s enne mind mõned ainuraksed elasid, siis minu lahkudes polnud selles kohas enam ainsatki märki elust. Minu töö oli tehtud ja rohkem ma sinna oma jalga kunagi tõsta ei tahtnud. 

***

27. detsembriks olin ma taimetoidust ja nunnade emotsioonidest tüdinenud ning kirjutasin Justinile, et kas me järgmiseks kohtumiseks võiksime minna kas kusagile välja sööma, tellida toitu koju või kokata ise midagi liha sisaldavat. Härra Konservatiiv vastas minu sooviavaldusele, et tal olevat kapis jõulu söömaaja jääke ning pakkus, et võiksime nende ümber õhtusöögi ehitada. Kõlab hästi! Veel uuris ta, et kas ma hapukapsast söön. Minu idaeurooplase süda tegi üllatusest vist lausa kiirema tukse, sest esiteks muidugi söön, aga kas siis tema sööb ka või?! Hiljem selgus, et härral olid kauged ungari juured, mis ehk selgitab seda kummalist toidulembust. Justin saatis mulle oma aadressi ja pakkus, et võime kohtuda tema juures kell seitse õhtul, kui ma just ei soovi, et ta mulle järele tuleks. Uurisin kaardilt, et meie omavaheline distants oli pea 10 kilomeetrit, mistõttu igasugune jalgsi või ühistranspordiga sõit oli välistatud. Taksosõidul oleksin pidanud aga umbes 20 dollariga arvestama. Paluda Justinil edasi-tagasi 20 km sõita tundus jälle veidi üleliigne, sest hiljem õhtupimeduses vajaksin nagunii tema abi tagasi templisse saamisel. Siis aga süttis mu peas väike tuluke – Garret! Kuna tal oli ühena vähestest keskuses oma auto, siis oli ta mulle pakkunud, et kui mul on vaja kuhugi minna, võib ta mind alati hea meelega sõidutada. Noh, tõenäoliselt ei mõelnud ta selle all mu kohtingule viimist, aga ega ma talle siis ei pea täpselt ütlema, kuhu ma lähen… Imbusin vaikselt kööki, kus Garret parasjagu teed jõi, ning uurisin võimalikult ükskõikse hääletooniga ja detailidesse laskumata, et kas ta oleks nõus mu viima ühele “õhtusele istumisele”. Garret viisaka mehena täpsustavaid küsimusi ei esitanud ja oli nõus. Huh, pääsesin, mõtlesin omaette, nagu ma polekski 33aastane täiskasvanud naisterahvas, kes võib oma vaba ajaga teha, mida heaks arvab. Lugesin templi reeglid läbi ja seal on küll kirjas, et majas sees ega territooriumil ei tohi tarvitada alkoholi ja narkootilisi aineid, kasutada vihakõne, seksuaalselt ebasobilikult käituda ega putukaid tappa, aga mitte midagi polnud öeldud majast väljaspool enda ülalpidamise kohta, seega võtsin vastu otsuse, et olen vaba hing.

Nii me Garretiga umbes poole seitsme paiku õhtul autosse istusimegi. Kuna Garret oli ühtlasi vastutav territooriumi haldamise, sh värava lukustamise eest kell 22, uuris ta, et kas peaks mulle värava lahti jätma. Kehitasin õlgu, et ah, ma ei usu, et ma nii hiljapeale jään. Sõitsime põhimõtteliselt vaikuses terve tee, kuni pöörasime pimedale tänavale, kus pidi asuma Justini maja. Suure tee äärest polnud puude vahelt võimalik aru saada, kus maja asub, seega panime õigest sissesõiduteest mööda ja keerasime hoopis mingile kitsale tupiktänavale. Seal jäime seisma ühe maja aia äärde, kus tuled põlesid. Helistasin Justinile, klõpsides telefoni hääle võimalikult vaikseks, ning kaeblesin, et me ei leia maja üles. Õnneks tuligi mees just sellest samast majast välja, seega tänasin kiirelt Garretit ning asusin läbi madala võpsiku maja suunas turnima. Tuleb välja, et sealt kaudu polnud keegi varem üritanud territooriumile siseneda, aga noh – mul on ikka vaja ju meeldejäävalt saabuda! Astusin edasi majja, mis osutus avatud planeeringuga, ühe mehe kohta natuke liiga ruumikaks, puhtasse ning hästi organiseeritud majja, mis oli sisustatud igasugu omapäraste vintage esemetega nagu plekist needitud kirjutuslaud, massiivne diivanilaud, kuldne vanaaegne kassaaparaat, kolm tulipunast mootorratast ja suurepärane vinüülivalik. Seintel leidus omapäraseid kunstiteoseid, vastu jooksis mulle skeptiline 10aastane valge siberi husky ja karvane valge pärsia kass. Nurgas oli püsti jõulukuusk, mida kaunistasid oksjonite kaelapaelad. Ja neid oli palju! Võtsin köögis baarileti ääres istet, ise suu ammuli ümbrust takseerides ning koheselt täideti minu ees klaas punase veiniga. Vau, okei, muljetavaldav, mõtlesin ja olin nõus oma esmaseid hinnanguid veidi lõdvendama. Vaatlesin köögis toimetavat meest, kes kergusega kuivatatud ploomidega praekapsas kokku segas, tundes samal ajal huvi minu reisiseikluste vastu ning noogutades oma koerale silmatilku manustas. Võtsin pika lonksu veini ning pidin tõdema – Kärt, sa oled plindris.

Õhtu oli meeleolukas ja lõbus ning mõned tunnid hiljem tõstsin Justini najalt oma pea ning otsisin silmadega kella. Öökapilt vaatas mulle kõigepealt vastu revolver. Palun, kas saaks olla veel klassikalisem Ameerika? Togisin vaikselt unist meest ja küsisin, et kas ma kutsun endale takso. Justin haigutas ja vastas, et ta viib mind ikka ilusti koju. Nii ma saabusingi veidi enne südaööd valges kaarikus pimeda templi värava taha ning avastasin kergendunult ja tänutundega, et Garret oli mulle siiski värava lahti jätnud. Hiilisin ettevaatlikult välisukseni, piiksatasin selle kiipkaardiga lahti ja palvetasin, et keegi sellest üles ei ärka. Kõndisin hääletult oma toa ukseni, haarasin uksenupust, et seda pöörata ja…lukus. Tardusin. Üritasin seda pöörata küll ühte ja teistpidi, kuid mingil moel olin ma suutnud seestpoolt lukustatava ukse kuidagi lahkudes sneprisse tõmmata. Mis nüüd saab? Üritasin leida kedagi, kes oleks veel ärkvel, kuid tulutult. Koputasin meestetoa uksele, kust tuli mulle vastu unesegane Ricardo, kes ei teadnud asjast midagi. Proovisin siseneda adminnituppa, kuid seda minu kiip ei avanud. Õnneks oli tuba, mille remont parasjagu pooleli oli, avatud, seega sain hiilida sinna ja magada keset lämmatavat värvihaisu. Tegin akna praokile, leidsin seinakapist pea alla diivanipadja ja tõmbasin endale peale õhukese lina. Öö oli küll jahe, kuid vähemalt sain mõned tunnid magatud. Hommikul ärkasin selle peale, et aknalaual istus kass ja vahtis mind ainusilmi. Tundsin ennast nagu teismeline, kes oli öösel millegi tobedaga hakkama saanud. Lonkisin siis kööki ja kurtsin GV-le, et olin ööseks uksetaha jäänud. Tema kihistas oma tüüpilist üllatunud naeru, tõi peavõtme ning lasi mind õnnetukest lõpuks tuppa. Suundusin otsemaid pika kuuma duši alla ja olin tänulik võimaluse eest hambaid pesta.

Parasjagu hommikust einestav Garret uuris, et kuidas mu õhtu muidu möödus. Noogutasin, et väga tore oli ning sinnapaika see vestlus jäigi. Olin tänulik Garretile, kellel ka puudus uudishimu või oli piisavalt kannatlikkust, et oodata õiget hetke, kuni info ise temani jõuab.

Tiinekas Kärt