Kuidas ma USAst lahkumist planeerides sain valusa geograafia õppetunni

Ma olin seda päeva oodanud Sarasotasse saabumise hetkest nagu issanda ilmutust – mis saab edasi? Mis on minu loo jätk? Kuhu elu küll nüüd viib? Olin seadnud endale üsna kindlad ootused, et minu järgmine peatükk saab olema kas India/Sri Lanka, Kesk-Ameerika või äärmisel juhul Bali. Seda, et tee mind aga hoopis Taisse viib, poleks ma suutnud ealeski ette ennustada. Oleksin õigupoolest selle vaikse kutse peaaegu mööda lasknud oma palavikulistes kinnisideelistes tööotsingutes.

Nimelt komistasin uue aasta alguses Instagramis iirlanna Naomi, kellega New Yorgis koos vabatahtlik olin, postituse otsa, mida ehtis Tai draakon. Kirjutasin eriliselt mõtlemata pildi alla: “Oo, oletegi juba Taimaal!” Kui me New Yorgis olime, pidasid Naomi ja inglasest peika Mike igapäevaseid vestlusi teemal “mida oma eluga edasi teha”. Nad olid varasemalt elanud mitmetes erinevates riikides üle maailma, töötades inglise keele õpetajatena. Tegelikult oli neil lastega töötamisest kopp ees, aga samas maksti  raha üsna hästi ning boonusena pakkus töö õpetajana võimalusi elada ägedates paikades, olgu selleks siis Hiina, Hispaania või Indoneesia. Tais oli Naomi ka varem töötanud, kuid minu New Yorgi templist lahkumise hetkeks nad midagi kindlat otsustanud ei olnud. Seega oli minu pildialune kommentaar seotud lihtsalt üllatusega nende sihkoha valiku osas. Naomi vastusest “tule külla!” ei arvanud ma suurt midagi, sest see kõlas tavapärase viisakusväljendina, mida inimesed ikka ütlevad.

Kuid mõned päevad hiljem tõusis see lause uuesti mu ajusoppi ja kuna minu nädalaid kestnud tööotsingud olid kõik läinud luhta, oli mul mingil hetkel juba raske seda kutsungit eirata. Kuid…Tai? See tundus kuidagi nii mõttetu sihtkoht kõikide teiste valikute kõrval. Ning erinevalt teistest kaalumises olevatest riikidest olin ma Tais juba käinud ja ausalt öeldes polnud mulle tollest ajast mingeid eristuvaid mälestusi jäänud. Kuna see oli aga tõesti ainuke käega katsutav valik ning lisaks olid seal ees ootamas ju tuttavad näod, otsustasin siiski Naomile kirjutada, et natuke maad kuulata. Olin väsinud üksi reisimisest ning mõte eesootavatest tuttavatest nägudest tundus lohutav. Sain teada, et hetkel elab paarike Lõuna-Tais Phuketi linnas ning töötavad nad mõlemad rahvusvahelises koolis, mille alla kuulub sõimerühm, lasteaed ja algkool. Naomi ise andvat hetkel arvutiõpetust, vaatamata sellele, et tal puudub selleks igasugune erialane ettevalmistus. Kuid personalipuudus olevat nii suur, et nad olevat nõus vist enam-vähem igaüht tööle võtma. Selle peale mu kõrvad juba natuke elavnesid. Ma võiks ju ülekvalifitseeritud laste füsioterapeudina saada sõimerühmas hakkama küll! mõtlesin lootusrikkalt, kuigi mõte röökivast beebikarjast ajas mind õlgu judistama. Aga suvevaheaeg polnud teab mis kaugel ja pealegi – teenida raha ja samal ajal elada Tais? On ka halvemaid väljavaatevaid elus. Naomi lubas koolis minust juttu teha ja teada anda.

Juba veidi vähem kui 24 tundi hiljem raporteeris neiu: “See koht siin on täielik kaos, aga vähemalt nende madalate standaritega on sul lootust! Kui ma neile sinu tausta mainisin, ütles õppealajuhataja, et nad otsivad tegelikult kooliõde. Nii et saada kooli HR meiliaadressile oma CV ja kirjuta, et mina andsin sulle selle info.” Muigasin üllatunult. Noh, süsti teha ma ei saa ja ravimeid anda ka mitte, aga kaaluda-mõõta ja rühti hinnata ju ikka oskan, hakkasin vaikselt ennastki veenma, et saaksin selle rolliga hakkama, täielikult ignoreerides fakti, et tõenäoliselt on sellisel ametikohal töötamiseks vaja meditsiiniharidust või vähemalt miinimumnõudena mingit sertifikaati. “Aa, ja maini kindlasti, et sa oled eestlane! Kooliomanik on ka eestlane,” lisas Naomi veel lõppu. Tegin nagu kästud ja jäin ootele. Paraku pärast viit päeva vaikust hakkasin muutuma juba rahutuks, sest kätte oli jõudnud jaanuari keskpaik ja mul polnud ikka veel plaani, kuhu USAst edasi minna. Olin tõeliselt valmis juba templist lahkuma, kuid mul oli ettevõtte kontol alles viimane rahanuts, umbes-täpselt nii palju, et mingis suunas riigist välja lennata, kuid siis oli minu finantsiline lõpp käes ja enam polnud seda kummi kuskilt venitada. Mingi sissetulek lihtsalt pidi mind järgmises sihtkohas ees ootama.

Kirjutasin seega Naomile, et kõik, mul on limiit ees ning et mis ta arvaks sellest, kui ma lihtsalt ostan lennupiletid ära ja loodan parimat. Isegi kui koolist tuleb eitav vastus, siis mõni räpane rannabaar mind ikka sularaha eest tööle ju võtaks? Naomi arvas, et minu füüsiline kohalolu kindlasti aitaks kaasa tööotsingutele, ainult et neil polevat enne esimest palgapäeva, mis saabub veebruari keskpaigas, veel uut elukohta. Nimelt elasid nad tol hetkel ühetoalises korteris, kus polnud ei diivanit ega sobivat põrandapinda madratsile. Kuna pidin nende juures saama (vähemalt alguses ja ajutiselt) elada, oli see üsna oluline tegur minu plaanide juures. Mind see aga ei morjendanud, sest minu mäletamist mööda oli Tai üks väga odav sihtkoht, mistõttu pole ka midagi hullu, kui ma näiteks esimese nädala peaksin hostelis veetma.

21. jaanuariks polnud ma ikka veel koolist kippu ega kõppu kuulnud ning kuigi Naomi oli lootust andnud, et õppealajuhataja oli minu kohta tema käest taas uurinud, ei olnud mulle jätkuvalt keegi vastanud. Ka see, et Naomi mulle õpetaja isikliku Whatsappi numbri andis, kuhu ma samuti ilma vastust saamata kirjutasin, ei muutnud olukorda. Lõpuks ei jaksanud ma enam oma otsuste tegemisega teiste inimeste järel oodata ning haarasin lõpuks elu ohjad taas enda kätte. Pärast kahepäevast närvekulutavat eeltööd ei jäänud mul lõpuks muud üle, kui osta ära lennupiletid suunal Florida-Chicago-LA-Hiina-Bangkok, sest kogu see õudusunenägu läks mulle kokku maksma ainult 350 dollarit. Oleks saanud ka veidi lihtsamalt, kui ma oleks nõus olnud lendama läbi Türgi, kuid lennupileteid otsides sain ma paraku väga valusa geograafia õppetunni  – selgus, et Floridast on oluliselt lühem ja kiirem lennata Aasiasse läbi Euroopa, mitte üle USA ja Vaikse Ookeani. Kas te teadsite, kui suur see raibe on?! Ma olin tõsiselt löödud ja ausalt öeldes kukkus kogu mu maailmataju selle faktiga kokku, sest paraku oli Euroopa suunas lendamine selle reisi kontekstis välistatud – vastasel juhul ei saaks me rääkida mingist ümbermaailmareisist. Midagi polnud teha, sellised tingimused ma ise oma reisile olin seadnud ja ma poleks saanud endaga edasi elada teadmises, et ma polnudki lennanud ümber maailma. Seega broneerisin raske ohkega piletid ja lohutasin end, et need on lihtsalt kolm päeva mu elust. Või noh neli, sest ühe päeva oma elust kaotan ma täielikult ajas tagasi lennates. Aga mis seal ikka. Vähemalt oli mul nüüd päris-päris plaan, kuidas siit riigist lõpuks lahkuda.

Nii ma informeerisingi lõpuks templielanikke ja kontorirahvast, et mind on teil veel nädalaks ja siis – adjöö! Neil oli muidugi väga kahju kuulda minu lahkumisest ja üritasid ikka moosida, et äkki mingi valemiga ma siiski jääksin või vähemalt tuleksin nende juurde tagasi. Kuigi lahkumise eel paistis tempel järsku palju helgem koht, sest olin ju siiski elanud seal juba viis nädalat, tundes end täitsa koduselt ja olles ära harjunud ka kõigi kohalike elanike veidrustega, oli siiski selge, et minu jaoks on aeg järgmiseks peatükiks sellest loost. Ainult Justinist lahkumise valu varjutas äramineku elevust, kuid muus osas oli ma valmis. Isegi, kui see tähendas Atlandi ookeani kohal ühe terve ööpäeva kaotamist!

Uute seiklusteni
Kärt