Head aega, 2024, ja las karneval jätkub!

Pärast viimast kohtingut konservatiiviga olin veidi ärev. Ta oli järgmisel päeval hõivatud mingite muude plaanidega ning mul oli liiga palju aega ülemõtlemiseks, seega valisin ainuvõimaliku lahenduse – läksin järgmise tüübiga deidile. Ben oli 36aastane ja elas kahjuks St Petersburgis (mitte Venemaal, vaid Floridas), mis asus umbes 45minutise autosõidu kaugusel Sarasotast. Seega mitte just kohutavalt kaugel, aga siiski piisaval distantsil, mis eeldas kohtumiste hoolikat organiseerimist. Kuna mehel aga päevatööd parasjagu polnud, oli ta paindlik lühikese etteteatamise peale kohale sõitma ja nii me otsustasimegi 28. detsembri õhtupoolikul kohtuda. Palusin tal parkida templist veidi eemale, sest ei tahtnud võõra mehega võõrasse autosse ronimisega liiga palju endale tähelepanu pöörata. Samas ettevaatusabinõuna oli siiski vaja, et keegi oleks teadlik minu viibimisest võõra internetis kohatud mehe seltskonnas, seega teavitasin enda asukohast sõbrannasid. Kuna ilm oli veel viimaseid päevi täitsa talutav, pakkusin, et läheme randa, sest ma polnud ikka veel ookeanis ujumas käinud.

Kell viis õhtul ootaski mind templi taga Popeyes’i kiirsöökla parklas valge pick up truck. Autost hüppas välja pikemat kasvu lumivalge T-särgi ja patsiga noormees. Ben oli sõbralik, lahke naeratuse, madala häälega ja jutukas ning tema parema silma all põsel olev sügav arm tegi ta üllataval kombel nägusamaks. Ta nägi välja, nagu mees, kes oskab tööriistu käsitseda, ning seda peegeldas ka tema auto sisu. Jutt jooksis vabalt ning kuna Ben oli samuti palju reisinud, leidsime kiirelt ühise keele. Ben oli põhimõtteliselt Justini vastand – ta hääletas Kamala poolt, ostis just endale pisikese ühekordse majakese, mida oli vaja nüüd renoveerima hakata; ta oli pidanud mitmeid ameteid alates langevarjuhüppe instruktorist kuni paadimööbli disainini välja. Oli tunda, et ta on rahutu hing, kes vajab iga paari aasta tagant täielikku kannapööret, seega tundsin temas veidi ära ka ennast. Varsti jõudsimegi valge liivaga tuulevaiksesse randa, kus vees polnud praktiliselt ühtegi hingelist. Ilm oli soe, kuid pilvine, seega oli mõistlik ujumine ruttu ära teha, enne kui õhtune temperatuur langema hakkas. Vesi oli nii umbes 17-18 kraadi ehk siis midagi Eesti suve sarnast, st minu jaoks harjumuspärane, kuid Beni pidi sisenemisel siiski hoogu võtma ja kohapeal hüplema.

Hulpisime veidi vees, kuni minul hambad plagisema hakkasid, ning võtsime seejärel veepiiril rätikutel istet. Pilvede taga oli päike parasjagu loojumas ning taevas värvus sini-lillatriibuliseks. Rääkisime vett vaadeldes juttu, kuni järsku tõusis veepinnale hetkeks üks seljauim. Olin vaatepildist nii üllatunud, et pidin Beni käest uurima, kas see oli nüüd unes või ilmsi. Ben kinnitas, et nägi sama mis mina, ning jäime nüüd pingsalt uut ilmutust ootama. Ja ta tuligi! Mul õnnestus see väike ime isegi väga uduselt telefoniga videole saada. Uurisin kahtlevalt, et kas see oli nüüd hai või delfiin, kuid Ben kinnitas, et niiviisi lauge kaarega ujuvad ainult delfiinid – hai puhul püsib uim ühtlaselt üleval. Päikseloojangu järgselt hakkas hämarduma ning mina kasutasin allesjäänud valgust veel Beni tähelepanelikumaks uurimiseks. Ma ei suutnud otsustada, kas noormees meeldib mulle või mitte. Loomulikult oli ta sümpaatne, kena ja viisakas, kuid pidin tunnistama, et kuigi meil polnud muret, et jutu sisse paus tekiks, hakkasin ma varsti selle pausi järele igatsust tundma. Ben muudkui rääkis ja rääkis endast ning jah, tal oli ka põnev elu olnud, kuid kui vestluskaaslane minu kohta pea ühtegi küsimust ei küsi, hakkab mu tähelepanu vaikselt hajuma. Lisaks hakkas mul kõht tühjaks minema.

Ühel hetkel oli õues juba nii hämar, et suutsin vaevu Beni nägu eristada, seega tegin märkuse, et mul hakkab kõht tühjaks minema, seega paluks mind viia kuskile, kus süüa antakse, või siis koju, kus ma saaks endale ise süüa teha. Otsustasime sõita tagasi kesklinna. Kuna Ben polnud kohalik, kammisin mina kaardil läbi erinevaid söögikohti, mida saaksin endale lubada, ning otsus langes rameni-kohale nimega Taro Kunderi. Teel linna hakkas Ben rääkima mulle oma endisest pruudist, kes oli temalt kuidagi suutnud välja petta pool tema enda majast, korduvalt kätega kallale tulnud ning kelle vastu ta oli lõpuks pidanud lähenemiskeelu võtma. Kuulasin silmad punnis seda lugu ja imestasin, kui halvaks võib ikka üks suhe kiskuda. Lõpuks jõudsime söögikohta, kus puhus aga konditsiooneer nii külma õhku, et otsustasime hoopis autos süüa. Härrasmees tegi söögikorra lahkelt välja ning mina muigasin vaikselt omaette – see deitidel käimine võib olla üks mu parimaid finantsotsuseid! Istusime siis uuesti autosse ja kuulasin pardilihaga nuudleid luristades edasi tema uskumatut lugu, kuni lõin kogemata hambad sisse sellesse ekstra tšillisse, mille olin palunud enda supile lisada. Ma nimelt ei osanud arvata, et see on päris terve piprakaun, mis mulle puljongisse visatakse. Ahmisin põleva suuga õhku ning proovisin igasugu trikke, kuni lõpuks leidsin ainukese viisi, kuidas tulekahju natukenegi leevendada ehk hoidsin suud vett täis. Nii ma oma veest punnis põskede ja vesiste silmadega Benile noogutasin, et mul kõik hästi ja ta võib oma looga jätkata. Ben vaatas mulle kaastundlikult naeratades otsa ja pani autole hääled sisse.

Umbes kella kaheksa paiku õhtul keeras valge kastikas tagasi KMC templi parklasse. Väljusin autost, kallistasin Beni ja koperdasin maja ees otsa Garretile, kes nagu ikka ei küsinud mitte ühtegi küsimust. “Käisin rannas!” teavitasin rõõmsalt ja lidusin kööki oma järelejäänud suppi külmikusse viima. Benist ei kuulnud ma rohkem aga midagi. Tundub, et me kumbki ei suutnud sellelt deidilt leida, mida otsisime. Köögis istus parasjagu Mary, kes oli pühade ajal olnud perega, ning tulnud nüüd tagasi templi elu elama. Ma olin temaga põgusalt paaril korral juttu rääkinud, kuid ega ma temast päris sotti polnud veel saanud. Mary võis olla nii umbes hilistes 50ndates naisterahvas, kes istus alati köögis ja jõi Diet coca-colat. Tema rippuva kaela järgi võis eeldada, et ta on kaotanud palju kaalu ning varruka ja särgikaeluse äärtest piiluvad kriipsud andsid aimu, et pisikesed tatoveeringud kõrvadel polnud ainsad kunstiteosed, mis tema keha katsid. Mary töötas köögis Ricardo abilisena ning tal oli tõeline lõuna-osariikide aktsent ja näol õrn naeratus. Mulle tundus ta alati väsinud olevat, kuid samas pakkus ta, et kui mul on kunagi vaja kuskile minna, siis ta hea meelega sõidutab mind. See oli nii armas temast, kuid ta oleks pidanud Garretti käest küsima, mida selline pakkumine endaga kaasa võib tuua…

* * *

Järgmisel hommikul, kui istusin üksi köögis ja sõin oma hilist hommikusööki, seisatas minu kõrvale Garret ja uuris, et kas ma soovin ka vana-aasta õhtul tulla koos teistega välja sööma. Noh, nagu mul oleks väga palju konkureerivaid üritusi kalendris... Olin küll salamisi nagu põhikooli plika lootnud, et Justin kutsub mind aastavahetuse peole, kuid sinna olevat piletid ammu välja müüdud ja lauad täis broneeritud, seega sama hästi võisin ma budistidega restorani minna. Garret kinnitas, et valitakse selline koht, kus ka veidi piiratuma eelarvega kodanikud saavad endale midagi lubada. Uurisin, et kes veel on tulemas. Garret loetles ette Ricardo, veel ühe meie majas aeg-ajalt figureeriva meesvabahtliku ning ülejäänud pidavat olema Lakewoodi ja Tampa meditatsioonikeskusest, kokku ca 10-12 inimest. Küll aga ei tabanud mu kõrvad GV nime… Kortsutasin kulmu ja küsisin Garretilt, et kas meie kuri nunn polegi kutsutud või, mille peale Garret vastas pingutatud naeratusega: “Ei,” ja rohkem küsimusi ma ei esitanud.

Sättisin seega end 31. detsembril kella kolmveerand neljaks valmis ning asusime oma pisikese kambaga kõndima. Teised kõik pidid sellesse 20 minuti kaugusel asuvasse restorani autoga minema, kuid Garret ja Ricardo olid nõus minusugusega koos kõndima. Garret heitis mulle hindava pilgu ja lausus: “Sa näed väga kena välja!” Tänasin ja meenutasin talle, et ma olen sama vana kui tema tütar. Sel õhtupoolikul ma ütleks, et muutus minu ja Garreti suhtlus, heas mõttes. Saime kõik aega veeta natuke vabamas ja neutraalsemas õhkkonnas ning Garret tundus ka templist väljaspool ennast lõdvemini tundvat. Viskasime nalju, uurisime üksteise elulugude kohta ning mina lubasin endale mõned teravamad naljad Garreti suunas, millele ta vastas valjude naerupahvakutega. Seega oli meie sõprus tehtud ametlikuks! Restoran, kuhu meil laud oli kinni pandud, osutus hirmus peeneks valgete laudlinadega vegan söögikohaks. Menüü oli väga mitmekülgne alatest sushist kuni burgerini. Takseerisin hindasid ning kui teised asusid hoogsalt eelroogi tellima, palusin mina endale tuua ainult pearoaks tempura sushi ja ulatasin menüü otsustavalt teenindajale tagasi. Jälgisin, kuidas umbes pooled lauas istujad tellisid kokku üht koma teist ning palvetasin, et see poleks seda tüüpi seltskond, kus lõpus arve võrdselt kõikide vahel laiali jagatakse (ei olnud). Küll aga lükati mulle kõik need tellitud eelroad vaikselt nina alla, seega tõstsin viisaka tagasihoidlikkusega endale paar ampsu siit ja sealt.

Söömaaeg oli imeliselt maitsev, tuju elev ning pakuti välja, et lähme jalutame oma ägisevate kõhtudega veidi mööda linna ringi. Kesktänav oli liikluseks suletud ning püsti oli pandud lava, kus rahvas parasjagu live-muusika taustal õllevines tantsis. Jälgisime humoorikat šõud ning liikusime promenaadi suunas, kus asus peadpööritav lõbustuspark. Igalpool vilkusid tulukesed, särasid prožektorid ja mängis erinev muusika. Vaatasin tulede kohal kõrguvaid palmipuid ja mõtlesin – Kärt, sa oled Floridas! Kui pöörane see veel on?! Eestis oli parasjagu jõudnud kätte südaöö, kuid mul oli jäänud veel veeta viimased viis tundi aastas 2024. Templisse tagasi jõudes kadus igaüks oma tuppa ning ka mina läksin kambrisse ära filmi vaatama. Mul oli tõsine plaan siiski uus aasta tervitades vastu võtta. Viimati oli mul olnud nii rahulik aastavahetus 2021. aasta lõpus, mil jalutasin üksi kakaoga vanalinna müürile vaateplatformile, ootasin ära esimese ilutulestiku, trampisin lumesajus koju tagasi ja avasin üksi šampuse. Soovisin endale imelist uut algust ning uinusin voodis raketiragina taustal. Sel korral aga suundusin pool tundi enne südaööd köögikapi otsas asuva snäkikorvi kallale, tõstsin endale mõnusa kausikese kokku, keetsin tassikese teed ja istusin teki sisse mässitult terrassile kiiktooli.

Jälgisin pimedatel tänavatel mööduvaid purjus inimesi ja taamal vilisevaid valgusjutte ning tunnistasin, et olen oma eluvalikutega rahul. Täiesti kaine aastavahetus oli minu täiskasvanueas täiesti esmakordne. Mul polnud otseselt midagi puudu, midagi häda. Olin suutnud 2024. aastaga nii palju korda saata, et sinna tundus vähemalt terve dekaadi jagu sündmusi olevat mahtunud. Aasta esimesed kolm kuud olin pühendunud täielikult taliujumise MM’ile valmistumiseks, kirjutades samal ajal oma e-raamatut ja osaledes Ettevõtlusinkubaatori kursusel. MM sai seljatatud, oli aeg raamat purki panna ning kogu oma maine vara Eestis kokku pakkida. Pidin lõpetama töö kahes perearstikeskuses, müüma maha või ära andma oma asjad, allesjäänu pakkima kastidesse ja saatma isa juurde pööningule; läbi mõtlema, mida endaga kaasa võtta reisile ja vaikselt ka reisi algust planeerima. Ma arvan, et ma ei maganudki õieti need viimased kaks kuud, sest ikka leidsin end keset ööd ärevusega lage vahtimas, Norra mägiteid mõttes läbi sõites või oma eelarvet üht ja teistpidi kokku arvutamas. Ja siis, 2. juunil ma olingi valmis Eestist lahkuma oma Suurele Reisile. Või noh, kas just valmis, aga enam polnud tagasiteed. Olin viimase poole aasta jooksul põrutanud läbi Sknadinaavia, elanud kaks nädalat Šveitsis, läbinud Sparta võistluse, töötanud Prantsusmaal kohvikus, veetnud 7 nädalat Marokos ja lõpuks lennanud 80 euroga USAsse. Mul oli siiani raske uskuda, et see reis ikka veel kestis. Aga näed, siin ma nüüd olin kuu aega hiljem ikka veel USAs. Rahad jätkuvalt otsas!

Istusin seal kiiktoolis ja mõtlesin: huvitav, mis minust edasi saab? Mis on elul mulle järgmisena plaanis? Kui kauaks seda reisi veel jätkub? Selles pidevas teadmatuses oli teatav võlu ning ma oskasin seda nüüd juba üha enam hinnata. Sulgesin silmad ja tänasin Universumit selle aasta eest, mis oli olnud üks raskemaid, kuid samas mu elu parimad. Ja muidugi tänasin ma ka ennast, et olin selle otsuse julgenud vastu võtta. Veidi enne südaööd tuli minu kõrvale istuma ka Garret. Ootasime vaikides ära, kuni kellaosutid joondusid, soovisime teineteisele head uut aastat ning pugesime taaskord oma tubadesse.

Uuel aastal uute seiklusteni!
Kärt