Head aega, Florida!

30. jaanuar oli päev, mil ärkasin täis vastakaid emotsioone ja teadmist, et kõik, mis järgneva nelja päeva jooksul saab toimuma, on minu enda valikute tagajärg. Sest noh, olgem ausad – milline täiemõistuslik inimene otsustab ühe päeva jooksul lennata Floridast Chicagosse ja Chicagost LAsse, selleks et vähem kui 24 tundi hiljem istuda 22 ja poole tunni pikkusele lennureisile Bangkoki?! Ilma liialdamata ootas mind ees tiir ümber poole maakera. Ma olin üheaegselt segaduses, elevil, ärevil ja olukorrale alistunud. Paraku oli see ainuke enam-vähem toimiv ja taskukohane viis USAst lahkumiseks, seega üritasin end lohutada, et see on lihtsalt neli päeva mu elust. 

Tampa lennujaamast väljuva lennupileti ostmine oli olnud tegelikult üsna riskantne valik, mis juhuste õnneliku kokkulangemise tõttu tasus end siiski ära. Nimelt läksin alles pärast seda, kui piletid juba ostetud, Garreti ust kraapima ja uurima, et kas ta oleks mingi valemiga nõus mind viima ca tunniajase sõidu kaugusel asuvasse Tampa lennujaama. Just nimelt, Kärdi kombel pidi kõigepealt ikka tark tormama ja alles siis hakkama vaatama, kas plaani päriselt ka on võimalik ellu viia. Garret vajus mõttesse ja lausus, et peab oma tütrega läbi rääkima. Ta oli just hiljuti ostnud endale matkaauto ning pidas plaani minna külla tütrele, kes elas Sarasotast ca 200 km kaugusel asuvas Orlando linnas. Teoreetiliselt on Sarasotast Orlandosse sõites vaja riivata ka Tampa linna, kuid lennujaam jääb hoopis teisele poole trajektoori ning selleks tuleb siiski väike ring sisse teha. Hoidsin seega paar päeva hinge kinni ja lootsin, et ma ei pea hakkama lennujaama jõudmiseks bussiga kümme korda ümber istuma. Õnneks andis Garret mulle lõpuks siiski positiivse vastuse ja nii me oma plaanid ühendasime.

Lahkumispäeva hommikul oli mul templis veel üsna palju aega vaja sisustada, sest lennujaama suunas pidime Garretiga startima alles keskpäeval, seega veetsin hommikupooliku külmkappi tühjendades, voodipesusid pestes ja vahetades ning asju pakkides. Kuigi ma olin selleks hetkeks juba 8 (!) kuud seda kotti kokku-lahti pakkinud, ei läinud see teps mitte kergemaks. Ikka leidsin end asju välja viskamas, midagi maha jätmas ning kui ma lõpuks terve oma keharaskusega koti otsas istudes olin suutnud luku kinni tõmmata, ujus kusagilt välja ikka mingi ese, mis saatis mind täielikku meeleheitesse. Aga said need kaks kotti siiski pakitud!

Olin Sarasotas olemise ajal suutnud kuidagi panna iganädalasest söögirahast 200 dollarit kõrvale ning olin selle üle päris uhke. Minu lootus oli, et suudan viimasel kahel USA reisipäeval piirduda 100 dollari kulutamisega ning ülejäänu vahetada juba bahtideks, sest 100 dollarit Tais on ikka juba hoopis teine tera kui USAs! Pangakontol oli mul pärast lennupiletite ostmist alles ca 300 eurot ning sellega olin ma ettevõtte kontol hoitud varurahast ka viimase välja pigistanud. Viimasteks õlekõrteks olid veel kord kuus laekuvad Postimehe artiklite tasud ja mõned aktsiad, mida ma planeerisin maha müüa. Rohkem maagilisi tagavarasid mul ei olnud, kuid mind lohutas teadmine, et kui ma selle rahaga suudan veebruarikuu vastu pidada, ootab mind märtsis loodetavasti väike rahasüst Maksuametilt ning aprilli keskpaigas oli mul lõpuks võimalik ligi pääseda ülejäänud summale mu reisifondist, mis istus rahulikult aastase hoiuse haardes. Nii et olukord oli natuke hirmutav, aga mitte traagiline. Ning mu maailma parimad sõbrad ja pere olid juba viimased kolm kuud olnud valmis mulle raha kandma, seega nälg lihtsalt ei olnud minu kaartides. 

Minu kaootilisi lahkumisrituaale katkestas koputus toauksel. Läksin uksele vastu, kus seisis pisike naeratav GG ehk meie templi peaõpetaja. “Näed, need on sulle! Õnne ja edu kõiges ning et sind kannaks hea karma igalpool, kuhu lähed!” lausus GG, ulatas mulle pisikese ümbriku, kallistas ja kadus. Sulgesin ukse, istusin voodile ja piilusin ümbrikusse, kust vaatas mulle otsa pisike Buddha pildike ning kaart, kuhu GG oli käsitsi maalinud:

“Kärt, soovin sinu teekonnale ja ellu palju õnnistusi. Et kõik su sügavaimad ja puhtaimad soovid saaksid teoks ning ma palvetan, et kõige lõpuks leiaksid sa “kodu” oma enda südames… kus paikneb see õnn, mida sa igatsed. On olnud rõõm, et olid siin meiega! PS. kui teekond muutub raskeks ja sa tunned end üksildaselt… vaata seda väikest Buddha ja kõik su hirmud kaovad 🙂 ♥ ”

Naeratasin ja tundsin, et nüüd on mu teekond tõesti sisse õnnistatud. Pistsin kaardi ja väikse Buddha koti välistaskusse, otse Justini nimega veinikorgi kõrvale. Käisin jätsin hüvasti veel oma “bossi” Cindyga ning kuigi lootsin ka Maryle ja tusasele nunnale GV-le hea aega öelda, ei suutnud ma neist kumbagi maja pealt leida. Kuna tean, et osad inimesed väldivad hüvastijätte, ei hakanud liigselt peale pressima ning tassisin oma asjad välja Garreti matkaautosse. Olin aga unustanud, et Garretiga väljumiskellaaega kokku leppides, tuleks see ajastada umbes pool tundi varasemaks ajast, mil päriselt lahkuda tahad. Kell oli 8 minuti pärast 12 saamas, kuid matkaauto sisemusest paistis ainult mehe uppis tagumik. Garret tegeles alles mingite juppide kokkukruvimisega ning tema liigutustes puudus igasugune kiirustamine. Hüüdsin reipalt, et noh, kas hakkame siis minema, jah?! Garret vastas oma tavapärase rahuga, et jah, ma kohe lõpetan ja siis lähen toon toast oma asjad. Su asjad polegi veel autos?? mõtlesin poolpaaniliselt. Ma olen nimelt see inimene, kes muidu võib igale poole viimasel hetkel joosta, välja arvatud lennuki peale – lennujaamas pean ma olema vähemalt kaks ja pool tundi varem, ideaalis kolm. Mulle meeldib lennujaamas niisama redutada, kohvi juua, inimesi vaadelda ja ringi jalutada. Garreti puhul oli olukord paraku vastupidine ning ega ta vist polnud selle matkaautoga pärast ostmist veel kordagi päriselt sõitnud, seega lisaks Buddhale lootsin ma veel vana hea issameie peale, et me ühes tükis ikka Tampa lennujaama jõuaks. 

Lõpuks kell 12:15 me siiski olime autos, uksed kinni, kohvitopsid oma orvades ja nii me Cindy lehvitamise saatel Kadampa väravatest välja pöörasimegi. Ongi kõik, läbi see peatükk. Olin sõidu alguses vait ja vaatasin mõtlikult aknast välja. Lahkumised tekitavad alati vajaduse teatava kokkuvõtte järele. Läksin mõttes tagasi hetke, mil ma siia saabusin, see pettumus, kui teistmoodi siin kõik oli ning kuidas ma lõpuks kõigega harjusin ja kuidas need inimesed lõpuks täitsa omaks said. Kuidas ma tutvusin mulletiga konservatiiviga ning kuidas mu hingest oli nüüd mingi tükk puudu, mis siia tema pärast maha jäi. Ma tahtsin ja ei tahtnud lahkuda. Olin eelmisel õhtul veel käinud päikseloojangu ajal Sarasota promenaadil jalutamas, merd vaatlemas ning esimest korda märganud, kui ilus siin oli. Järsku ei tundunud mõte siia jäämist enam üldse nii jube. Kuid enam polnud midagi teha – minu lugu pidi edasi minema. 

Ajasime Garretiga lobajuttu ning kirjutasin muuseas vaikselt päevikusse, kuidas ma elaksin oma elu, kui raha poleks küsimus. Selle küsimuse oli tegelikult Garret püstitanud ja nii me seal neid mõtteid pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades põrgatasime. Taipasin aga, et see on midagi, mida ma tahan endale talletada ja iga natukese aja tagant meelde tuletada, et elu, mida ma elada tahaksin, ei nõua tegelikult nii võrd rahalist kui võrd mõttevabadust, kompromisse ja valikuid. Ma tõesti usun, et sa võid siin elus teha, mida sa tahad, aga mitte üheaegselt. Ühe elutee valik välistab mingiks ajaks mõne teise. Sa ei saa olla üheaegselt abielus ja vallaline (okei, mõned saavad), deitida ja olla kodune pereema (olgu, tean ka selliseid tegelikult), reisida hipina mööda ashrameid ja teha karjääri, olla kontoritöötaja ja talupidaja. Hea küll, kui väga tahta, saab kõiki neid asju teha ka paralleelselt. Aga ma vist läheks natuke hulluks. Pärast tunnist sõitu üle pikkade betoonsildade, taustaks sillerdav meri, jõudsime lõpuks Tampa lennujaam. Garret viskas mu üsna kiirelt ja konkreetselt matkaautost välja, embas kergelt ning juba ta oligi tagasi roolis ja läinud. Ja mina? Mina olin üle mitme kuu taas üksi selle tühja tundmatuse ees. Selleks hetkeks oli see tühi tundmatus saanud mulle üsna tuttavaks ja ei olnud enam nii teab-mis-hirmus ärevuse allikas nagu reisi alguses. Midagi oli selles siiski mõnusat, toredat ja ägedat. Panna end sellisesse olukorda, mille tulemit sa ei tea ega saa kontrollida. Anda ennast täielikult elumerelainete valdusesse ja loota, et maabud rahulikel vetel kusagile kaldale. 

Näeme järgmisel kaldal
Kärt