Footy Sunday ja eelajaloolised elukad

Kolmandal Sandra juures oldud päeval ootas mind ees tõeline Ameerika kultuurisündmus – footy Sunday ehk jalgpalli pühapäev. Sandra küsis mitu korda üle, et kas ma ikka tahan kindlasti kaasa tulla, sest ma võin vabalt selle ürituse vahele jätta, kuna ma ei tea ju sellest mängust mitte midagi. Mina olin aga kindel, et see üritus tuleb kindlasti kaasa teha! Jalgpalli fänkond koosnes Sandrast, tema isast ja meil eelmisel päeval külas käinud George’ist ning meid oli sel päeval ees ootamas kriitiliselt oluline mäng, kus pidi selguma, kas Bearsid saavad edasi või mitte. Kust kuhu nad edasi pidid saama, palun ärge minu käest küsige. Jalgpalli käiakse USAs vaatamas spordibaarides ning kuna tegemist on religioosselt järjepideva üritusega, tekivad baarides oma lemmiktöötajad, kes täpselt teavad mida ja kui palju on vaja parasjagu kellelegi ette kanda. Veetsin hommikupooliku voodis blogipostitust toksides ning umbes kell üks päeval (väga suvaline aeg!) oligi aeg hakata baari poole liikuma. Võtsime vanahärrad peale, kelle puhul oli esimesest hetkest selge, et nad pole suupeale kukkunud, ning nii see meie omapärane seltskond ereda päikse käest pimedasse baari siseneski. Vaatasin ümberringi oma nurgakestes istuvaid inimesi ning tundus, et ega vabu kohti väga polegi, kuid kogenud seltskond seadis sammud otsejoones baarileti äärde, kus üks rida kohe vabaks tehti. Baar oli U-kujuliselt igast küljest leti ja pukkidega ümbritsetud ning baari siseseintele olid paigutatud telerid, kus näidati erinevaid spordialasid – korvpall, jalgpall, poks. Minu niigi laialvalguv aju läks sellest vaatepildist lühisesse ning väga raske oli pilku hoida ühel mängul, eriti kui telerite hääl oli parasjagu maha keeratud. Jah, just nimelt, korraga lasti ainult ühe mängu ainult heli, et mitte tekitada kohutavat kakofooniat.