Footy Sunday ja eelajaloolised elukad - Eat. Pray. Train. Love.

Kolmandal Sandra juures oldud päeval ootas mind ees tõeline Ameerika kultuurisündmus – footy Sunday ehk jalgpalli pühapäev. Sandra küsis mitu korda üle, et kas ma ikka tahan kindlasti kaasa tulla, sest ma võin vabalt selle ürituse vahele jätta, kuna ma ei tea ju sellest mängust mitte midagi. Mina olin aga kindel, et see üritus tuleb kindlasti kaasa teha! Jalgpalli fänkond koosnes Sandrast, tema isast ja meil eelmisel päeval külas käinud George’ist ning meid oli sel päeval ees ootamas kriitiliselt oluline mäng, kus pidi selguma, kas Bearsid saavad edasi või mitte. Kust kuhu nad edasi pidid saama, palun ärge minu käest küsige. Jalgpalli käiakse USAs vaatamas spordibaarides ning kuna tegemist on religioosselt järjepideva üritusega, tekivad baarides oma lemmiktöötajad, kes täpselt teavad mida ja kui palju on vaja parasjagu kellelegi ette kanda. Veetsin hommikupooliku voodis blogipostitust toksides ning umbes kell üks päeval (väga suvaline aeg!) oligi aeg hakata baari poole liikuma. Võtsime vanahärrad peale, kelle puhul oli esimesest hetkest selge, et nad pole suupeale kukkunud, ning nii see meie omapärane seltskond ereda päikse käest pimedasse baari siseneski. Vaatasin ümberringi oma nurgakestes istuvaid inimesi ning tundus, et ega vabu kohti väga polegi, kuid kogenud seltskond seadis sammud otsejoones baarileti äärde, kus üks rida kohe vabaks tehti. Baar oli U-kujuliselt igast küljest leti ja pukkidega ümbritsetud ning baari siseseintele olid paigutatud telerid, kus näidati erinevaid spordialasid – korvpall, jalgpall, poks. Minu niigi laialvalguv aju läks sellest vaatepildist lühisesse ning väga raske oli pilku hoida ühel mängul, eriti kui telerite hääl oli parasjagu maha keeratud. Jah, just nimelt, korraga lasti ainult ühe mängu ainult heli, et mitte tekitada kohutavat kakofooniat.

Kohad käes, tellisime endale ette õlled. Mina olin ainuke, kes palus, et mulle jooke enne ka tutvustataks – teistelt seltskonnas polnud vaja isegi küsida, mina nad soovivad, sest sama õlut olid nad tõenäoliselt viimased kümme aastat tellinud. Lõpuks joogid käes, oli aeg mängu jälgima hakata. Pean tunnistama, et ega need tüübid tegelikult seda mängu nii väga ei jälginud, ainult olulistel hetkedel, kui emb-kumb meeskond parasjagu skooris, oli vaja teleka suunas karjuda. Ülejäänud aja jutustati baaritöötajatega, kelle elulugu ja delikaatsed isikuandmed olid juba kõigile teada. Mina kõlgutasin niisama jalgu ja ootasin vaheaega, sest siis oli lootust snäkke tellida. Nii kaua kuulasin arutelu sellest, kuidas baaridaamil ei olnud tervisekindlustust, kuna ta eelistas noore inimesena oma raha mujale paigutada. Mulle tundus see üsna hullumeelne mõte, sest reisideski tundus kas või üheks päevaks reisikindlustuseta jäämine väga hirmus. Pikalt ma selle üle aga ei juurelnud, sest samal ajal pisteti mu nina alla menüü. Taaskordselt ainult minu, sest kõik teadsid ju, mida nad soovivad. Sellele vaatamata osutus minu tellimus teiste omaga ebaoriginaalselt identseks – buffalo kanatiivad ja friikartulid – selle erinevusega, et ühed tellisid mahedad, teised kerge vürtsiga ja mina palusin endale tuua kõige kangema kastmega tiivad.

Ühel hetkel selgus, et toetatud tiimil pole lootustki võita, ning siis hakati minu üllatuseks hoopis vastastiimile kaasa elama, sest väidetavalt pidid nemad järgmiseks minema vastamisi tiimiga, keda jälestati veel rohkem kui praegust favoriiti. Peab tunnistama, et üldiselt oli see üritus minu jaoks ikka üsna igav ja ma pigem ootasin kannatlikult, et see lihtsalt läbi saaks. Kui see hetk lõpuks kätte jõudis, läksime tagasi “meile”, kus teetassi taga arutati murelikult Sandra ema terviseseisundit. Eakal proual oli nimelt eelmisel päeval halb hakanud, mistõttu ei tulnud ta õhtusöögile, vaid jäi koju lamama. Seisund ei olnud vahepeal ei halvemaks ega paremaks läinud, kuid Sandral püsis ema pärast mure, mistõttu otsustas ta õhtusöögi ajaks hoopis vanemate juurde minna. Mind jäeti uhket üksindust nautima, mida ma täitsin oma viimase koogitüki hävitamise, Hinge’is jutustamise ja teleka vaatamisega. Elu nagu lill! Õhtul toodi Susan ja George uuesti meile, sest Sandra pidid nad hommikul enne kukke ja koitu lennujaama viima – vanainimesed teadagi tahavad kohal olla sellise varuga, et kui väravast lennukini peaks olema vaja ka mööda maad roomata, jõuaksid nad ikka õigeks ajaks kohale. Õnneks sulgusid vanurid juba veidi pärast kella seitset oma tuppa, seega saime Sandraga veel natuke rahus diivanil teleka ees jutustada ja kohtinguskeenet kiruda. Peab küll tunnistama, et ega tegelikult minul põhjust kurtmiseks polnud, sest Sarasotas, mis oli mu järgmine sihtpunkt ning kuhu ma teadmata ajaks olin budistide templisse vabatahtlikuks minemas, ootasid mind ees juba 5-6 noormeest, kellega viimatel päevadel olin kõigiga juttu ajanud. Seega – elu tõotas tulla põnev!

Hommikul pakkisin oma asjad kokku ning Sandra oli lahkelt pakkunud, et viib mind autoga ca 20 km kaugusel asuvasse Sarasotasse. Enne aga oli ta meile plaaninud veel viimase ühise väljasõidu alligaatorite juurde Myakka River State Parki. Õnneks oli ilm vahepeal taas normaliseerunud ja ootamatu külmalaine lõppenud, mis tähendas, et võis lühikesed püksid uuesti kotipõhjast välja sikutada. Myakka park oli ilmatuma lahmakas rahvuspark, kus erinevalt Eestis asuvatest hoiualadest, liigeldi ringi loomulikult autoga. Parki sisenemisel käisime läbi kohalikust putkast, kus Sandra ostis endale aastase sissesõidupileti – see tulevat soodsam, kuna sarnaseid “ekskursioone” tuli tal korraldada nii mõnelegi teisele külalisele. Edasi sõitsime rahvuspargialale sisse, silmad pingsalt teeserva takseerimas, et peidus olevaid alligaatoreid tabada. Sõitsime parasjagu sillal üle mudase järve, kui – oh! – oligi alligaator! Teine, kolmas, viies, appi kui palju!!! Kuna viimastel päevadel oli ilm olnud jahe ja vihmane, olime õnnega koos – kõik alligaatorid olid sel päeval tulnud end Myakka jõe kaldale päikse kätte soojendama. Neid oli kokku oma 20-30, ma ei suutnudki lõpuks kõiki elajaid kokku lugeda. Jõllitasin suuri elukaid ja tundus nii ebareaalne, et elame selliste eelajalooliste elukatega koos. Need sobiksid rohkem dinosaurustega ühte punti. Kõndisime ringi, pildistasime, vahtisime ning suundusime jõeäärsele jalutusrajale, mis nägi välja nagu tõeline džungel. Mul oli ikka üsna kõhe olla ja aju ikka genereeris stsenaariumeid, et mis siis tegema peaks, kui mõni alligaator järsku võsavahelt ampsama tuleks. Lohutasin end, et erinevalt karudest need tüübid vähemalt ei roni sulle puu otsa järele…

Lisaks alligaatoritele sai seal taas teostada põnevat linnuvaatlust – eriti ägedad olid kormoranid ja raisakotkad! Käisime veel siin-seal alligaatoreid piilumas, kuni tekkis küllastus ning seejärel istusime tagasi autosse, et sõita rahvuspargi lõppu. Kell tiksus halastamatult, kuna olin lubanud kella üheks olla Sarasota templis, kus keegi töötaja pidavat mind spetsiaalselt oma vabal päeval ees ootama. Nii palju aga meil aega veel jagus, et üks kiire lõunaoode teha. Pargi väljapääsu kõrval asus toiduputka, kust sai hot dog‘e, kartulisalatit ja kohvi osta, seega kasutasin juhust, et Sandrale tänu väljendada ja tegin talle söögikorra välja, mille üle minu võõrustajal oli äärmiselt hea meel. Naljaviluks peab ka mainima, et kuna käes oli 24. detsember, siis see hot dog oli minu ametlik jõulusöök! Ameerikas ju tähistatakse jõulupüha hoopis 25. detsembril, mitte nagu meil, et kolm päeva on Rimi avatud lühendatud kellaaegadel. USAs on ainult üks jõulupüha, mil poed-kohvikud on suletud, ning teistel päevadel jätkub kommertselu vanaviisi. Söögid söödud, oligi aeg suunduda lõpuks oma uude elupaika, jätta hüvasti Sandraga ja naaseda budistlikusse elukorraldusse. Pean tunnistama, et kui Sandra auto linnatempli parklasse pööras, olin üpriski üllatunud. Tempel asus aia sees suure tee kõrval, kus neljarealisel teel vuhisesid autod ja rekkad katkematu mürana. Siin nüüd küll eriti püha õhkkond ei ole, mõtlesin omaette ja tundsin igatsust tõusmas New Yorgi idüllilise keskuse järele. Aga noh, vähemalt oli Floridas ju soe…