Florida templisse saabumine ja roosa mulli lõhkemine

Nagu eelmise postituse lõpus selgus, saabusin 24. detsembril Florida KMC keskusesse ehk uuesti budistide juurde. Mind tervitas uksel tuttava pöetud pea ja lillakaspunaste rõivastega nunn. Ta juhatas mind viisaka konkreetsusega templisse ning ulatas mulle esimese asjana kiibikaardi. Erinevalt New Yorgi keskusest, mis koosnes erinevatest hoonetest, kus ühes ööbisid vabatahtlikud ja nunnad, teises külalised, kolmandas oli pood ja kohvik ning tempel ise asus täiesti eraldi, oli siin kõik ühe katuse all. Kohe välisuksest sisenedes astusin sisse meenete poodi, mis oli ühtlasi ka registratuur ja kohvik. Hetkel oli kõik pime ja tühi, sest pühade ajal üritusi ei toimunud ja selgus, et kohapeal elab tegelikult väga vähe elanikke. Edasi suundusime läbi lukustatud ukse sellesse maja osasse, kus asusid magamisruumid. Pikk akendeta koridor nägi välja kõle ja tühi ning mõlemal pool asus rivi suletud uksi. Beežikas-hallidel seintel polnud kaunistusi ega pilte, põrand oli kaetud tumeda vaipkattega.