Florida templisse saabumine ja roosa mulli lõhkemine

Nagu eelmise postituse lõpus selgus, saabusin 24. detsembril Florida KMC keskusesse ehk uuesti budistide juurde. Mind tervitas uksel tuttava pöetud pea ja lillakaspunaste rõivastega nunn. Ta juhatas mind viisaka konkreetsusega templisse ning ulatas mulle esimese asjana kiibikaardi. Erinevalt New Yorgi keskusest, mis koosnes erinevatest hoonetest, kus ühes ööbisid vabatahtlikud ja nunnad, teises külalised, kolmandas oli pood ja kohvik ning tempel ise asus täiesti eraldi, oli siin kõik ühe katuse all. Kohe välisuksest sisenedes astusin sisse meenete poodi, mis oli ühtlasi ka registratuur ja kohvik. Hetkel oli kõik pime ja tühi, sest pühade ajal üritusi ei toimunud ja selgus, et kohapeal elab tegelikult väga vähe elanikke. Edasi suundusime läbi lukustatud ukse sellesse maja osasse, kus asusid magamisruumid. Pikk akendeta koridor nägi välja kõle ja tühi ning mõlemal pool asus rivi suletud uksi. Beežikas-hallidel seintel polnud kaunistusi ega pilte, põrand oli kaetud tumeda vaipkattega.

Nunn, keda kutsume edaspidi GK-ks, juhatas mind ühte nurgapealsesse tuppa, mis oli täistuubitud nelja narivoodiga. Selgus, et hetkel siin polnudki peale minu ühtegi teist vabatahtlikku, seega võisin end siin vabalt sisse seada. Ühest küljelt oli see tore uudis, et saan õndsat üksindust nautida, teisalt aga tundus nüüd jõulude ajal niiviisi eraldatult võõras kohas olemine pigem nukker. Olin ju meelega end jõuludeks vabatahtlikuks sättinud, et ei peaks pühadeperioodil üksi olema. Muidu oleksin võinud ju Sandra juurde jääda! Tõstsin oma asjad ühe nurgapealse ülemise nari peale ja jätkasime majatuuri. Peale minu pidavat siin veel olema inglasest vabatahtlik kokk Ricardo, ameeriklasest majahaldur Garret ja nunn, keda kutsume GV-ks. Vilksamisi õnnestus neid ühisköögis ka näha, kuid kõik hoidsid kuidagi väga omaette, kadusid kähku ja tundusid kuidagi palju kinnisemad kui see elurõõmus seltskond, kellega ma New Yorgis olin harjunud… Tundsin pettumust ja kahetsust ligi hiilimas. Pidin ma siia tulema! GK selgitas, et kuna hetkel retriite pole toimumas, ei tehta ka süüa, vaid igaüks kokkab endale ise ja keskus annab selleks 50 dollarit sularaha. Ühest küljest oli mul hea meel, et raha saab, teisest küljest aga jätkub sellest summast umbes kolmeks päevaks ja pealegi olin ma New Yorgi templis juba nii ära hellitatud, et meil oli hommikusöögiks külmkapp alati täidetud, laual snäkid ja kaks korda päevas sai buffees süüa. Hakkas tekkima küsimus, et mille vastu ma siis üldse neid töötunde siin vahetama hakkan…

Uurisin GK käest, et kuidas mu töökorraldus hakkab välja nägema ja millised on vabad päevad. Selgus, et hetkel oli personali poolel toimumas mitmeid muutusi ning GK oli lihtsalt saadetud mind vastu võtma, seega tema üleliia kursis minu elu ja tegemistega polnud. Tegelikult oli vastutavaks isikuks ajutine vabatahtlike koordinaator JP, kellega ma ka meilivahetuses olin olnud. Temaga oli olnud kokkulepe, et ma töötan kuni neli tundi päevas, mis tundus eriti lustlik pakkumine. Isegi kui see tähendaks, et ma töötan seitse päeva nädalas, ei ole neli tundi ükskõik millist tööd kontimurdev. Seega olin arvestanud, et summaarselt eeldatakse minul 20-28 tundi tööd nädalas, mis on igal juhul vähem kui New Yorgis, kus me töötasime graafiku alusel viiel päeval nädalas kuus tundi. GK jäi mõttesse ja lausus: “Nii, tavaliselt peaksid vabatahtlikud vist 35 tundi nädalas töötama, jah?” Ehmatasin selle küsimuse peale ära. Oota mida-mida, süüa ei anta ja eeldatakse põhimõtteliselt täiskoormusel töötamist või? See nüüd küll aus ei tundu… Vastasin, et meil oli algselt ikka vähe teistsugustest tundidest juttu, mille peale GK lubas täpsustada.

Kuna enne jaanuari aga retriite nagunii tulemas polnud, ei leidunud mulle lähinädalal otseselt ka erilisi tööülesandeid. Küll aga pakuti välja, et üks tubadest vajab renoveerimist, mille peale ma kiljatasin. Suutsin vaevu ohjata oma rõõmu, sest pahteldamine ja värvimine on ühed mu lemmiktegevused. GK oli minu reaktsioonist meeldivalt üllatunud ning nad lubasid Garretiga mulle töövahendid valmis panna, et saaksin esimesel võimalusel pihta hakata. Nii kauaks pakkus GK, et võin näiteks “WC-sid värskendada”. Nojah… Õnneks oli järgmise päeva õhtuks siiski mingit sorti jõuluistumine ka planeeritud, seega päris õnnetud jõulud tulekul ei olnud. Samuti oli mul õnnestunud jõuluhommikuks kokku leppida deit kohaliku meesterahvaga – midagi esmakordset, aga kuna meil mõlemal oli vaba aega, siis tundus, et miks mitte see hommik sisustada ühe kohvideidiga.

Pakkisin oma asjad lahti ning kuna õues oli soe, otsustasin esimese asjana jalutada mereni ja seejärel külastada toidupoodi. Õhus oli tunda kerget talvehõngu, kuid üldiselt oli väljas siiski Floridale omaselt soe. Panin igaks juhuks kampsuni peale, päikseprillid ette ja suundusin tänavale. Kõigepealt tuli mul ületada see templi kõrval asuv kohutavalt mürarikas suur sõidutee, mis tundus parajalt suitsiidne ettevõtmine. Edasi viis tee läbi klassikaliste USA ühekordsete puidust eramajade piirkonna ning mööda rohelisest tiigiga pargist, kus oli märgata ohtralt vilkaid oravaid ja paterdavaid pardilaadseid linde. Üldjoontes jättis Sarasota mulle täiesti ebaoriginaalse ja mõttetu mulje – linnas ei olnud mitte midagi, millest justkui kinni haarata, teed olid sirged ja distantsid pikad ning mu jalad väsisid ära enne, kui ma kuhugi välja jõudsin. Mereäär osutus samuti suureks pettumuseks, sest kuigi sinna oli ehitatud kena park ja veepiirile ülesseatud istekohad, ei olnud merele võimalik kuidagi läheneda ning oli näha, et ega siin keegi ujumas küll ei käi. Päris rannad jäid aga umbes 10 kilomeetri kaugusele. Jälle tekkis tunne, et mind on justkui tillist tõmmatud – tulin siia roosas unelmas mereäärsest idüllist, kuid tegelikult sattusin hoopis poolsuurde leigesse linna.

Seadsin edasi sammud toidupoodi. Õnne kombel kõik poed siiski veel kinni polnud, seega õnnestus oma esimene toidušoping sooritada Sproutsi supermarketis. Tegemist oli sellise peenema toidupoega, kus kõik asjad olid ökod ja tervislikud. Kuigi toidukaupade hinnad on USAs hirmkallid, õnnestus mul allahindlusega kampaania tooteid valides siiski kassas alla 20 dollariga hakkama saada. Oma osturalliga rahul, seadsin sammud tagasi templisse, et tööga algust teha, sest mida muud mul ikka teha oli! Otsustasin päevavalgust ära kasutada nii palju, kui seda alles oli, ja täpistöödega ühele poole saada. See tähendas ebatasasuste lihvimist, pahtliga täitmist, kuivamise ootamist ja uuesti lihvimist. Panin aga kõrvaklapid pähe ja asusin nokitsema. See on ikka uskumatu, kui õnnelikuks võib inimest teha pisike nokkimine, aga mu ajule kuidagi nii hästi sobib selline detailide viimistlemine. Vahepeal üritas aknast sisse murda ka üks kassidest, kes templi ümbruses elas. Siin pidavat nimelt olema kolm templikassi, keda igapäevaselt toidetakse ja kes aias vabakäigul on. Majja neid ei lastud, kuid õues istudes tuli üks nendest hea meelega sinuga miilustama. Teised kaks hoidsid inimestest tervislikku distantsi.

Õhtul sattusin köögilaua taga juttu ajama meie kahe meesolendi Garreti ja Ricardoga, kes olid minu suhtes mõlemad sümpaatsed ja uudishimulikud. Sain neilt ka natuke soovitusi, mida oma vaba ajaga siin peale hakata, milliseid muuseume külastada, kuidas bussiga randa sõita, kust saab kõige odavamaid toidukaupu ning millised on võimalused tasuta huvitegevusteks. Sarasota Bay pargis, kuhu ma oma jalutuskäigul ka sattusin, olevat kohe terve tunniplaan kõikvõimalikest tasuta tegevustest, millest on võimalik osa võtta – alates tai chist ja joogast kuni salsa- ja kinoõhtuteni välja. Isegi kayaki giidituurid toimuvat paar korda kuus, aga sinna olevat väga keeruline jaole saada, sest broneeringud täituvad hetkega. Nii tekkis mul vaikselt õhkõrn lootus, et ehk suudan ma enda elu siin ikkagi natuke huvitavaks teha. Motti andis juurde ka minuga New Yorgis koos vabatahtlikuna töötanud grusiinlanna Maria, kes teatas, et temal tuli mõte puhkuse ajal Miamisse lennata ja nädalaks ka minu juurde templisse tulla. Seltsis ikka segasem!

Jalutasin korraks õhtul veel templisse, kuulasin vaikust ja vaatlesin kuldseid buddha kujukesi seintel ning sisendasin endale, et olen täpselt siin, kus ma olema pean. Haarasin raamaturiiulist teose, mis mul New Yorgis pooleli oli jäänud, ning viskusin voodisse enne magama minekut seda lugema.

Hommik on vast õhtust targem…
Kärt