Kuidas mind üritati korteriga skämmida

Thalwili esimesel nädalal ootan kannatlikult uudiseid Morzine’ist. Kel meelest juba läinud, siis selles postituses rääkisin, kuidas ma ennast koeraga kohvikusse kuueks nädalaks baristaks suutsin sebida. Kohvikuboss lubas kohalikelt küsida ja kõrvad lahti hoida, et kas kuskil on mõni vaba tuba või diivaninurk parasjagu üüriks pakkuda. Eks sellised asjad võtavad muidugi aega, aga pärast nädalast vaikust hakkan muutuma rahutuks. Kirjutan vaikselt bossile, et kas on mingeid juhtlõngu juba tekkinud ja kas peaksin ise ka mingeid pingutusi tegema. Kohvikuboss soovitab mul liituda kahe Facebooki grupiga – Morzine crew ja Morzine property hub, sest temal endal on nii kiire olnud, et pole aega olnud tegeleda. See uudis mind ülemäära ei rõõmusta, sest nii kui kaks nädalat koerahoidu täis saab, tuleb mul järgmisel päeval rongide, paatide ja bussidega tagasi Morzine’i kolistada, et tööle asuda. Kui aga elukohta pole, siis kuidas see inimene töötab? Teen tagumise variandina läbi ka hostelis või koguni võrkkiiges ööbimise kalkulatsioonid, kuid nendest plaanidest loobun kiiresti. Kasvavat ärevust ignoreerides usun siiski, et kõik mängib end ise kuidagi välja.