Thalwili koerapäevikud – kutsumata deprekas

Ärkan 14. juuli hommikul oma suures voodis tühjas majas. Vaatan toas ringi, midagi on valesti. Depressioon. Lihtsalt nüüd lambist, kui kõik on hästi, mu kott on lahti pakitud ja ma saan rahulikult minna allakorrusele hommikusööki valmistama, kus mind ootab jalutuskäigu elevuses koer? No see on küll ju suurepärane uudis. Lohistan end voodist välja oma ilusasse vannituppa hambaid pesema, päike paistab, tore. Proovin enesetunnet ignoreerida, sest pole mitte ühtegi põhjust, miks ma peaksin end halvasti tundma. Longin trepist alla, kus Vesper juba seisab trepi kõrval ja lehvitab saba. On ikka hästi õpetatud koer, ei ürita isegi üleskorrusele ronida. Lasen ta aeda pissile ja pigistan endale sidrunit veeklaasi. Kas tõesti niiviisi algabki minu kauaoodatud kaks nädalat Zürichis? 

Pistan Vesperile rihma ümber ning vaatan tema rõõmsaid silmi ja lippuvat saba. Miks mina ei suuda nii õnnelik olla? Lähen välja, õhk on soe, temperatuur mõnus. Kõnnime järve äärde, mis on nii idülliline, kui üks koht üldse olla saab. Erinevas vanuses inimesed kõndimas rätik või hommikumantel ümber hommikuujumisele. Lasen Vesperi koerteranna väravast sisse ja teen rihmast lahti, koer pistab kohe elevuses edasi-tagasi jooksma ning jääb mulle otsa vaatama – noh, tuled või, hakkame mängima juba! Haaran lähedusest puuroika ja virutan selle vette. Vaatan, kuidas Vesper jänesehüpetega toikale järele ujub (jänes-koer) ja mõtlen – kui ma vaid suudaks tunda, mida ma näen. Täielik sisemine jõuetus, motivatsiooni ja teotahte puudumine. Teen väikse ujumistiiru sellegipoolest, sest ma üritan järgida põhimõtet, et kui enesetunne on s*tt, siis teen ikka neid asju, mis mulle hästi mõjuvad – isegi, kui ma seda sellel hetkel ei tunne. 

Jalutame tagasi, teen endale hommikusöögi kohaliku poe pagariäri saiast ja munast, pistan nahka ja jään istuma. Mis nüüd edasi? Mul on täna vaja Vesperiga kokku veel kahel korral jalutamas käia ning kuivatis olevad rätikud kokku lappida, kuid mida ülejäänud päevaga teha? Täieliku vabaduse ihaluses kipun unustama, et ma vajan struktuuri enda hästi tunda. Nüüd aga suudan ainult telefoniga diivanile viskuda ja scrollida, kuni ärevus tõusma hakkab. Panen telefoni kõrvale ja lasen pisaratel voolata. Miks, ma ei saa aru, miks? Saan aru, et on kohanemise periood ja pärast pidevat edasiliikumist olen järsku paigal ning pean andma endale aega, et sellega harjuda, aga et siis kohe nii hullusti või? 

Järgnevad päevad mööduvad umbes samasuguses udus. Pidevalt on pisarad lahti ilma põhjuseta, taustaks süütunne, sest mul pole mitte ühtegi põhjust olla kurb ega masendunud. Mingid vanad teemad, lahendamata suhted ja talletunud emotsioonid tahavad üles tulla. Proovin kirjutada oma mõtteid välja, kuid üks suur segadus on lihtsalt. Kaalun terapeudi veebikonsultatsiooni, kuid ei suuda end viia selle broneerimiseni. Raudselt on järjekord pikk ja äkki läheb enne juba ise üle. Proovin kõike ja igatpidi, kuni pean tunnistama vana (ja alati toimivat) tõde – lõpetada võitlemine ja lasta lahti ootused. Lõpetada enda süüdistamine ja lahtimuukimine ning lihtsalt olla. Üks hetk peab ju üle minema. Luban endal piinlikult palju lihtsalt lamada ja sarju vahtida, ekraaniaeg on vist lõpuks sama pikk kui uneaeg. Söön kolm korda päevas korralikult, käin koeraga kohustuslikult jalutamas, mängin korra päevas aias temaga. Koer käib mind pika pilguga iga natukese aja tagant diivanil vaatamas ja toob erinevaid mänguasju – kui sa siin juba oled, mängiks või nii? Teen talle pai ja musi ning pagen tema pilgu eest üles magamistuppa. 

Lõpuks millalgi enne nädala täitumist hakkab lõpuks normaalne tunne tagasi tulema. Ju siis oli vaja. Natuke hirmus oli, aga nagu alati – läheb mööda. Lähen esimest korda jooksma ja pärast 7 km läbimist higisena majja tagasi jõudes hingan – ajukeemiasse sisenesid esimest korda mingid õnnehormooni laadsed tegelased. Lähen pesema ja tunnen lootust jälle iseendaks saamise ees. Inimesed. Ma vajan inimesi. Mis kasu on suures majas olemisest, kui sul pole seda kellegagi jagada? Kirjutan oma teisele paralleelklassiõele Liisile, et olen Zürichis ja kui tal aega on, siis läheks ühele toredale koeradeidile. Jah, inimesed. 

Jälle iseendana

Kärt