Thalwili koerapäevikud – kutsumata deprekas

Ärkan 14. juuli hommikul oma suures voodis tühjas majas. Vaatan toas ringi, midagi on valesti. Depressioon. Lihtsalt nüüd lambist, kui kõik on hästi, mu kott on lahti pakitud ja ma saan rahulikult minna allakorrusele hommikusööki valmistama, kus mind ootab jalutuskäigu elevuses koer? No see on küll ju suurepärane uudis. Lohistan end voodist välja oma ilusasse vannituppa hambaid pesema, päike paistab, tore. Proovin enesetunnet ignoreerida, sest pole mitte ühtegi põhjust, miks ma peaksin end halvasti tundma. Longin trepist alla, kus Vesper juba seisab trepi kõrval ja lehvitab saba. On ikka hästi õpetatud koer, ei ürita isegi üleskorrusele ronida. Lasen ta aeda pissile ja pigistan endale sidrunit veeklaasi. Kas tõesti niiviisi algabki minu kauaoodatud kaks nädalat Zürichis?