Kuidas saada Morzine’ist Zürichisse kõige odavamal ja huvitavamal viisil

Morzine’i ja Zürichit eraldab 250 km. Eestis ei tekiks üldse küsimusi nii lühikese distantsi läbimisel, siin aga tuleb ületada järv, riigipiir ja paar mäestikku. Kõike seda Euroopa kõige kallimas riigis. Mul on aega neli päeva sinna jõudmiseks ning soovin seda teha võimalikult odaval ja huvitaval viisil, aga mul ei ole päev enne veel plaani, kuidas seda täpselt teha. 9. juuli hommikul stardin raske südamega Morzine’ist Thononi poole, mis on Geneva järve äärde jääv Prantsuse linnake. Ei midagi märkimisväärset oma olemuselt, kuid järve rannaäär on lihtsalt silmipimestavalt imeline. Thononis kavatsen hüpata praamile, millega otse üle järve sõites jõuangi Šveitsi linna Lausanne’i, kus olen planeerinud võrkkiiges öö veeta. Bussipilet Thononi on 11 eurot, sealt edasi praam 30 eurot, seega raha jookseb taskutest välja juba enne, kui üldse Šveitsi jõuan. Saab olema põnev.

Istun Thonon-Les-Bainsi “sadamas” ja kõlgutan päikse käes jalgu. Miks ma seda sadamaks ei taha kutsuda? Sest see on rohkem nagu praamipeatus. Putkake jahisadamas, mille juurest viib puitsild peatusesse. Sillake on suurepärane meelelahutus kohalike teismelistele, kes kilgates ja karjudes sillapostide otsast hele-helesinisesse vette hüppavad – Geneva järve ilu. Vaatan neid kadedusega, sest tahaks nendega kohe väga ühineda. Päike on nii kuum, et otsin kotist üles päevituste ülaosa ja määrin peoga päiksekreemi õlgadele. Ega üle 15 minuti nii istuda ei anna, seega lähen ronin silla algusesse maja varju peitu. Lõpuks saabub valge laev ja sõit üle sillerdava vee võib alata. Sellistel hetkedel tekib mu ajus täielik dissonants – mu silmad ei suuda sisse võtta infot, et selline vaatepilt saab olla päris. Liiiiiiga paljuuuuu iluuuu: Järve ületamine. Lausanne’i saabudes tuleb mul end kuidagi kohale vedada kämpingukülla nimega Camping de Vidy. Õnneks on Šveitsis ülimugav kohaliku transpordi äpp SBB, mis näitab kaardil peatuse asukohta, kalkuleerib sulle teekonna õigesse kohta, näitab reaalajas bussiaegu ning võimaldab ka pileteid lihtsalt osta. Mul tuleb ainult õigesse peatusesse kõndida. Ainuke jant on see, et nagu juba Geneva lennujaamas selgus – mul ei ole selles riigis ju telefonis internetti! Ja ilma internetita äpp ei tööta. Ostan bussipileti ette ära ja istun oma kotikoormaga peatusesse. Buss hilineb ja õues on üle 30 kraadi. Mu sääred, mis istudes putka varjust välja jäävad, lihtsalt sulavad otsast. Ei jõua ära oodata, et saaks juba sinisesse järve peakat hüpata. Buss viib mind ilma viperusteta õigesse kohta, kuid siin ootab mind ees viimane takistus – kas kämpingukohas on puid, mille külge võrkkiike kinnitada? Tädi registratuuris on sõbralik ja vastutulelik, kuid laiutab käsi – telkla on hetkel üsna täis ja puud asuvad üksteisest liiga kaugel või pigem karavanide ümbruses, aga lubab mul siiski minna ümbrust kaema ning kui midagi leian, on koht minu. Käin siis fokusseeritult kõik nurgad läbi ja ega tõesti, seis on kesine puude osas. Leian kusagil karavanpargi nurgas kaks puud, mille vahe tundub piisav, et sinna võrkiige nöörid kinnitada. Lippan tagasi ja kinnitan tädile, et leidsin koha, mis küll ei ole ametlikult telkimiskoht, aga katab minu vajaduse üheks ööks. Tädi nõustub ning hakkab summat kaardimakse terminali toksima (27 eurot äkki?), kuid siis muudab meelt, kustutab ära ja asetab minu ette hoopis terminali 21€ arvega. Ju siis hakkas kahju minust! Lisaks tuleb välja, et Šveitsis saab öömajaga kaasa tasuta ühistranspordipiletid selleks ajaks, kui öömajal oled. Kallis riik, aga ikkagi inimlik!

Panen oma telkla püsti, istun hetkeks võrkkiike ja kortsutan kulmu. Oma võrkkiike üles seades tundsin iga natukese aja tagant haisu. Nüüd siis selgub asja tuum – tundub, et seda ala on kämpingu rahvas kasutanud koerte kergendamise piirkonnana ning mind ümbritsevad nii mitmedki kuivanud junnid. Meeldiv, ääretult mitte-šveitsilik. Otsustan tuju tõstmiseks enda kleepuva keha järve viia. Tõmban rätiku ümber ja väljun kämpingu alalt. Järve äär jääb täpselt aia taha, kuid minu pettumuseks ei ole nii, et lähen lihtsalt vette. On küll sellised mitteametlikud sissepääsukesed, aga seal on ujumist keelav silt või liiga ebamugav sisenemine. Kõnnin siis ametliku liivarannani, kus on aga kahel pool teed massides inimesi, kes grillivad või jauravad niisama, ringi jooksevad karjuvad lapsed ja vesi on ülerahvastatud. Mh. Mul oli palju idüllilisem visioon sellest ujumisest. Sätin ennast siiski rahva keskele ja käin vees ära. Vesi on muidugi mõnus, pigem soe, aga mitte kõige puhtam, arvestades vees viibivat inimmassi. Lepin kiire kastmisega ja liigun tagasi kämpimisalale, et õhtusöögi võimalusi kaardistada. Kämpingualal on küll kohalik “restoran”, aga nende menüü koosneb umbes 20eurostest pannkookidest, mis mind kohe mitte kuidagi ei tõmba. Vaatan google mapsilt, kui kaugel lähimad poed või kiirtoidukohad on, kuid kõik on kas kinni või asuvad mitme kilomeetri kaugusel. Otsustan siis umbes kilomeetri kaugusele jääva tankla kasuks, et midagi kõhtu saada. Jalutuskäigu ajal otsustan, et mulle Lausanne ei meeldi ja lahkun siit homme hommikul.

Pistan tankla õhtusöögi pintslisse ja keeran end voodisse raamatut lugema. Hakkab vaikselt hämarduma, kiiges on mõnus soe ja esimest korda olen suutnud võrkkiige kinnisidumisel tabada piisava pinge – nimelt tekib lõdvemas kiiges võimalus end risti lükata ja täiesti väljasirutatult lamada. Nii hea mugav on olla, igaks juhuks olen ka presendi osaliselt üle võrkiige pannud, sest millalgi vastu hommikut lubab minimaalselt kerget sabinat. Hakkan juba magama jääma, kämping ise on täiesti vaikne, kuid väljaspool kämpinguala käib tõsine möll. Ühelt poolt on kosta veidi kaugemale jääva magistrali lärmi, millegi pärast käib kõva signaalitamine ja kihutamine, teisel pool järveäärsel rohealal aga lärmavad teismeliste kambad, iga natukese aja tagant väikseid ilutulestikurakette tulistades, ja mul hakkab vaikselt kannatus otsa saama. Nii mõnus on olla, aga kogu idüll on rikutud. Hiljem selgub, et parasjagu oli käsil jalka EM ja Prantsusmaa võitis mingi mängu. Tore.

Vastu hommikut ärkan kerge sabina peale. Nii et ikka sajab. Nihutan oma presenti veidi allapoole, et oleksin vihma eest kaitstud, oma kotid ja jalatsid olen juba varakult iseenda alla varjule seadnud, seega peaksin pääsema kuivalt. Tüütu on aga see, et mul tuleb märg present kokku pakkida ja samal ajal ka ise vihma käes olla. Ei meeldi, ilmateade vedas mind alt. Õnneks varsti tõmbab vihm siiski veidi tagasi ja saan oma asjad kokku panna. Minema siit! Ei meelita mind isegi hommikul ujuma minema. Uurisin eelneval õhtul kaardi pealt, kuhu võiks end Lausanne’i ja Zürichi vahel veel paigutada, ning hinna tõttu osutub valituks Berni Backpacker Hostel. Saab voodis magada, pesu pesta ja köögis süüa teha. Bernist endast ei tea ma mitte midagi, aga eks siis kohapeal selgub, mis koht see selline on. Rongipilet on muidugi röögatud 38€ tunnise rongisõidu ehk 100 km läbimise eest, aga selline see elu kord siin juba on. Kui vaja kuskile kohale jõuda, siis lihtsalt maksad. Istun imekauni Lausanne’i rongijaama vastas, põrnitsen olümpiarõngaid ning joon McDonaldsi kohvi. Selline glamuurne elu siis, hommikusöök mäkis.

Rongisõit ise on absoluutselt imeline ja hingetuks tegev, jõllitan terve tee aknast välja ja naudin iga sekundit. Tõesti, rongisõit Šveitsis ületab nüüdseks juba Norras kogetu, mis siiani oli kõige enam mu hinge puudutanud. Aga Norra ilus oli siiski mingi sügavus, mis mulle südamesse on jäänud. Šveitsi ilu on uhke ja suurutsev, sama rikas kui riik ise. Berni jõudes avastan ootamatult, millise kergenduse toob riigi saksakeelsesse piirkonda jõudmine. Ma ei tea, kas asi on minu enda isiksuses või on meil eestlastl ikka natuke kodust ordnung’i veres, aga mulle see kord ja reeglipärasus elukorralduses sobib. Kõik on selge, konkreetne, puhas, inimesed on rahulikud ja temperamenditud. Kõnnin mööda linna hosteli poole ja olen positiivselt üllatunud – vau, mis muinasjutulinnake! Siin on seda mõnusat ajaloolist arhitektuuri, mis annab kinnitust, et see riik on suutnud end maailmasõdadest kõrvale vingerdada. Linn õhkab rikkust, ajaloolisust ja uhkust. Hostel ei asu väga kaugel, nii 15minutise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, kusjuures minu öömaja paikneb täiesti vanalinna südames. Ronin trepist üles puhkeruumi check-in’i aega ootama ning hingan rahulolevalt. Mulle võib see Bern täitsa meeldida!

Avastamiseni

Kärt