Olme- ja seltsielu Zürichis ja selle ümbruses

Kui ma lõpuks oma deprekanädala olin seljatanud, oli jäänud veel nädal Thalwilis sisustada. Kuna Žürich on täpselt nii kallis, kui te ette kujutate, tuli mul välja mõelda meelelahutuse variante, mis mind puhta vaeseks ei teeks. Lisaks üritasin koeraga jalutamiseks leiad iga päev uusi ja huvitavaid kohti, kus saaksin ta vaikselt rihma otsast lahti lasta ja rahus puuoksi talle loopida. Vesper oli suurepärane koer ühistranspordiga sõitmiseks, ainult et nii bussis, rongis kui laevas pidin enda eest käima välja igal sõidul ~7€ ning Vesperi eest veel pool sama palju juurde. Seega mõnus 20eurone laks paariks tunniks kuskile metsarajale sõita. Minu lemmikkoht oli Langnau am Albis, mis jäi meist umbes 20 min bussisõidu kaugusel – seal sain koeraga pikalt mööda jõge kõndida, Vesper samal ajal arutus rõõmus vees kalpsamas. Ühel korral käis külm jõnks ka kõhust läbi, sest viskasin pulga natuke liiga kaugele. Jõgi oli muidu madal, aga siiski kiire vooluga ning ühes kohas ei suutnud Vesper jalgu maha saada ega voolule vastu ujuda ning hakkas minu silme all lihtsalt allajõge triivima. Mina ei saanud ka tema juurde joosta, sest jõe põhi oli kivine ja libe. Mingi imega sain ta siiski lõpuks sealt välja ja edaspidi jäime jões siiski sääresügavusse vette. Millega ma siis aga veel oma aega sisustasin selle kahenädalase perioodi jooksul?

Külmkapi saaga

Oma majahoiu teise päeva hommikul märkasin külmkappi avades, et sealt ei õhka vastu tuttavat külma õhku. Kehitasin õlgu, äkki on mingi peen süsteem. Kolmanda päeva hommikul avastasin, et sügavkülm on märg ning kõik mida ma ülevalt külmkapist võtan, on leige ja midagi natuke haiseb ka – järelikult kapp ei tööta. Uurin seadistusnuppe, mis tunduvad udupeened olevat, ning proovin kapi õigeks seadistada. Proovin erinevaid seadeid järgnevate päevade jooksul mitmeid, kuid kapp vedu ei võta. Sügavkülm aga see eest külmub kinni. Lõpuks kirjutan pereemale ja uurin kas koristajad pesid äkki külmkappi oma viimase käigu jooksul. Tuleb välja, et pesid tõesti – seega nemad selle puutetundliku süsteemi kogemata lolliks ajasidki. Pereema läks ähmi täis ja õhtu lõpuks saabus mulle meilile külmkapi kasutusjuhend ning pärast mõnigast näppimist otsustas külmkapp lõpuks alluda. Ainult et nüüd suutsin ma ka tavalise külmkapi ära külmutada. Aga noh, parem ikka kui soe kapp!

Söögi- ja joogisaagad

Nagu ma juba mainisin, siis tegemist ei olnud just maailma odavaima piirkonnaga. Poes käies läks iga kord 20-30€, noh, umbes nagu Eestis. Ainult et hinnaskaala oli väga suvaline. Värsked puu- ja köögiviljad ning leib-sai olid pigem normaalse hinnaga, piimatooted jäid samuti Eesti hindadele sarnasesesse kanti, võib-olla olid isegi natuke odavamad. Munad ja lihatooted olid aga majandusliku laostumise aluseks. Ma natuke kaalusin ka taimetoitlaseks hakkamist, sest veise hakkliha 400-500g pakk jäi kuskile 10-12€ kanti, kaks pisemat kanarinda u 8-10€, kintsuliha ma ei hakanud isegi vaatama, sest selle söömiseks oleks pidanud üksikisiku pankroti välja kuulutama. Kõige odavamad olid kondiga lihatooted, kanatiivad näiteks, ainult et ma ei viitsi nii palju vaeva näha oma valgukoguse kättesaamiseks. Munade hinda arvestades ma eeldan, et need kanad magavad voodis puhaste linade vahel ja käivad laupäeviti saunas, sest kõige odavam kümnene pakk mune oli 6-7€, kuuene pakk 4-6€. Minu põhiliseks valguallikaks said feta (3-4€), konservoad, mandlid (~3€ pakk), jogurtid ja valgupudingud ning erinevad grillvorstid, mille paki võis alla 5 euro eest kätte saada. Pasta oli väga normaalse hinnaga, värske pasta samuti (~2€). Oliiviõli hinnad üllatasid ka, minu meelest pooleliitrise pudeli sain 10€ lähedale kätte.

Pillava elustiili suurim ohverdus oli aga minu igapäevane kohvitamine. Väike igapäevane eksklusiivne nauding. See oli midagi, mille ma olin juba enne reisimist kuludesse arvestanud – üks kohvikukohv päevas peab kuuluma eelarvesse ja blogi ilma kohvita ei kavatse ma kohe kindlasti kirjutada. Seda te vist juba teate, et blogi on tasuline ikka selleks, et ma saaks endale kohvi blogimise kõrvale lubada! Nii et aitäh, teie panus on läinud lubatud kohta. Kuni Zürichini. Kuna Thalwilis ei olnud ühtegi head kohvikut, käisin alguses Starbucksis. Ilmad oli tohutult palavad, seega jääkohv oli ainuvõimalik valik. Pärast kolmel päeval cold brew latte lürpimist sain aru, et kui ma jätkan 10€ jääkohvide joomist, panen ma selle alla irratsionaalselt palju raha. Lonkisin siis poodi piima järele ja hakkasin hoopis kodus jääkohvi tegema. Mingit mõnu ma sellest küll ei saanud, sest ma olen ikkagi kohvikuproua ja see on praakkaup.

Otsisin siis hoopis European Coffee Trip lehelt välja kohvikud, mis Zürichis speciality kohvisid pakuvad. Üldsusele tuntud ka kui kohvisnoobide kohvik, inglise keeles lihtsalt for wankers. Uus plaan oli hoopis paaril korral nädalas kohvikuproua elu elada, igal korral erinevasse kohvikusse suundudes. Niiviisi ühendasin ma 7euroste flat white’ide joomise kas muuseumikülastuse, rattasõidu või mõne muu väljasõiduga.

Meelelahutust ja seltsielu

Nagu eelneva postituse lõpus mainisin, võtsin ühendust oma paralleelklassiõe Liisiga, kes Zürichis elab. Me polnud vist suhelnud oma 10 aastat, avastasin, et isegi Instagrami sõbrad ei olnud. Ilma mingi põhjuseta, lihtsalt elu on vahepeal omasoodu jooksnud. Olin unustanud, et me oleme lausa peaaegu sugulased ju. Saime kokku ühel kesknädalasel õhtupoolikul sellises huvitavas kohas nagu Frau Gerolds Garten. Tegemist on kahel korrusel paikneva välialaga industriaalses piirkonnas – midagi Põhjala tehase kanti – , kus saad endale eraldi söögi- ja joogiletist meelepärast tellida ja siis pikkade laudade taga (või püstijalu) nautida. Truu kaaslane Vesper muidugi ühines selle seltskondliku kogunemisega, kuid tundsin kohe, et ta on väga ülestimuleeritud sellest lärmist. Liiga palju inimesi. Kui ta lõpuks mu jalgade ette põrandale kerra tõmbas, otsustas üks õllesem meesterahvas tulla teda paitama, mille peale Vesper lõrisedes haukuma hakkas. Õige kah, ma ei tea, mida inimesed mõtlevad, kui nad ilma küsimata võõrale koerale lähenevad. Labrador või mitte. Enne toidu tellimiseni jõudmist istusime Liisiga vist oma 45 minutit ja kallasime üksteist oma viimase 10 aasta käekäiguga üle. Nii hea oma inimese tunne oli, kuidagi sarnased mõttemustrid ja arusaamad olid meile mõlemale ajaga tekkinud. Hetkeks suutsime siiski pausi teha, et tellida jagamiseks kaks portsu bratwursti kartulisalatiga. Jutustasime veel mitu tundi, seejärel jalutasime veidi pargis ja läksime oma rongidega koju tagasi. Süda täitus selle õhtuga ja sotsiaalne patarei sai pigem laetud kui tühjendatud.

Kahel korral käisin end ka kultuurselt harimas, sest sain teada, et kunstimuuseumisse on sissepääs kolmapäeviti tasuta, muidu peaks pileti eest ca 30€ välja käima. Muuseum oli uhke ja suursugune, vaatamist jagus mitmele päevale. Sain ka teada, kui kõvasti mu põlved raksuvad hiirvaiksetes ruumides muuseumitöötajatega kahekesi olles.

Kuidagi koperdasin Facebookis IN YOUR FACE Comedy Brew avatud mikrofoni õhtu otsa. Pilet oli tagasihoidlikud 10€, seega tundus täitsa jõukohane meelelahutus. Panin aga kleidi selga ja sõitsin õhtul Zürichi poole, Vesperile lugesin sõnad peale, et ta üksi pimedas ei hakkaks arvama, et ma tagasi ei tule. Kohale jõudes tervitas mind pisike baar, mille tagauksest läbi minnes avanes avar hämar saal. Uksel võttis mind vastu rõõmsameelne keskealine inglane, kes pakkus mulle kohta eesreas. Raputasin pead – selle õnge ma küll ei lähe, kuigi ta kinnitas, et ahistatakse kõiki, ükskõik kus sa istud. Läksin endale ette jooki tellima, alguseni oli veel ca viis minutit aega. Kuna järjekord aga venis otsustusvõimetu saksa proua tõttu, tuli inglane (kes end Harryna tutvustas) teavitama, et me oleme veel viimased publikulised, kelle järele oodatakse. Mina teavitasin vastu, et aitäh, mul pole selle vastu midagi, mille peale Harry üllatunult naerma hakkas. Jah, te pole siin ainsad koomikud, eksole. Sättisin end siis taharitta ja hakkasin kuulama. Show oli loomulikult inglise keeles, kuid esinejaid oli erinevatest riikidest alates Austraaliast kuni Poolani. Ma polnudki varem mõelnud, et huumor on väga hea sisevaade kohalikku igapäevaellu – puid pandi alla nii keelele, kinnisvarale kui kommetele. Osad naljad olid liiga spetsiifilised, et ma oleksin osanud kaasa naerda, teised olid jällegi mulle naljakad, aga kohalikele ei läinud peale. Rassinaljad olid üsna out, isegi kui esineja neid enda kohta tegi. Vaheajal tuli Harry uurima, et kuidas mulle siis meeldis. Mainis mokaotsast, et noh, mul on stand-up’iga oma ajalugu ja ma olen üsna nõudlik kuulaja. Rääkisime siis mõnda aega komöödiast, kuni Harry uuris, kas ma sooviks, et ta mind inimestega tutvustas. Kehitasin õlgu, kuid juba viipas ta lähedal asuva neiu poole, kes olevat püsikas ja väga sotsiaalne. Seda ta ka oli ning meie vestlusega ühines kohe veel üks neiu. Rääkisime lühikese ajaga maad ja ilmad kokku, kuni oli aeg tagasi kuulama minna. Teine pool oli juba oluliselt professionaalsem ja parema tasemega. Harry esines viimasena ning oli näha, et tegemist on juba vana kalaga, aga naljad mulle üleliia peale ei läinud. Lipsasin viimase aplausi ajal välja, et rongile jõuda, ning kõndisin nägu naerul läbi sooja pimeda õhtu koju. Nali teeb ikka hinge soojaks.

Rattasaagad

Minu kasutada jäeti muuhulgas ka perema elektriratas. Mul oli varem natuke üleolev suhtumine ratastesse, mille edasiliikumine vajab vähe pingutust, aga ühel õhtul ma selle igatahes garaažist välja veeretasin. Raske, kurat. Pärast mõningast ukerdamist sadula kõrgusega sain lõpuks liikvele. Okei, päris nii ei ole, et ratas ise sõidab, pead ikka sõtkuma usinalt, aga elekter annab vähe turbot juurde – 18km/h asemel aitab tulla 25 km/h peale. Tegin algselt väikse proovitiiru ja siis otsustasin suurema plaani ette võtta. See oli ka ainus kord, kui ma oma kahe nädala jooksul rikkusin seadust ehk ületasin ettenähtud nelja tunni reeglit (nii kaua võib koer Šveitsis üksi kodus olla).

Otsustasin ette võtta ulja plaani ümber Zürichi järve sõita. Järve äärt kaunistavad pikad rattateed ning rattureid kohtab siin murdu, eriti lükras kihutavaid maanteerattureid. Strava näitas ringi pikkuseks 60 km kanti, seega koos ujumis- ja kohvipausidega võiks ju ilusti nelja tunni sisse mahtuda. Zürichi järve kaldad jaotatakse mõtteliselt hõberannikuks (läänepool) ja kullarannikuks (idapool), kuna esimene koosneb kivirandadest, teine liivarandadest. Thalwil jääb siis hõberannikule. Alustasin oma sõitu hõberannikut mööda allapoole plaaniga esimese tunni järel mõnes kohvikus peatuda. Jalad oli kerged, ilm ilus ja kuum ning vaated lihtsalt võrratud. Mida aga ei tulnud, olid kohvikud. Millegi pärast ei jäänud järve enda äärde ühtegi sobilikku peatuskohta ning ka ujumisplaanist pidin loobuma, sest minu väljavalitud Altendorfi seebad oli tasuline ja paremad tasuta ujumiskohad olin ma juba seljatanud. Lõpuks oli juba kaks tundi möödunud, kui sõtkusin üle kaht rannikut ühendava silla. Pisikeste valekalkulatsioonide tõttu olin ajagraafikust maas. Kimasin peaaegu Stäfani välja, kui lõpuks leidsin otse järve kaldalt väikse putka-kohviku. Tundsin suurt kergendust coca-colat ja hot dogi tellides, juba tundsin mõlema maitset suus, kui minu rõõm sai rikutud infoga, et kaardiga ei saa maksta. Šveitsis?? Ennekuulmatu. Kastsin end siis kiirelt vette ja pidin leppima tankla lõunaga. Edasi lülitasin elektri sisse ja kihutasin järveringi lõpuni ilma pauside ja nautimiseta. Kokku kulus ~70 km ringi läbimiseks ca neli ja pool tundi. Õnneks koer oli elus ja politsei mind ukse ees siiski ei oodanud, seega suutsin oma kaks nädalat läbida ilma seadusega pahuksisse minemata.