Esimene tutvus Zürichi ja Thalwiliga

12. juuli hommikul sõidan Bernist rongiga Zürichi suunas, et ümber istuda Thalwili suunas. Thalwil on üks mitmest Zürichi järve äärde jäävast eeslinnast, nii 15minutise rongisõidu kaugusel kesklinnast. Seal ootab mind perekond Pierce’id koos oma aastase labradoriga, kellest järgmiseks kaheks nädalaks minu hoolealune saab, kuni perekond autoga Prantsusmaal väiksel perereisil käib. Pere leidsin ma Trusted Housesittersi lehelt – üks mitmest võimalusest, mille abil proovin reisides raha kokku hoida. Kandideerimine oli üsna konkurentsitihe ja mitmest hoiust jäin ilma, enne kui Zürichi oma mulle langes. Asja mõte seisneb siis selles, et mina saan tasuta elumaja ja loomaga tšillida ning nemad ei pea oma looma kusagile ula peale viima. Lepime pereemaga kokku, et saabun nende juurde keskpäeva paiku. Kuna mul internetti ei ole, pean lootma heale õnnele, sest endast märku ma neile kuidagi anda ei saa. Jõuan kokkulepitud ajast veidi varem maja ette ning heidan oma higise koorma maha. Ma olen täiesti läbimärg, sest õues on lähemale 30 soojakraadi. Tundub, et hetkel kedagi vist kodus ei ole, kuigi aknad on hoovis lahti. Jõuan veidi maja ja ümbrusega tutvuda.

Maja asub nö mäenõlva peal, all on garaaž, treppidest üles tulles avaneb aiake ja sissepääs maja esimesele korrusele. Maja on väljastpoolt eimidagi ütlev. Varsti saabubki hingeldav ja vabandav pereema, Vesper rihma otsas ning viieaastane poeg mossitades sabas tolknemas. Proua asub koheselt oma briti aktsendiga ülevoolavalt vatrama, üritades mulle kõiki detaile tutvustada maja kohta, alustades prügiveost kuni koera kuivatamise rätikuni, samal ajal igal sammul vabandades majas valitseva kaose pärast. Ma olen ennegi väikeste lastega peres viibinud, nii et ma tean väga hästi, milline näeb välja kohalik kaos mõneks väljasõiduks pakkimise ajal. Maja ise on seest kena, renoveeritud, kuid annab aimdust oma vanast olemusest väikeste detailidega, näiteks korralikult krigisev puidust trepp, mis viib teisele korrusele magamistubadesse. Allkorrusel on veel ka imeilus tumesinine saarega köök, millel ma juba unistan kokkamisest. Lõpuks ometi saab enda tehtud kodust toitu süüa! Köögis on kaks külmkappi, milles leidub veel üht koma teist, mida palutakse mul lahkesti hävitada. Magamistuba tuleb koos rõdu, oma vannitoa ja hiigelsuure voodiga. Korrus ülevalpool on võimalik ka ärklikorrusel end soovi korral külalistetuppa sättida, kuid see ei tundu üldse nii kutsuv. Ja siis on veel keldrikorrus pesuruumi ja telekatoaga. Jah, elutoas põhikorrusel telekat ei ole.

Võtame Vesperi kaasa ning lähme jalutame järve äärde, et näeksin ära tema ujutamiskoha. Zürichi järv on nii mõnus idülliline, peegelsile ja läbipaistev. Liivaranda siin ei ole, pigem rohelised pargialad, kust saab otse kivitreppe mööda vette minna ja ujuma hakata. Saan näha ka Vesperi jalutuskombeid, mis on üldiselt eeskujulikud, kuid nii kui koerapreili saab aru, et minnakse järve suunas, hakkab ta tirima ja vedama. Pereema kinnitab, et sellega tegeletakse ja muidu on Vesper tubli tüdruk. Noh, tegemist on siiski alles aastaseks saanud beebiga, nii et mõned vead on andestatavad. Tutvumine võtab kokku umbes tunnikese ning seejärel jätan oma suure koti juba majja, et tagasi tulla hommikul kella 9ks. Viimase hetkeni loodan, et äkki tehakse mu elu lihtsaks ja pakutakse, et võin enne hoiuperioodi algust ka juba ööseks jääda, kuid tundub, et pakkimishulluses ei ole see variant laual ning mingi sugulane on ka parasjagu öömajal. Käin siis hoopis Thalwili seebad’il peesitamas, ujumas ja burgerit söömas ning sõidan tagasi Zürichisse. Vahepeal on kuum suvi ladisevaks vihmaks pöördunud, seega peitun rongijaama vahetus läheduses asuva katusekohviku terrassile blogima ja Aperol spritzi lürpima. Õhtuks olen end palunud gümnaasiumiaegse paralleelklassiõe Sabine öömajale, kes mind lahkelt kotile lubab, vaatamata sellele, et on just veetnud nädala külas olevate sõbrannadega ringi turistitades. Nüüd lähebki ta neid lennujaama viima ning enne, kui linad jõuavad jahtuda, tulen mina juba asemele. Neiu ise on veel suutnud haigeks vahepeal jääda.

Sabine juurde minekuks tuleb mul rongi ja bussiga Zürichist välja sõita täitsa pisikesse maalähedasse põlluäärsesse linnakesse. Õigemini külakesse. Käin poest läbi, haaran midagi näksimiseks ning lähenen juhiste alusel majale. Kuna mul interneti ei ole, loen varem jäetud kirjeldustest, et postkastist saab võtme. Katsun postkasti – lukus. Ee, mida? Logistan ühte ja teistpidi, kuid ei midagi. Mõtlen siis läbi oma variandid. Istun ja ootan, kuni nad lennujaamast tagasi tulevad? Tema numbrit mul ka pole. Tagumise variandina vajutan uksekella ja imekombel mind lastaksegi sisse. Lippan üles ja vastu tuleb mulle tatine ja uimane Sabine. Tuleb välja, et nad pole veel kuskile jõudnud oma minekuga ning kuna Sabinks ise tunneb end kehvasti, on ta otsustanud koju jääda. Sõbrannad ära saadetud, lohistab vaene Sabinks end toast tuppa, et mulle voodiriided ja rätikud kokku tarida. Palun tal rahuliku südamega magamistuppa pikali heita ja luban, et minu eest pole vaja kuidagi hoolitseda. Lõbustan ennast tema kassidega, kes kahtlustavalt ümber minu käivad ja piidlevad, ainukeseks lähenemiskatseks minu selja taha jääva akna suunas põgenemist plaanides. Õhtul tellib Sabine meile ja tema elukaaslasele vürtsikat toitu ning pakub mulle erinevaid raamatuid kaasa võtmiseks.

Hommikul pakkin end uuesti kokku sellelt lühikeselt külaskäigult ja sõidan hirmkalliste rongipiletitega tagasi Thalwili, kus entusiastlik Vesper ootab juba oma tulevast kasuema.

Teie värske koeraema

Kärt