Daddy’s Angels ja koeraga kohvik

8. juuli hommikul ärkan Morzine’i Hideout Hostelis pärast järjekordset kosutavat und. No nii mõnus on see kohake ikka. Mäed vaatavad aknast sisse ja ainuke heli on lõputult kohisev mägijõgi vannitoa akna all. Jackson ja Maria virguvad ka vaikselt oma voodites ning võrdleme lihasvalu piirkondi. Mul on eelkõige sääred ja triitseps suurema tule all olnud. Sätime end taas allkorrusele hommikusi värskeid croissante sööma ja meie trio on nii ühtekuuluvaks muutunud, et naeru nivoo ja lollide naljade tase on ületamas kosmilisi mõõtmeid. See on ikka nii veider, kuidas reisides tekivad ajutised sõbrad, kellega saad kiiresti ühele lainele, ning siis nad lihtsalt kaovad su elust, nagu neid polekski kunagi olnud. Ja tulevad järgmised.

Jackson ja Maria lahkuvad täna lennuki peale, et koju tagasi sõita, kuid enne on neil paari tunni jagu aega vaja sisutada. Mina pole enda päevaplaani veel suutnud välja mõelda, seega kuulan hajameelselt nende arutelu mingi järve külastamisest (siin on järv?) ning kas sinna peaks minema jala või bussiga. Minu isiklik plaan oli siiani olnud hoopis välibasseini külastamine, aga kui Maria küsib, kas ma tahaksin nendega ühineda, otsustan pisikese mõttepausi järel siis aidata neil see järv üles otsida. Kui ma aga vastan, et väikse ujumise võiks ju teha küll, vaatavad nad mulle korraks üllatunult otsa – aa, et järve võiks ujuma ka minna või? Nemad olid plaaninud seda lihtsalt vaatama minna ja pilte tegema. Pff, algajad. Loomulikult tuleb ALATI olla valmis ujuma minemiseks, kui mõne veekogu juurde sattuda. Lahendan kiiresti Maria mure bikiinide puudumise osas (kes läheb reisile ilma bikiinideta??), sest mul endal on ju ka trikoo veel kaasas. Voodis pikutades nende kohvrite pakkimist pealt vaadates ja hüsteeriliselt ühiselt naerdes tekib mul täitsa kahjutunne, et nad juba ära peavad minema, sest meil just hakkas lõbus ju. Enne olin ma toas kolmas ratas, aga nüüd tituleerime ennast Daddy Ingliteks – Jackson on muidugi meie Daddy ja meie Mariaga inglid. Nõuan ka neist pildi tegemist, et seda hetke ja meeleolu endale säilitada.

Järve äärde sõidame kohaliku bussiga, mis üllatavalt kombel on tasuta, ning jagame seda sõitu hunniku briti pensionäride ja peredega. Ütleme nii, et buss on ikka üsna triiki täis. Bussisõit ise kestab umbes 10 minutit, kuid selle ajaga jõuame asulast täitsa välja sõita ja metsa vahelt mägiteele suunduda. Peatuses maha astudes avaneb meile vaade, mille peale kukub lõug ikka täitsa asfaldini lahti. Ma arvasin, et noh, mis selles järves siis nii ikka erilist saab olla. See heleroheline piimjas järveke asub aga mägede vahel ning on imeliselt idülliline. Vesi ise on jahe, minu hinnangul sinna 16 kraadi kanti, kuid õnneks taliujujat temperatuur ei sega. Hüppan pea ees vette ja saabun mõne hetke pärast pinnale õhku ahmima. Issand, kui mõnus värske tunne. Kui sürreaalne on keset suvalist esmaspäeva siin absurdselt kaunis kohas järves hulpida. Jackson ja Maria vaatavad mind väga kahtlustava pilguga, et kas ma teesklen vaprust, et neid ninapidi vedada. Heidan muru peale pikali ja jään nende etteastet ootama. Ja ma ei pea pettuma. Kahekesi nad siis tipivad ja kiljuvad, ahmivad õhku, Jackson oluliselt dramaatilisemalt kui Maria muidugi. Lõpuks suudavad nad pärast paariminutist spektaaklit siiski vette laskuda ja järgneb oigamine, kui mõnus ja värskendav see ikka on. Naudime veidi aega oma luksuslikku elu, kuid kahjuks ei saa me liiga pikalt vedelema jääda – Maria ja Jackson peavad bussiga juba  tagasi sõitma, et lennujaama poole suunduda. Ega ma üksi järve äärde lamama ei jää ning sõidan nendega linna tagasi. Kiired kallistused ja Instagramide vahetused hostelis ning läinud nad ongi. Ja siis jäi neid alles vaid üks.

Olen ühest küljest õnnelik, et otsustasin veel üheks päevaks majutuse broneerida, kuid teisest küljest on kahju, et pean seda linna üksi kogema. Morzine on nii eriline ja teistsugune koht, et oleks lahe seda jagada. Jalutan mööda linna ja otsin kohta, kust saaks head kohvi. Mäest üles suunduva linnatänava ääres on palju poekesi ja baare ning lõpuks jõuan kahe kõrvuti asetseva kohviku juurde. Heidan kiire pilgu mõlema terrassile ning otsustan roheliste toolidega kohviku kasuks, mis tundub kuidagi kutsuvam. Tellin endale flat white’i ja porgandikoogi sõbralikult teenindajalt ning võtan terrassil istet. Kohv on suurepärane ja ka kook ei valmista pettumust. Mööda kõnnib täiesti lahtiselt imeilus austraalia karjakoer, kes tundub olevat kohvikus oma jope. Ta kõnnib laua juurest laua juurde, nuusib kas ehk midagi head pakutakse, ning siis keerab kellegi jalgade juurde end kerra. Milline mõnus atmosfäär. Oleks mul ometi põhjust siia linna kauemaks jääda, kuid mind ootab hoopis kaks nädalat Zürichis. Tuleb siis järelikult siia millalgi uuesti tulla. Ja sõbrad kaasa võtta! Lähen tagasi kohvikusse, et endale blogimise kõrvale ka üks jää-matcha tellida, kui märkan silti “otsime baristat”. Vaatan hetkeks silti, kuid liigun edasi, sest mind ootab ju koerahoid ja edasi Caroline kas Frankfurdis või Nizzas, nii et üsna mõtetu on isegi küsida midagi selle kohta. Aga kui äge oleks suvaliselt sellises mägilinnas kohvikus töötada!

Järjekordne blogipostitus valmis trükitud, jalutan supermarketisse, et endale midagi lõunaks ja õhtuks hostelisse kaasa haarata, ja lähen tagasi tuppa. Teen lõunauinaku ning võtan seejärel sammud väliujula poole, et sooritada päeva teine ujumise etteaste. Ma olen alati tahtnud väliujulasse minna – see on mulle alati nii peen elustiil tundunud, mida proovida. Tegelikkuses on muidugi seal palju karjuvaid lapsi ja basseinipõhi räpane, aga ikkagi on omamoodi kogemus värskes õhus mägede vahel helesinises basseinis otsi ujuda. Minu jooksmisest väsinud lihased väga hindavad seda pingutust. Õhtupooliku veedan ahnelt oma raamatut lõpuni lugedes, sest mul on kuri plaan see hosteli raamatunurka jätta ja sealt midagi uut asemel haarata. Olen üllataval kombel sel ööl toas täiesti ihüksi, mis ei ole enam üldse nii õdus ja mõnus kui kahel eelneval ööl. Samas naudin seda vaikust ja privaatsust ikkagi täiega, lihtsalt rõdu- ja toaust kontrollin öösel kaks korda üle enne magama minekut. Mulle ei anna aga millegi pärast rahu see barista-silt kohviku uksel ning otsustan spontaanselt üles otsida kohviku Instagrami lehe ja sinna kirjutada, midagi lootmata. Minu üllatuseks saabub vastus u 10 minuti jooksul ning mind kutsutakse järgmisel päeval kohvikusse juttu ajama. Pulss tõuseb korraks lakke ja mõtlen – appi, kas ma just tegin seda?! Rahustan end maha, et see pole mingi tööintervjuu, ma lähen lihtsalt juttu ajama ja uurima, mis elu seal kohvikus elatakse.

Hommikuks ei ole aga ärevus kuskile taandunud. Igasugused jutuajamised, kokkusaamised ja nende ootamine on minu jaoks täiesti talumatud nähtused. Söön kuidagi hommikusöögi ära ning võtan siis tee kohvikusse ette. Tuletan meelde, et ma ei lähe midagi tõestama, ma olen 30aastane täiskasvanu ja vaba hing, kes ei kohustu millekski, vaid läheb lihtsalt suvalise prantslasega juttu puhuma. Jutuks hea küll, mu närvisüsteem on veendunud, et me läheme sõtta ning kaalul on minimaalselt elu. Sätin päikseprillid pealaele ja astun kohvikusse, proovides võimalikult sõbralikku, aga ükskõikset muljet jätta. Omanikuks on huvitava välimusega 30ndates mees tätoveeringute ja nokamütsiga, kelle vuntsid on otstest üles keeratud nagu Hercule Poirot’l. Istume terrassile maha ning saan kiire ülevaate kohviku hingeelust – härra on varasemalt töötanud Pariisis Michelini restoranis kokana ning nüüd kolinud Morzine’i, et siin kohvik püsti panna. Kohvik on olnud avatud ainult aastakese ning mees ise töötab seal baristana. Kuna ta on töötajatest aga ainuke barista, ei saa ta praktiliselt ühtegi vaba päeva endale lubada. Üks neiu kõnnib parasjagu terrassile, samal ajal hajameelselt põllepaelaseid sidudes, ning vuntsihärra viitab tema suunas: “Näed, tema on Jane Austraaliast, kes aeg-ajalt käib abiks ja annab mulle veidi võimaluse hinge tõmmata. Ühesõnaga – mul oleks väga vaja kedagi, et saaks vahepeal ka leti tagant välja ja muude asjadega tegeleda.” Kohvik on lahti E-P kella 8-17ni ehk siis härra boss on praktiliselt terve selle aja kohapeal. Vau, tundub nagu üsna võimatu elustiil ühele kohvikuomanikule. Härrale siiski tema töö meeldib ning plaani täielikult kohvikutööst eemalduda ei ole. Teen siis kokkuvõtte oma “baristakarjäärist” ning sellest, kuidas ma pole ammu kohvi teinud ja võin väheke roostes olla, tõenäoliselt vajades nädalakest sisseelamiseks. Uurin, kui pikaks ajaks baristat vajatakse, milline on palk ja kohalik üür ning kas on üldse võimalik nii kiiresti nii lühikeseks ajaks midagi leida. Härra rõhutab, et kohe väga oleks vaja kedagi nii ruttu kui võimalik ja kasvõi ainult paariks kuuks, kuni suve hooaja lõpuni, mil kiire aeg läbi saab. Jutu põhjal tundub, et nende numbritega peaksin suutma ka midagi edasise reisimise ajaks kõrvale panna. Härra palub mul päeva lõpuni mõelda ja siis teada anda, aga tema on nõus mind kaks nädalat ootama, aitama majutuse leidmisega ning lepib ka kuue nädalase abi pakkumisega. Vahetame numbreid ja läheme laiali.

Vau. Kas ma tõesti teen seda? Kas ma tõesti tulengi tagasi siia linna elama ja tööle? Jalutan tagasi hostelisse oma kottide järele, vaatan veel viimast korda siin linnas ringi ja mõtlen uskmatult – ma tulen siia tagasi? Esimese hooga tahaks kõigiga jagada seda infokildu ja teisalt tundub liiga hea, et tõsi olla, seega jagan vaid paari valituga. Appi, mis elu!

Pikalt ei ole aga aega leelotada, sest buss ootab, et sõita tagasi Thononi ja sealt juba edasi Šveitsi.

Kohtumiseni Euroopa kalleimas riigis

Kärt