Daddy’s Angels ja koeraga kohvik

8. juuli hommikul ärkan Morzine’i Hideout Hostelis pärast järjekordset kosutavat und. No nii mõnus on see kohake ikka. Mäed vaatavad aknast sisse ja ainuke heli on lõputult kohisev mägijõgi vannitoa akna all. Jackson ja Maria virguvad ka vaikselt oma voodites ning võrdleme lihasvalu piirkondi. Mul on eelkõige sääred ja triitseps suurema tule all olnud. Sätime end taas allkorrusele hommikusi värskeid croissante sööma ja meie trio on nii ühtekuuluvaks muutunud, et naeru nivoo ja lollide naljade tase on ületamas kosmilisi mõõtmeid. See on ikka nii veider, kuidas reisides tekivad ajutised sõbrad, kellega saad kiiresti ühele lainele, ning siis nad lihtsalt kaovad su elust, nagu neid polekski kunagi olnud. Ja tulevad järgmised.