Roadtrip Zürichist Morzine’i ja peoga reisimaagiat

Laupäeva, 27. juuli öö vastu 28ndat veedan Zürichi linnas Viktoria Budget Hostelis. Tegemist on ühe ütlemata omapärase kohaga, mille ma viimasel hetkel broneerisin. Laupäeva hommikul hellitasin veel lootust, et kui minu koerahoid lõpeb ja pererahvas õhtul saabub, lasevad nad mul tänutäheks veel ühe öö külalistetoas veeta, kuid nende resoluutne vastus oli, et nad peavad pesu pesema ja järgmisel hommikul juba kuskile lendama, seega võõras inimene majas oleks liig mis liig. Ma isegi ei näinud neid – paluti maja lihtsalt lukku keerata ja võti postkasti panna. Seega tuli midagi muud välja mõelda. Olin endale BlaBlaCari kaudu suutnud väga hea diili saada – autojuht sõidab nimelt otse Morzine’i ja koht autos läheb mulle maksma vaid 31€. Busside-rongide-laevadega reisimine läheks kokku umbes 120€, seega rahaline, ajaline ja mentaalne võit! 

Hosteli maja on tänava poolt üsna raske märgata, kuna tegemist on rohkem nagu varjulise putkaga. Putkasse sisenedes avaneb see aga kahekordseks hosteliks, mis varasemalt on olnud elumaja. Vaade on kena, maja sisemus kummaline. Mind võtab vastu pisike vene keelt kõnelev vanem naine, kes samal ajal räägib telefonis kellegagi, kes tõenäoliselt on tema tütar ja aitab tõlkida. Naine ajab vahepeal sõnad sassi ja viitab millelegi vene keeles, mille peale avaldan, et ma tegelikult saan natuke aru ka. Selle peale pistavad ema-tütar hirmsasti vadistama, et ah see neiu on ju Eestist, nemad on nimelt Lätist. Tundub, et saan selle võrra veidi parema kohtlemise osaliseks. Mind juhatatakse neljasesse tuppa (broneerisin kuuese) ja pakutakse seda kui mugavamat varianti. Võtan rõõmsalt võimaluse vastu, kuigi kõik teised toakaaslased osutuvad meesteks. Ja üsna omanäolisteks. Vahel ma unustan, et kui mina broneerin hosteli selle pärast, et see on odav, siis teevad seda ka teised inimesed. Seega koondub sinna igasugust kontingenti.

Õhtu veedan kahe kiilaneva keskealise horvaatia ärimehe seltsis, kellega vaatame Olümpia mänge koos ja kes mulle väga jõuliselt AI olulist rõhutavad. “Kuidas sa oma blogi tehisintellektiga ei tõlgi kõikidesse maailma keeltesse??” saan praktiliselt pahandada ühe meesterahva käest. Samal ajal jagavad nad minuga oma õlut ja kannavad jäätist ette, mina demonstreerin kuivalt õiget rinnuli ujumise tehnikat. Õhtu möödub lõbusalt, kuid kuklas tiksub ärevus, sest mul pole ikka veel majutust järgmiseks päevaks Morzine’is. Esmaspäeva õhtul saan bossi korterisse kolida, kuid öö enne seda ripub õhus. Minu lemmikhostel, kus ma Sparta mängude ajal ööbisin, ei ole Booking.com’is enam saadaval, kõik muu jääb kallisse hinnaklassi. Tunnen, et hakkan vaikselt stressama, kuigi tean, et kõik läheb ju alati ise jonksu. Äkki sel korral ei lähe?! Olen kodutu keset Prantsusmaa mägesid, tore küll. Lükkan muretsemise edasi järgmisesse hommikusse, kus võtan eraldi aja sellega tegelemiseks. Majutuse otsimise, mitte muretsemise jaoks.

Hommikul ladistab korralikult vihma, mis ei ole just parim uudis. Mul tuleb kõndida trammipeatusesse vaid mõned minutid, kuid vihmasein on tihe, seega saaksid mu jalad, riided ja seljakott kohe läbimärjaks. Katan seljakoti vihmajopega, et vähemalt pakitud riideid kaitsta ja sprindin ühe maja varjust teise juurde. Minu õnneks saabub õigel hetkel tramm, seega saan jooksult sisse hüpata. Paar peatust hiljem väljun ning jään peatusesse kaarti uurima, taustaks jätkuvalt paduvihm. Pagariäri ThreeOfive, kuhu olen planeerinud paariks tunniks istuma minna, peaks olema kusagil siin üsna lähedal, ainult et kaart ei lae ära! No ei ole võimalik… Jäängi nüüd siia ilma interneti ja kaardita või? Õnneks näitab kaart minu ja uduselt ka kohviku asukohta, kuid mitte tänavaid. Pöörlen siis kohapeal, kuni saan aru, kuhu suunda pean hoidma, ning suudan üllataval kombel viie minuti pärast juba kohvikusse sisse astuda. Viskan oma kodinad kergendunult nurka, pakin end riidest lahti ja lähen leti äärde tellimust esitama. Koht ise näeb välja nagu suur modernne söökla, kõrgete lagede ja nõude äraviimise aknaga. Tuleb välja, et olen vegan kohvikusse sattunud. Nojah, eks peab kookosekohvi siis jooma. Tellin juurde veel taimse lihapiruka, mis on nii imemaitsev, et lähen kohe-varsti ka teise järele. Mugimise taustal saadan sõbrannadele ärritunud häälsõnumeid ja kurdan, et kõik on pekkis ja miski ei tööta ja elu võitleb mulle vastu. Olen saatnud hunniku Couchsurfingu sõnumeid, kuid loomulikult ei tule sealt vastuseid. Üks sõbranna pakub, et kuigi hostel on välja müüdud, tasub äkki neile ikkagi otse kirjutada ja uurida, sest viimase hetke võimalusi üldiselt leidub, lihtsalt mitte Bookingus. Meenub, et suhtlesin hosteliga eelmisel korral ju WhatsAppis, seega mis mul kaotada on – kirjutan neile sinna haliseva sõnumi. Vastus saabub minutitega – jaa, muidugi on meil vabu voodeid, millisesse tuppa soovid? Vajun kergendusest laua alla, kui mulle broneeritakse tuba kuuesesse tuppa 21 euro eest koos hommikusöögiga. Halleluuja! Hostel lubab tunni jooksul arve saata, vabandan igaks juhuks juba ette, kui kohe ei saa maksta, sest olen tõenäoliselt autoga teel ja ilma internetita. Hostel vastab selle peale – pole probleemi, ma usaldan sind! Oeh. No näed – ikka ja jälle läks kõik nii, nagu oli vaja. Stressa või ära stressa, parem siis juba mitte stressata.

Suundun oluliselt kergemal sammul kokkulepitud peatuskohta, ka vihm on järele jäänud. Asun ootama kedagi Selmat musta Renault’ga. Varsti saabubki pilgeni pakitud auto särasilmse Selmaga, kes pistab oma magusa prantsuse aktsendiga vadistama, ning koos üritame minu koti autosse pressida. Tahaistmele peab veel üks neiu mahtuma, kes Bernis maha läheb. “Kas sa lähed tõesti täitsa Morzine’i välja?” uurib Selma pärani silmadega. Noogutan ja teen talle kiirkokkuvõtte oma seiklusest. Ka Selma läheb Morzine’i, kus elab tema tädi. Ta on kolm kuud olnud Saksamaal kuskil pärapõrgus kõige igavamas kohas praktikal ning ei jõua ära oodata Prantsusmaale jõudmist. Selgub, et keegi oli tegelikult saatnud enne mind taotluse samale BlaBlaCari kohale, kes oleks lühema distantsi tahtnud kaasa sõita, kuid nähes minu taotlust, tühistas Selma noormehe taotluse: “Mõtlesin, et issand, mitte mingil juhul ei saa sa kellegi teisega otse Morzine’i, see on nii jabur kokkusattumus!” Ah et minu vedamise taga on veel üks vedamine! Peab ikka mingi õnnetäht minu kohal rippuma, kui haruldased sündmused otsustavad niiviisi joonduda.

Sõit Morzine’i kestab umbes kolm ja pool tundi. BlaBlaCari juures on tõeline rulett, kellega sa kokku satud ja ühist teekonda jagad. Näiteks neiu tagaistmel on täiesti vait terve tee ega lausu sõnagi. Me isegi ei saa aru, mis keelt ta räägib. Mina ja Selma aga ei vaiki hetkekski, sest nii põnev ja lõbus on! Tunnen, et suu juba vahutab peas, kui Bernis lõpuks peatuse teeme, et tagaistme kolmas ratas välja lasta. Selma keerab parklasse ning jääme ootame. Neiu toksib midagi telefonis ega välju. Istume, keerutame sõrmi ja Selma proovib vaikselt uurida, et kas keegi tuleb talle järele. “Ei,” kostub tagaistmelt. Möödub veel umbes 10 minutit ja lõpuks neiu väljub sõnagi lausumata autost ja kõnnib bussipeatusesse. Kehitame õlgu ja sõidame edasi. No nüüd läheb alles lõbusaks! Ühel hetkel ilmub meie ette Šveitsi numbrimärgiga auto, kes igal möödumisel otsustab kiirendada ja meist uuesti mööda sõita. See loll mäng kestab mõnda aga, kuni noormehe manöövrid hakkavad ohtlikuks muutuma – möödasõidul meie ette tulles hakkab ta pidurdama; kui meie üritame mööda sõita, hakkab kiirendama ega lase meid ette või blokeerib vasakpoolsel rajal aeglaselt sõites. Esialgu teeb olukord nalja, siis läheme närvi ja karjume koos prantsuskeelseid roppuseid, kuid lõpuks hakkab tekkima mure enda turvalisuse pärast. Kuna meil otseselt kiiret ei ole, teeme ühest ilusast järvest möödudes spontaanse otsuse ujuma minna ja saame nii tüütust vennast lahti. Siputame veidi mööda helesinist järve ringi ja kõnnime bikiinides auto juurde tagasi. Nii mõnus roadtrip’i tunne ja milline vedamine ikka, et me nii hästi klapime! Istume märgadena kuuma autosse tagasi ja jätkame Prantusmaa piiri poole teed. Olin juba unustanud, et meil tuleb ju riigipiiri ületus ka läbi teha. “Ma seda trajektoori sõites ei taha mehi peale võtta, sest naised smuugeldavad narkotsi väiksema tõenäosusega,” kihistab Selma. Muigan ja mõtlen, kui lihtne oleks mul olla narkomuul – keegi ei kahtlustaks. Aga võib-olla selle pärast ei kahtlustagi, et ma ei tahaks kunagi muul olla.

Geneva järve juurde jõudes tõusevad ihu karvad püsti – vaade on lihtsalt hinge mattev. Kas see on tõesti Euroopa, mitte Kariibi mere saarestik?! Jõllitan nina aknast väljas ja iman endasse kogu seda fantasilist ilu – vaated. Vau, elu on ikka nii ilus. Õige pea jõuame mäestiku algusesse, kus toimuvad ka mõned Tour de France’i etapid, ning algab lõputu tõus mööda sinka-vonka teid, saatjateks vabalangused teepervel. Selma keerab muusika põhja ja kuna tema lemmiklood osutuvad ka minu lemmikuteks, röögime koos täiesti kõrist George Ezrale ja James Bayle kaasa ning tunneme end nagu mõne filmi peategelased. Õigemini – me olemegi iseenda filmide peategelased. Mäed, muusika ja keskmine sõrm. Lõpuks on mul sõidust juba süda täitsa paha, kui Selma mu Hideout hosteli ette maha viskab. “Tule õhtul mu sõpradega välja, tutvustan sind, nad kindlasti meeldiks sulle!” kutsub Selma. Vangutan pead, sest pärast pikka sõitu kuskil prantslaste keskel tummalt istuda ei tundu just ahvatlev. “Ei-ei, nad on kõik inglased ja me räägime inglise keeles!” naerab Selma. Ei no muidugi. Vahetame kontakte ja lähen end tuppa sisse seadma. Tagasi Morzine’is. Uskumatu – ma jõudsingi jälle siia, koju. Täpselt selline tunne Morzine’is on – need mäed on mu hingele nii kodused. Kahjuks hosteli seltskond sel korral nii lõbus ei ole kui eelmisel korral, kuid ma olen siin ainult üheks ööks. Lähen hangin söögipoolist ja heidan voodisse pikali. Heidan kiire pilgu Instagrami, kuid Selmast pole midagi kuulda. Nojah, eks inimesed kipuvadki lubama igasugu asju, panen telefoni kinni ja suikun kella poole kümne paiku raamatu taustal unne.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas croissante näost sisse ajades avastan Instagramist kell 21:21 saadetud sõnumi Selmalt: “Hei, me oleme väljas, kas sa tahad paariks dringiks meiega ühineda?” Ah, mu armas Selmake.

Ja nii maagiliselt algabki uus etapp minu seiklustes nimega MORZINE.

Elevuses ja ootusärevuses Kärt