Cassis ning vaeste ja vallaliste diskrimineerimine

Pärast Pireti lahkumist ja nädalast jõudeelu Nizzas ei olnud ma tegelikult üldse motiveeritud uuesti teele minemisest. Olin kulutanud ootamatult palju raha ning ühtlasi oli tekkinud tähtaeg ja sellega kaasnevalt ajaline surve, mis mulle reisides absoluutselt ei sobi. Sain nimelt lõpuks ühelt Maroko hostelilt, kellele olin varasemalt kirjutanud, vastuse, et nad ootavad mind endale vabatahtlikuks. Ma oleksin küll eelistanud surfihostelit, kuid need on mõistetavalt väga nõutud ja kohad juba täidetud. Hostel, kust mulle vastati, asub veidi suuremas linnas nimega Agadir Maroko läänerannikul, poppide surfirandade vahetus läheduses. Hostel ise aga paikneb ca 4 km kaugusel rannast kohalike elamurajoonis. Kuigi asukoht polnud just kutsuv, olin siiski tänulik, et keegigi vastas ning et mind ootab Marokos ees kohalik pere, kes mind enda tiiva alla võtab. Selle teadmisega võib Aafrika mandrile oluliselt kindlamalt siseneda, sest eks nahavahel oli ikka kerge hirm ja ärevus, et mida see riik endast üldse kujutab. 

Väike probleem seisnes ainult selles, et härra Mohamed pakkus mulle alguskuupäevaks 27. septembrit. Mina olin aga parasjagu sõnumi lugemise hetkel Nizzas ja kuupäev kalendris näitas 17ndat. 10 päevaga mööda maad Maroko läänerannikule jõuda? Tundub nagu võimatu missioon, eriti kui tahaks vahepeal teha peatusi ning nautida Vahemere äärt. Leppisime kokku, et annan vaikselt teada, kui Hispaanias Tarifasse jõuan ja praamiga üle sõitma hakkan. Pakkisin aga koti kokku ja hakkasin oma järgmist sihtkohta välja nuputama. Kuhu minna, kui kauaks, milliseid kohti valida? Sirvisin Google Mapsi ühte ja teistpidi, üritades aru saada, kuhu ma üldse minna tahan. Kindel oli see, et rand peab siiski jalutuskäigu kaugusel olema. Tundus olevat liiga palju vabadust ja valikuid… kuni ma hostelite hindasid vaatama hakkasin, sest siis kuivas valik õite väikseks, seega asusin oma teekonda kujundama majutuste hindade järgi. Üks sihtkoht, mida ma oma peas korduvalt olin edasi-tagasi veeretanud, oli Marseille. Ma olin selle linna kohta nii palju ähvardusi ja hirmulugusid kuulnud, et tekkis tahtmine ikka oma silmaga üle vaadata, kui hull see asi seal siis on. Marseille on aga suurlinn ja seal pole kaunist randa, kuhu jalutada, samuti olid hostelite hinnangud seal üsna kohutavad. Valisin siis üsna huupi (tegelikult siiski Instagramist saadud soovituse järgi) oma järgmiseks sihtkohaks Cassis, mis on veidi enne Marseille’id asuv pisike kuurortlinnake randade ja restoranidega, samuti jäävad jalutuskäigu kaugusele kaunid matkarajad. Mõeldud-tehtud, 90€ eest kaheks öö hostelivoodi broneeritud. Jah, oli küll kallis, aga sellest odavamat polnud võimalik leida, pluss halloo – seal on bassein! Neiu soovib siiski basseini ääres ka lamada vahepeal siin elus.

Istusin seega Nizza pearongijaamas kerge ärevusele kell 13:25 esimesele rongile, mis viis mind Touloni. Minu jaoks on Prantsusmaal rongidega reisimine kuidagi ekstra stressirohke. Isegi lennujaamad tunduvad mulle meeldivamad kohad. Mitte mõhkugi aru ei saa, kuhu minema peab, perroonide numbrid tekitavad segadust ja inimesed karjuvad midagi prantsuse keeles, rongid hilinevad, pead KINDLASTI õigesse vagunisse istuma, muidu lõpetad üldse Pariisis. Lõpuks istud oma kohale lootes, et see on ikka õige rong ja sõidab õiges suunas. Olin kuidagi tüdinenud Prantsusmaast ja ei tundnud erilist entusiasmi selle osa ees. Sain aru, et ma polegi St Tropez’st lääne poole reisinud ning ühel hetkel, kui rong juba mõne tunni oli loksunud, hakkas vaatepilt muutuma. Loodus muutus kuidagi rohelisemaks, muld punaseks, ka majad olid roosaka tooniga. Tundsin, kuidas meel kuidagi ärkab, sest siiani oli minu peas Prantsuse Vahemere äär olnud lihtsalt tolmune, kuiv ja rahvarohke. Toulonis tegin eduka ümberhüppe Marseille’i rongi peale ja suutsin täiesti edukalt Cassis väljuda. Mind tervitades soe vihmane õhk ning kuigi olin otsustanud raudteejaamast Cassis Hostelisse jalutada (takso jaoks polnud mul sularaha ja buss käis u kord tunnis), ei morjendanud vihmasabin mind karvavõrdki. Esimese osa teest kõndisin oliivipuu väljade vahel, mis oli eriti idülliline. Autosid sõitis vähe, tee oli lõpuks ometi sirge ja tundsin, et saan lõpuks rahulikult hingata. Tee oli küll pikk, kott raske ja kõht tühi, kuid saabusin hostelisse heas tujus. Vau, milline hostel see oli! Tegelikult peaks selle nimi olema pigem bed & breakfast, sest see asus omapärases maalähedases villas, mille maja ees oli bassein ja maja kõrval laimipuud. Mind võttis rõõmsameelne graatsiliste käeliigutustega hispaanlane, kes vadistas kõik asjad ette ning juhatas mind mu tuppa. Olin küll broneerinud kõige odavama toa ehk narivoodi koha, kuid millegi pärast viis ta mind maja taga asuvasse eraldi pisikesse majakesse, kus oli suur köök, väike elutuba, oma aiake ja ainult kaks või kolm tuba. Minu tuba oli kahel korrusel asetsev magamistuba, kus oli neli eraldiseisvat üheinimesevoodit öökapikestega. See vaatepilt tegi mind väga õnnelikuks. Sättisin oma asjad paika ja järgnesin hispaanlasele uuesti peamajja. Mees küsis laia naeratusega, kas ta saaks mind veel millegagi aidata. Uurisin, kus asub lähim sularahaautomaat linnamaksu maksmiseks ning küsisin mõnusa hubase õhtusöögikoha soovitust. Kell oli viis õhtul, mis Prantsusmaal ei ole veel õhtusöögi aeg, seega mees vangutas natuke pead ja küsis, mis mu eelarve on. “Väike,” vastasin naeratades. “Cassis ei ole sellist asja,” vastas mees hapult ja lisas “…ning samuti oled sa üksi. See teeb asja veel keerulisemaks.” Eee, pardon moi – kas mind just diskrimineeriti minu finants- ja suhtestaatuse alusel?! Härra kirjutas mõned nimed paberile ja kehitas õlgu. Tänasin teda, väljusin enesekindlalt majast, kuid nurga taha jõudes kükitasin aias maha ja asusin guugeldama neid kohti. Ahah, nojah. Igas tema soovitatud kohas läheks õhtusöök umbes 30€ maksma. Ei, aitäh. Jalutasin hoopis lähimasse toidupoodi, sest köök oli ju täitsa olemas. Cassis oli imeilus, ent täielik turistikas, mis on loodud ainult Ralph Laureni sviitrit kandvatele inimestele, kes sadamavaatega restoranides värskeid mereande ja kohalikku valget mekutavad. Noh, me kõik teame, et mina see pole! Üllataval kombel olid ka supermarketis üüberkallid hinnad, seega kõndisin hostelisse tagasi kõige suvalisemate asjadega, mis mulle kätte jäid – krõpsud ja guacamole, õunad, skyr ja apelsinimahl. Kuskil selles segaduses on kõik toidugrupid esindatud.

Viskasin end elutoas siruli, võtsin snäkid ette ja asusin Suits’i vaatama. Hiljem voodis tegin lõpuks natuke ka taustatööd, millised rannad ja matkarajad siia siis ka jäävad ning tegin mingi plaanilaadse asja järgmiseks päevaks. Hommikul ärkasin varakult, et sörkida 10 minutit lähedal asuvasse peegelsiledasse randa ja teha seal üks hommikusulps. Rannas oli peale minu vaid paar inimest ja nautisin täiega klaasselges vees edasi-tagasi hulpimist. Esimene mõte oli küll rannast välja poini ujuda, kuid mingi tõrge mul avaveega ikka on ja ülepea vees muutun kohe ärevaks. Seejärel sörkisin tagasi hostelisse, kus ootas mind tõeline prantsuse hommikusöök – croissant’id ja baguette’id või ja moosiga. Ei mingit juustu, jogurtit või puuvilja. Ja muidugi kohv. Olgu siis peale. Järgmiseks pakkisin kaasa väikse koti raamatu, ujumisriiete ja päiksekreemiga ning asusin matkama. Ilm oli suurepärane, nii umbes 22 kraadi ja päike siras taevas. Võtsin suuna calanque’ide suunas ja õige pea hakkasid minuga tänavast tänavasse ühinema ka teised matkalised, ikka paari- või neljakaupa. Kas keegi peale minu üldse veel üksi reisib või?! Lõpuks jõudsin calanque’ide algusesse ja oh sa mu meie, mis vaated siit nüüd avanema hakkasid! Kõndisin mööda kivist rannikut, üritades vältida libedamates kohtades vabalangemist sini-rohelisse merevette. Pärast esimest nii umbes pooletunnist matka jõudsingi esimese ehk Calanque de Port Pin’i juurde, kus oli rahvast juba päris palju, kuid see mind ei morjendanud – vesi oli külm, seega vees oli konkurentsi ruumi pärast oluliselt vähem. Aah, kui mõnus oli selles vees sulistada, mis nii selgelt läbi paistis. Pärast ujumist võtsin kivi peal päikse käes istet, sõin ära oma jogurti ning lugesin veidi raamatut. Seejärel võtsin suuna mööda matkarada edasi. Sel korral kulges tee aga püsivas tõusujoones üles mööda kivist rada. Minu ees oli seltskond ameeriklasi ning ma pole kunagi olnud nii motiveeritud kiiresti mäest üles lippama kui sel korral. Mina, kes mäest üles ronides alati suren, pidasin oluliselt lihtsamaks oma kopsud kortsu joosta kui aeglaselt piineldes nende kohutavalt tüütu aktsendiga rumalat juttu kuulatades. Neist mööda joostes jõudsin lõpuks ideaalsesse kaugusesse kõikidest inimestest minu ees ja taga, et sain nüüd looduse vaikust ja rahu üksi nautida. Mäe otsas kaanisin oma pisikese pooleliitrise veepudeli peaaegu lõpuni ning seisin tõsiasja ees – kas jätkata oma teekonda Calanque d’En Vau’ni väikse törtsu veega, millega pean ka terve tee uuesti siia samasse ja veel tagasi hostelisse kõndima, või pöörata juba eos ringi. Tegin täiesti loogilise valiku ja ilmselgelt jätkasin teed. Esimene osa teest oli kõige järsem allamäge laskumine, mida ma eales olen kohanud. Pinnas, mida mööda laskumine toimus, oli kusjuures lahtine kruus. Suurepärane valik mägironimiseks. Vaatasin inimesi, kes seda sama teed mööda üles tulid ja nägin nende silmis ainult kahetsust. Tundub nagu õige hetk, et tagasi pöörata, eks? Vale, ikka edasi, sörkides soovitavalt. Liikusin kiirelt ja nobedalt mäest alla, kuni ühe hüppe peal jalg lahtise kruusa peal libises ja ma maandusin lärtsaki oma tagumikul. Tagumik õnneks jäi terveks, aga peopesad tõmbasin see eest marraskile. Pühkisin käed ja jätkasin nördinult oma teekonda. Tee kulges täiesti pöörast mäeteravike vahelt ning lõppes sarnases rannas, kus ma juba käinud olin. Siin oli rahvast veel rohkem ning kõik üritasid vees maagilisi pilte “privaatrannast” teha. Istusin jälle korraks maha, sõin ära kaks mandariini ja lugesin veidi raamatut ning võtsin ette kardetud tagasitee. Üllatavalt kombel suutsin ma sellest mäest aga väga sihikindlalt ennast üles vinnata. Ma ei tea, kas mu keha oli vaikselt juba harjunud nende tõusudega või olin ma lihtsalt endale pähe võtnud, et kuna mul on vähe vett, siis on vaja kiiresti tagasi jõuda. Igatahes üsna pea ma end selle mäe otsast leidsin, üleni higine ja kaanisin oma veepudeli põhja lõpuni. Nojah. sellega on siis nüüd ühelpool.

Tagasi teel peatusin ühe hotelli all asuvas baar-restoranis, kust oli võimalik tellida lõunapakkumisi. Mina tellisin endale avokaado-tuunikala tartari, friikartulid ja väikse õlle, mis täitis suurepäraselt oma rolli, olles piisavalt peen ja samal ajal kõhtutäitev. Ülejäänud pärastlõuna lamasin basseini ääres võrkkiiges ja tegin edasisi plaane. Basseini minekuks tundus ilm siiski natuke liiga jah, kuid vaatepilt täitis mu hinge juba piisavalt. Selles hotellis oleksin ma vabalt võinud nädal aega veeta, kui mul ainult aja peale kiire poleks olnud. Vaagisin mõtet Marseille’i külastamisest ning lõpuksin jõudsin endaga sellisele kokkuleppele: sõidan järgmisel hommikul rongiga Marseille’sse, jätan oma pagasi rongijaama hoiule ning saan niiviisi rahulikult kaks kätt taskust Marseille’id avastada. Kui see linn mulle ei meeldi, saan sealt paari tunni pärast juba minema minna, kui aga meeldib, siis olen seal vähemalt ära käinud. Broneerisin bussid-rongid ja majutuse Perpignani nimelises linnas ning lõin läpaka kinni. Jalutasin laisalt mööda sadama äärt, ostsin portsu gelato‘t ning vaatasin paate. Nojah, võivad need karbid sel korral jääda söömata. Õhtusöögi meisterdasin jälle ise ning keerasin varakult end teki sisse kerra.

Homsest jälle teel!
Kärt