Pärast Pireti lahkumist ja nädalast jõudeelu Nizzas ei olnud ma tegelikult üldse motiveeritud uuesti teele minemisest. Olin kulutanud ootamatult palju raha ning ühtlasi oli tekkinud tähtaeg ja sellega kaasnevalt ajaline surve, mis mulle reisides absoluutselt ei sobi. Sain nimelt lõpuks ühelt Maroko hostelilt, kellele olin varasemalt kirjutanud, vastuse, et nad ootavad mind endale vabatahtlikuks. Ma oleksin küll eelistanud surfihostelit, kuid need on mõistetavalt väga nõutud ja kohad juba täidetud. Hostel, kust mulle vastati, asub veidi suuremas linnas nimega Agadir Maroko läänerannikul, poppide surfirandade vahetus läheduses. Hostel ise aga paikneb ca 4 km kaugusel rannast kohalike elamurajoonis. Kuigi asukoht polnud just kutsuv, olin siiski tänulik, et keegigi vastas ning et mind ootab Marokos ees kohalik pere, kes mind enda tiiva alla võtab. Selle teadmisega võib Aafrika mandrile oluliselt kindlamalt siseneda, sest eks nahavahel oli ikka kerge hirm ja ärevus, et mida see riik endast üldse kujutab.